Le Locle: Šveitsi kellatootmise linn ja UNESCO maailmapärand

Le Locle — Šveitsi kellatootmise keskus ja UNESCO maailmapärand; avasta Jura mägede ajalooline kellatööstus, ainulaadne linnaplaneerimine ja kellade pärand.

Le Locle on vald Šveitsis Neuchâteli kantonis Le Locle'i piirkonnas.

See asub Jura mägedes, mõne kilomeetri kaugusel La Chaux-de-Fonds'i linnast. Le Locle on Neuchâteli kantoni suuruselt kolmas linn ja paikneb mäestiku kõrgemal tasandikul, mis on andnud talle ja selle ümbrusele sobiva kliima ning maastiku nii tööstus- kui ka vabaajategevusteks. 31. detsembri 2016. aasta seisuga elab seal umbes 10 000 inimest.

Linna nimi peetakse tavaliselt tulenevat prantsuse- või rahvapärasest nimetustest, mis viitavad veele — selle on seletatud näiteks kui järve või „trou d'eau” ehk veeaugu tähendusega. Täpne etümoloogia on ajaloos arutluse objekt.

Le Locle on rahvusvaheliselt tuntud kui üks Šveitsi kellatootmise keskusi. Alates 18. sajandist arenes siin välja tihe kellatööstus: nii väiksemad meistritöökojad kui ka suured tootmistehased on linna majanduse aluseks. Mitmed maailmas tuntud kellabrändid on seotud Le Locle'i ja selle ümbrusega ning piirkonna oskusteave ja tootmismeetodid on kujundanud linnaruumi ja elulaadi.

Ajalooliselt on kellatootmise eripära peegeldunud ka linnaplaneeringus: tehase- ja töökojavõrgustik, ritta seatud tööstushooned ning elamupiirkondade ja tööstuse omavaheline seotus on omaette märk ja väärtus. Selle tõttu kuuluvad nii Le Locle kui ka naaberlinn UNESCO maailmapärandi nimistusse (alates 2009. aastast) kui näited linnaplaneerimisest, mis on kohandatud kellatootmise erivajadustele — kandva tähtsusega on ruumiline korraldus, tööstuse ja linnaelu integreeritus ning ajaloolised tootmisrajatised.

Tänapäeval on Le Locle majandus mitmekesine: kellatööstus on endiselt oluline, kuid lisandunud on ka teised teenused ja väikeettevõtlus. Linn pakub külastajatele kellamuuseume ja -tuure, jalutuskäike ajaloolises kesklinnas ning lähistel on head võimalused matkamiseks ja talispordiks Jura mäestikus. Hea rongi- ja maanteeühendus tagab seotuse suuremate linnadega ning lähedus Prantsusmaa piirile suurendab piirkonna rahvusvahelist haaret.

Le Locle'i kultuur ja igapäevaelu on tihedalt läbi põimunud selle tööstuspärandiga: arhitektuur, töökojade jooned ja kogukondlikud traditsioonid peegeldavad sajanditepikkust seotust kellatootmisega, mis jätkub tänapäeval nii käsitöö kui ka tööstusliku tootmise vormis.

Ajalugu

Le Locle'i mainitakse esmakordselt 1332. aastal kui dou Locle'i.

Eelajalugu

Varaseimad inimasustuse jäljed pärinevad mesoliitikumi lõpust (6000-5000 eKr) Col des Roches'i varjualustest. Leiukoht sisaldab Neuchâteli kantonist leitud vanimat keraamikat, palju tööriistu, mammuti hammaste ning hirve- ja metssealuud. Varjupaik avastati 1926. aastal tolliametniku poolt ja see oli esimene omalaadne leiukoht, mida Šveitsis uuriti.

Siiski ei ole Le Locle'i piirkonnast 4000 eKr kuni keskajani midagi teada.

Keskaeg

1150. aastal andsid Renaud ja William Valanginian Fontaine-André'i kloostrile selle oru, kuhu hiljem ehitati Le Locle. 1360. aastal sai John II Aarberg, Valanginian'i isand, Le Locle'i Neuchateli krahvilt Louis'ilt pärisorjuseks. Le Locle'i ümbruse Jura mäestiku tihedalt metsastatud osa raiuti kolonistide poolt, kes said hiljem vabade talupoegade staatuse. Need esimesed vabad talupojad said 1372. aastal harta, mis kodifitseeris nende õigused ja vabadused. sajandi alguses kinnitati see harta uuesti Mairie ehk linnavalitsuse asutamise ajal. Alates 14. sajandist moodustasid Le Locle ja La Sagne üheskoos kihelkonna. Le Locle'i Maarja-Magdaleena kirik ehitati 1351. aastal.

Varane uusaeg

Maarja-Magdaleena kiriku torn, linna maamärk, tekkis 16. sajandi alguses. Mõned aastad pärast torni ehitamist, 1536. aastal, läks Le Locle üle protestantlikule usule. See vana kirik ehitati ümber 18. sajandi keskel. Saksa kirik ehitati 1844. aastal, kuid lammutati 1967. aastal. Katoliku kabel ehitati 1861. aastal.

Varauusaegne ja kaasaegne Le Locle

Le Locle'ile on korduvalt puhkenud suured tulekahjud (1683, 1765, 1833). Praeguse väljanägemise järgi ehitati see uuesti üles 19. sajandi teisel veerandil, kui sellest sai kellatööstuse keskus. Aastal 1848 sai sellest linnaosa pealinn.

Kuna väike Biedi jõgi ujutas oru sageli üle, lõigati 19. sajandi alguses läbi oru kanal Col des Roches'ile. Kuni 1898. aastani kasutati jõge mitme maa-aluse veski energiaga varustamiseks.

Le Locle 1907. aastal

Otsing