Joy Division — inglise post-punk bänd ja Ian Curtise pärand

Joy Division — legendaarne inglise post-punk bänd ja Ian Curtise pärand: lugu Unknown Pleasures'ist, lavast, loomingust ja mõjust kaasaegsele rockile ning alternatiivmuusikale.

Joy Division oli inglise post-punkansambel, mis tekkis Manchesteri lähistel 1976.–1977. aastatel ja kujunes kiiresti üheks mõjukamaks bändiks alternatiivmuusika ajaloos. Koosseisu kuulusid Ian Curtis (vokaal), Peter Hook (basskitarr), Stephen Morris (trummid) ja Bernard Albrecht (hiljem tuntud kui Bernard Sumner, kitarr). Nad lahkusid selgelt 1970. aastate alguse punkmuusikast, arendasid välja sünge, minimalistliku ja atmosfäärse kõla ning inspireerisid rohkelt hilisemaid muusikažanre ja artiste.

Asutamine ja varajane ajalugu

Anarchy in the UK tuuri Manchesteri kontsert 4. juunil, kus esinesid ka Sex Pistols, oli otsustav hetk noorte muusikute jaoks: publiku seas olid tol õhtul Peter Hook, Bernard Albrecht ja Ian Curtis. Mõne päeva pärast otsustasid Hook ja Albrecht luua ansambli, kus Hook mängis basskitarri ja Albrecht kitarri. Trummariks võeti algul Terry Mason, ent bänd vajas veel lauljat. Nad avaldasid kuulutuse Manchesteri Virgin'i plaadipoes ja sellele vastas Curtis, kes sai ansambli vokaaliks (enne seda tegutsesid nad nime all Stiff Kittens). Ian Curtis hakkas ka kirjutama laulusõnu.

Ansambli varases arengus vahetusid trummarid: esimesed katsetused, seejärel Tony Tabac, seejärel Steve Brotherdale ja lõpuks kinnistus koosseis, kui liitus Stephen Morris. Algusaastatel (1977–1978) kirjutasid nad lugusid, mängisid kohalikel lavadel ja salvestasid demoid – näiteks Pennine Soundi stuudios tehtud viis looga demo. Detsembris salvestati neli lugu, mis hiljem ilmusid EP-na An Ideal for Living. 1978. aasta jaanuaris otsustati muuta bändi nimi Joy Divisioniks, et vältida segadust teise ansambliga (eelmine nimi oli Warsaw).

Salvestised ja kasvav tuntus

Ansambel meelitati peagi tähelepanu alla – Paul Morley ja DJ Rob Gretton märkasid nende potentsiaali ning Tony Wilson (töötas Granada TV-s) aitas luua seoseid kohaliku indie‑ringkonnaga. 1979. aastal ilmus Joy Divisioni debüütalbum Unknown Pleasures, mille helikeel oli ja jääb tuntud oma karge, ruumilise produtsendi (nt Martin Hannett) käsitluse, Hooki meloodiliste bassiliinide, Sumneri kargelt tekstureeritud kitarri ja Morrise täpse rütmi poolest. Album pälvis kriitikute tähelepanu ning tõstis bändi nii Ühendkuningriigis kui ka laiemalt tuntumaks.

1979. aasta jooksul ja 1980. alguses kasvas bändi populaarsus ning nad alustasid tööd teise stuudioalbumi kallal. Samal ajal oli laulja Ian Curtis sunnitud toime tulema süveneva terviseprobleemiga: tal diagnoositi epilepsia, mille krambid ja ravimite kõrvaltoimed mõjutasid tema igapäevaelu ja lavaesinemisi.

"Closer", "Love Will Tear Us Apart" ja Curtise surm

1980. aastal naasid Joy Division stuudiosse, et salvestada teine album Closer ning singel "Love Will Tear Us Apart". Enne nende väljaandmist leidis aset traagiline sündmus: Ian Curtis sooritas enesetapu 18. mail 1980. Curtis oli lähedaste ja bändikaaslaste sõnul kannatanud nii epiloopiate kui ka isiklike ja abieluprobleemide tõttu – tema enneaegne surm lõi lõplikult joone alla Joy Divisioni ajaloole. Pärast tema surma ilmusid album Closer ja singel "Love Will Tear Us Apart" postuumselt ning mõlemad said kriitilise tunnustuse osaliseks; eriliselt on saanud ikooniliseks just "Love Will Tear Us Apart".

Pärastmõju ja uus suund: New Order

Joy Divisioni allesjäänud liikmed Peter Hook, Bernard Sumner ja Stephen Morris otsustasid edasi muusikaga jätkata ning moodustasid veel samal aastal ansambli New Orderi. New Orderi helikeel nihkus tugevalt elektrooniliste elementide ja tantsumuusika suunas ning see ansambel saavutas 1980. ja 1990. aastatel rahvusvahelise edu, osaliselt tänu Joy Divisionilt pärinevale loomingulisele pagasile ja uutele tehnoloogilistele lähenemistele.

Muusikaline stiil ja teema

Joy Divisioni muusikat iseloomustavad:

• minimalistlik ja süngem kõlapilt, kus ruum ja heliline tühjus on sama olulised kui meloodia;
• Peter Hooki eristatavad, kõrgetoonilised bassiliinid, mis tihti võtavad meloodilise koha;
• Bernard Albrechti/Sumneri karged ja efektidega värvitud kitarriosad;
• Stephen Morrisi masinlikult täpne, mõnikord metronoomne trummipõhine rütm;
• Ian Curtisi sügav, emotsionaalne häälepael ja laulusõnad, mis käsitlevad üksildust, sisemist võitlust, alienatsiooni ja eksistentsiaalset ärevust.

Pärand ja mõju

Joy Divisioni mõju ulatub kaugele: paljud muusikud ja ansamblid on avaldanud, et hindavad nende loomingut, sh U2 eesotsas Bono, Moby, Red Hot Chili Peppers ja The Killers. Nende lugu "Love Will Tear Us Apart" on katnud ja kavereerinud lugematud artistid eri žanritest ning sellest on saanud alternative/post-punki kanoniseeritud teos. Joy Division aitas kujundada ka goti ja indie-rocki esteetikat, ning nende esteetikat ja visuaalset kuvandit kasutatakse endiselt laialdaselt muusikamaailmas ja popkultuuris.

Valikuline diskograafia

• An Ideal for Living (EP, 1978)
• Unknown Pleasures (album, 1979)
• Closer (album, 1980)
• "Love Will Tear Us Apart" (singel, 1980)
• "Transmission" ja teised singlid, mis aitasid bändi tuntust tõsta.

Joy Divisioni lühike, ent intensiivne tegevusaeg ja Ian Curtise traagiline lugu on jätnud püsiva jälje muusikamaailma. Nende minimalistlik, emotsionaalne ja läbi mõeldud heli mõjutab uusi põlvkondi muusikuid ning bändi albumid ja lood püsivad oluliseks osaks alternatiivse muusika ajaloos.

Otsing