Koola ülisügav puurauk

Auku tegemine

Auk tehti eri aegadel erinevate masinatega. Nõukogude võimud alustasid augu tegemist Uralmash-4E masinaga. Hiljem kasutasid nad Uralmash-15000. Alguses taheti jõuda 15 000 m sügavusele ehk 9,3 mi sügavusele. Need masinad purustasid 6. juunil 1979. aastal varasema sügavama augu rekordi. Varasemat rekordit oli hoidnud 9583 meetri (31 440 jala) sügavune Bertha Rogersi auk Washita maakonnas Oklahomas Ameerika Ühendriikides. Masinad jõudsid 1983. aastal 12 000 m ehk 7,5 mi sügavusele. Siis tähistas (võttis eriliselt teadmiseks) Nõukogude Liit seda umbes aasta jooksul, ilma et oleks sügavamale läinud. 27. septembril 1984 purunes masin 12 066 m ehk 39 587 jala sügavusel; selle puurkaabel väändus ära ja jäi auku. Kui nõukogude väed hakkasid uuesti auku tegema, pidid nad alustama 7000 m (23 000 ft) pealt.

Suurim sügavus saavutati 1989. aastal. Puuraugu tegijad arvasid, et 1990. aasta lõpuks jõuavad nad 13 500 m sügavusele ja lõpuks 1993. aastaks 15 000 m sügavusele. Sügavamale ei saanud nad siiski minna, sest nad olid teinud vea ja augu lõpus oli 180 °C ehk 356 °F asemel 100 °C ehk 212 °F, mida nad lootsid. Nende masinad lakkasid 1992. aastal üldse auke tegemast. Viimased uuringud lõpetati 2005. aastal ning 2008. aastal suleti see koht täielikult ja jäeti rahule.

Nõukogude postmark aastast 1987, millel on kujutatud auk.

Mida me õppisime

Koola auk sai umbes ⅓ ulatuses läbi Balti kilbi, mis on maakoorest (selle kivimite välimine tase) Koola poolsaare all asuv osa. (Maa uurijad arvavad, et see on umbes 35 kilomeetri või 22 miili sügavusel kohas, kus auk tekkis.) Kõige sügavama augu põhjas olevad kivimid olid rohkem kui 2½ miljardit aastat vanad.

Auku teinud inimesed ütlesid, et nad tahtsid teada saada, millised on Balti kilbi erinevad tasandid, kuidas heli ja soojus maa all liiguvad või millised kivimid moodustavad sügava maakoorega seotud kivimid, ning luua uusi oskusi ja vahendeid, et minna sügavale maa sisse. Üks olulisemaid asju, mida nad leidsid, oli see, et nad olid teinud vea maa-aluste kivimite liikide kohta. Kui nad vaatasid, kuidas helilained läbi Maa liiguvad, arvasid nad, et umbes 7 km sügavusel peaks toimuma üleminek graniidilt basaltkivimitele. Tegelikult olid helilained muutunud, sest kuumuse ja rõhu tõttu käitus graniit teisiti. Samuti oli see eriline graniit purunenud tükkideks ja täis vett. Vesi ei tulnud ülaltpoolt, vaid oli jäänud sügavale maakooresse kinni tahke kivimiga. Teine oluline avastus oli see, et sügavast august pärit muda "kees" vesinikgaasist.

Auk ise 2012. aastal. See on kinni keevitatud, nii et tahke metall katab augu ja hoiab inimesed eemal.

Seotud leheküljed

• Mohorovičići katkestus