Koh-i-Noor (ka Koh-i-Nûr ja Kooh-è Noor) on suur, värvitu teemant, mis leiti Indias Andhra Pradeshis Gunturi lähedal, tõenäoliselt 13. sajandil. Nimi tähendab pärsia keeles valguse mäge. Legendi- ja ajalookirjeldustes on teemant alati seotud võimu, rikkuse ja kuningliku staatusega ning teda on pidetud õnnetoovaks või -võtmiseks sõltuvalt kandjast ja ajast.

Ajalooline teekond

Esialgselt oli Koh-i-Noor suur ja krobeline toortükk, mille hindamatu suurus ja eripära tekitasid huvi paljude Lõuna- ja Põhja-Aasia valitsejate seas. Vanimad kirjalikud allikad seovad kivi Kakatiya dünastiaga ning hiljem vahetas see käsi mitmete India ja Pärsia valitsejate vahel. Ajalooliselt on teemant sattunud mitmete valitsejate kätte läbi vallutuste, sõjaväeliste tegevuste ja sala-kaubanduse: selle omanikke olid erinevad India sultanid, mogulid ja lõpuks Pärsia väejuhid.

Üks pöördepunkte tähistab 1739. aasta, kui pärsia väejuht Nader Shah vallutas Delhi ja viis sealt palju aardeid, sealhulgas selle teemandi, millele ta tõenäoliselt pani nime Koh-i-Noor. 19. sajandil sattus kivi Sikhide kuningriigi valdusesse, olles osa Maharaja Ranjit Singhi aaretest. Pärast Sikhi kuningriigi langemist ja Punjabi annekteerimist 1849. aastal jäi Koh-i-Noor osa neist riigist maha ja lõpuks jõudis see kuninganna Victoria valdusesse vastavalt Lahore'i lepingule ja sellega kaasnenud üleandmistele.

Lõikamine ja välimus

Enne ehteks lõikamist oli teemant algselt väga suur: mõned allikad mainivad selle varajast toorkaalu kuni 793 karaati (158,6 g). Aja jooksul ja mitme ümberlõikamise käigus vähenes liivkivist kivi suurus: 19. sajandi keskpaigas oli teemant juba umbes 186 karaati, kui see sai Ühendkuningriiki viidud. 1852. aastal käskis kuninganna Victoria abikaasa prints Albert, kes ei olnud rahul selle tuhmi ja ebakorrapärase välimusega, teostada põhjaliku ümberlõikamise. Lõikamine vähendas kivi kaalu ligikaudu 42 protsenti: valmis briljantkaaluks jäi 105,6 karaati (21,12 g). Valminud lihv oli ovaalne briljant, suurusega ligikaudu 3,6 cm x 3,2 cm x 1,3 cm.

Prints Alberti otsus oli tol ajal vastuoluline — osa kroonijuveelihuvilisi ja geolooge pidasid ümberlõikamist vajalikuks, et rõhutada teemandi sära ja säilitada selle ilu, teised kritiseerisid väärtusliku ajaloolise materjali kaotust. Lõikamise tulemus tasakaalustas sära ja kaotust: tänu tänapäevasele lihvile on Koh-i-Noor silmatorkavalt helendav, kuid ajaloolisest massist sai märkimisväärne osa kadunud.

Kroonijuveelide osa ja kasutamine

Kui Koh-i-Noor jõudis Ühendkuningriiki, on see kantud peamiselt kuningliku perekonna naissoost liikmete poolt. Alates kuninganna Victoriast on kivi asetatud eri kuningannade kroonidesse ja need kasutati troonimise tseremooniatel:

  • Pärast kuninganna Victoria surma paigutati Koh-i-Noor kuninganna Alexandra kroonile ning seda kasutati tema kroonimisel 1902. aastal;
  • 1911. aastal kanti teemant kuninganna Maarja kroonil;
  • 1937. aastal asetati see äsja valminud kuninganna ema (Queen Mother) kroonile;
  • kui kuninganna ema 2002. aastal suri, asetati Koh-i-Noor tema riiklikel matustel kirstu peale.

Tänapäeval on teemant paigutatud krooni esiosasse, mis on osa Ühendkuningriigi kroonijuveelidest. See kollektsioon on avalikkusele nähtav Tower of Londonis ja seda näevad igal aastal miljonid Londoni torni külastajad.

Vaidlused ja tagasivõtmise nõudmised

Koh-i-Noor on olnud vaidluse keskmes alates selle saabumisest Briti võimu alla.

Mõned endised Briti India osad — peamiselt India ja Pakistan — ning ka Afgani poliitilised ringkonnad on ajaloolistest ja moraalsetest kaalutlustest lähtuvalt esitanud nõudmisi kivi tagastamiseks. Märgitud on erinevaid argumente: et teemant võeti ära ebavõrdsete tingimustega, et see on osa röövitud kultuuripärandist või et selle üleandmine oli tingitud sõjalisest surve all tehtud lepingutest.

Briti valitsus ja kuninglik kollektsioon on korduvalt viidanud sellele, et Koh-i-Noor on osa Royal Collectionist ja seda hoitakse riikliku pärandina; ametlikku tagasivõtmise otsust ei ole tehtud. Nõudmised ja nende edasine arutelu on jätkuvalt diplomaatiliselt tundlik teema ning tekitab aeg-ajalt avalikku diskussiooni nii Ühendkuningriigis kui ka endistes kolooniates.

Kultuuriline tähendus ja pärand

Koh-i-Noor'i lugu on rikkalik segu ajaloost, legendist, poliitikast ja kunstist. Teemanti on mainitud kirjanduses, kunstis ja ametlikes arhiivides kui võimu sümbolit. Samal ajal tekitab selle teekond küsimusi kultuuriväärtuste kaitse, kolonialismi pärandi ja rahvusliku identiteedi kohta tänapäeva maailmas.

Vaatamata vaidlustele on Koh-i-Noor üks enim külastatavaid ja avalikkuse huvi teenivaid väärisesemeid. Tema ajalugu pakub võimalust arutleda laiemalt varasema võimu, vara liikumise ja kultuurilise omandi eetikate üle.