Koordinaadid: 69°23′46.39″N 30°36′31.20″E / 69.3962194°N 30.6086667°E / 69.3962194; 30.6086667

Koola supersügav puurauk (vene keeles: Кольская сверхглубокая скважина, Kolskaya sverkhglubokaya skvazhina) oli Venemaal Koola poolsaarel aastatel 1970–1992 kaevatud väga sügav teaduslik puurauk, mis oli mõeldud Maa sisemuse uurimiseks. Kaevamist alustati 24. mail 1970. Põhilised puurimistööd kestsid kuni 1992. aastani (mõned allikad märgivad ka 1994. aastat), puurauk püsis avatuna veel mõned aastad ja ametlikult suleti 2008. aastaks. SG-3, augu sügavaim osa, ulatus 1989. aastal 12 261 meetri sügavusele ehk umbes 7,6 miili sügavusele. See on sügavaim kunagi tehtud puurauk ja on siiani sügavaim inimtekkeline punkt Maal.

Eesmärk ja ajalugu

Puurauk oli osa Nõukogude teadusprogrammist, mille eesmärk oli saada otsest teavet kontinentaalse koore struktuuri, geoloogiliste protsesside, metamorfismi, maakoore temperatuuri ja geokeemiliste tingimuste kohta suurest sügavusest. Projekte juhtisid geoloogid ja puurijad, kes kasutasid järjest keerukamaid toru- ja puurimistehnikaid, et ületada koore tihedust ja temperatuuri poolt seatud piiranguid. SG-3 oli kolmas ja lõppfaasi puurauk selle projekti raames ning selle nimetus tulenes sõnadest „supersügav puurauk” (Sverkhglubokaya skvazhina).

Tulemused ja teaduslik panus

  • SG-3 andis väärtuslikke proove kivimitest kuni 12 km sügavuselt, võimaldades uurida metamorfseid protsesse ja kivimi keemiat tingimustes, mida pinnatingimustes ei leidu.
  • Leiti, et maakoore temperatuuri profiil oli kõrgem kui varem arvati — sügavatel tasanditel mõõdetud temperatuurid olid oluliselt suuremad kui ennustused, mis osutas võimalikele piiridele edasisele puurimisele ja mõjutasid tulevasi puurimisprojekte.
  • Puurauk võimaldas leida mikrostruktuure, orgaanilist ainet ja vedelike olemasolu kivimites, mis andsid teavet vee ja muude materjalide ringluse kohta suure sügavuse tingimustes ning olid olulised raadiosageduslike ja seismiliste uuringute kalibreerimiseks.
  • Projekti raames avaldati mitmeid teadusartikleid geoloogia, geokeemia ja geofüüsika alal; SG-3 andmed aitasid paremini mõista mandri koore kihistust ja ajaloolist geoloogilist arengut.

Tehnilised raskused ja lõpetamine

Puurimise käigus ilmus mitu tehnilist ja praktilist takistust: töötingimused olid ekstreemsed (suur rõhk ja kõrged temperatuurid), torustiku ja puurimisseadmete kulumine ning keerukad logistilised ja rahastusalased küsimused pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Kõrge temperatuur maapõues muutis sügavamale puurimise tehniliselt keerukaks ja kalliks. Nende põhjuste koosmõjul, lisaks rahastuse vähenemisele, otsustati projekt peatusse jätta ja lõpuks puurauk sulgeda.

Puuraugu seis tänapäeval ja pärand

Pärast puurimise lõpetamist jäi ala teadusliku huvi objektiks ja SG-3 proovid ning mõõtmised on endiselt kasutusel teadusuuringutes. Puuraugu täpne haldus- ja turvaseis on aja jooksul muutunud — rajatised on osaliselt likvideeritud ja ümbritsev ala on suletud avalikuks juurdepääsuks. SG-3 on jäänud oluliseks märgiks teaduse ajaloos ning sageli mainitakse seda näitena inimteadmiste piiri nihutamisest äärmuslikes tingimustes.

Müüdid ja valeväited

Koola puurauk on meedia- ja ulatemaatikas tekitanud palju müüte (nt „värav põrgusse” või müstilised helid), kuid teaduslikud tulemused ja arhiivmaterjalid ei toeta selliseid sensatsioonilisi väiteid. Enamikul juhtudest on tegu tulenevate vandenõuteooriate ja valeinformatsiooniga, mitte reaalse teadusliku faktiga.

Pikka aega oli SG-3 ka kõige pikem auk oma avamise kauguse järgi. 2008. aastal jõudis Al Shaheen BD-04A naftapuurauk Kataris +27 meetrit ehk 89 jalga kaugemale ja 2011. aastal jõudis Odoptu OP-11 naftapuurauk Sahhalini lähedal +83 meetrit ehk 272 jalga kaugemale.

SG-3 järele on see siiski üks silmapaistvamaid ja seni enim teaduse huvides sügavate kihtide uurimisel kasutatud puurauke maailmas. Selle projektiga saadud teadmised on mõjutanud geoloogilist teadust ja puurimistehnika arengut ka järgnevatel aastakümnetel.