Le Locle on vald Šveitsis Neuchâteli kantonis Le Locle'i piirkonnas.

See asub Jura mägedes, mõne kilomeetri kaugusel La Chaux-de-Fonds'i linnast. Le Locle on Neuchâteli kantoni suuruselt kolmas linn ja paikneb mäestiku kõrgemal tasandikul, mis on andnud talle ja selle ümbrusele sobiva kliima ning maastiku nii tööstus- kui ka vabaajategevusteks. 31. detsembri 2016. aasta seisuga elab seal umbes 10 000 inimest.

Linna nimi peetakse tavaliselt tulenevat prantsuse- või rahvapärasest nimetustest, mis viitavad veele — selle on seletatud näiteks kui järve või „trou d'eau” ehk veeaugu tähendusega. Täpne etümoloogia on ajaloos arutluse objekt.

Le Locle on rahvusvaheliselt tuntud kui üks Šveitsi kellatootmise keskusi. Alates 18. sajandist arenes siin välja tihe kellatööstus: nii väiksemad meistritöökojad kui ka suured tootmistehased on linna majanduse aluseks. Mitmed maailmas tuntud kellabrändid on seotud Le Locle'i ja selle ümbrusega ning piirkonna oskusteave ja tootmismeetodid on kujundanud linnaruumi ja elulaadi.

Ajalooliselt on kellatootmise eripära peegeldunud ka linnaplaneeringus: tehase- ja töökojavõrgustik, ritta seatud tööstushooned ning elamupiirkondade ja tööstuse omavaheline seotus on omaette märk ja väärtus. Selle tõttu kuuluvad nii Le Locle kui ka naaberlinn UNESCO maailmapärandi nimistusse (alates 2009. aastast) kui näited linnaplaneerimisest, mis on kohandatud kellatootmise erivajadustele — kandva tähtsusega on ruumiline korraldus, tööstuse ja linnaelu integreeritus ning ajaloolised tootmisrajatised.

Tänapäeval on Le Locle majandus mitmekesine: kellatööstus on endiselt oluline, kuid lisandunud on ka teised teenused ja väikeettevõtlus. Linn pakub külastajatele kellamuuseume ja -tuure, jalutuskäike ajaloolises kesklinnas ning lähistel on head võimalused matkamiseks ja talispordiks Jura mäestikus. Hea rongi- ja maanteeühendus tagab seotuse suuremate linnadega ning lähedus Prantsusmaa piirile suurendab piirkonna rahvusvahelist haaret.

Le Locle'i kultuur ja igapäevaelu on tihedalt läbi põimunud selle tööstuspärandiga: arhitektuur, töökojade jooned ja kogukondlikud traditsioonid peegeldavad sajanditepikkust seotust kellatootmisega, mis jätkub tänapäeval nii käsitöö kui ka tööstusliku tootmise vormis.