Lise Meitner (7. november 1878 Viin - 27. oktoober 1968 Cambridge) oli Austria–Rootsi füüsik, kelle teadustöö aitas selgitada ja mõista ühe kõige olulisema protsessi tuumaenergia vallas — tuumalõhustumise. Ta kaitses 1906. aastal doktorikraadi Viini ülikoolis ning tema uurimused radioaktiivsuse ja tuumafüüsika alal mõjutasid tugevalt 20. sajandi teadustööd.
Esimesed aastad ja haridus
Meitner sündis juudi päritolu, kuid pere pöördus hiljem kristlusesse — ta astus luterlusse — ja juba varases nooruses pühendus ta teadusele. 1906. aastal omandas ta Viini ülikoolis doktorikraadi ning varsti pärast seda alustas teadlasekarjääri, mis tõi kaasa koostöö ja pikaajalised uurimistööd Berliinis.
Koostöö Otto Hahniga ja teadustöö
Alates 1907. aastast töötas Meitner pikaajaliselt koos keemikuga Otto Hahn. Nende koostöö kestis mitu aastakümmet ja hõlmas põhjalikku uurimist radioaktiivsuse, tuumareaktsioonide ja transuraansete elementide alal. Meitner oli füüsikapool, Hahn tegeles enamasti keemiliste analüüsidega. Mõlema töö tulemused olid olulised nii teaduslikust kui ka tehnilisest vaatenurgast.
Esimene maailmasõda ja akadeemiline karjäär
1914. aastal teenis Meitner vabatahtlikuna I maailmasõja ajal Austria armees röntgentehnikuna, aidates sõjavigastustega patsiente. 1917. aastast alates sai temast üks esimesi naisprofessoreid Saksamaal — ta sai ametikoha Berliinis ja teda tunnustati kui silmapaistvat teadlast. 1920. ja 1930. aastail jätkas ta peamiselt tööga kiirgusega ning teenis välja mitmeid auhindu ja stipendiume.
Tuumalõhustumise avastamine ja selle selgitamine
1930. aastate keskel uurisid Meitner ja Hahn koos uraani ning teisi raskemaid elemente; umbes 1938. aastal tuvastasid uraani neeldunud neutronitest tekkinud reaktsioonide käigus keemilised toodete analüüsid, mille tulemusi hiljem tõlgendasid ja selgitasid Meitner koos oma nõo Otto Frischiga. Kuigi katseandmed esitasid keemilise poole (Hahni ja Fritz Strassmanni eksperimendid), andis Meitner teoreetilise seletuse protsessile, mida Frisch nimetas "fissiooniks". See selgitus oli tuumalõhustumise mõistmise keskne osa.
Nobeli auhind ja vaidlused
Seoses nende tööga pälvis Otto Hahn Nobeli auhinna keemias; Hahn sai Nobeli keemiapreemia, kuigi tema töö oli olnud tihedas koostöös Meitneriga. Meitneri väljajätmine Nobeli preemiast on olnud teadusajaloolaste seas laialdaselt arutatud ning paljud peavad seda ebaõiglaseks — põhjused olid keerulised ja hõlmasid nii tollaseid institutsionaalseid eelarvamusi kui ka asjaolusid, et Meitner oli sõjapoliitilistel põhjustel Saksamaalt lahkunud.
Pagulus, hilisem elu ja suhtumine tuumarelvadesse
Tänu oma juudi päritolule pidi Meitner 1938. aastal pagema Saksamaalt. Ta leidis varjupaiga Hollandis ja hiljem Rootsis, kus jätkas teadustööd, ent tingimused olid sageli pingelised ja toetused piiratud. Oluline on rõhutada, et Meitner ei osalenud tuumapommiprojektides ja ei aidanud kaasa relvade loomisele; vastupidi, ta tundis hiljem sügavat kahetsust ja oli kriitiline sõjalise kasutuse suhtes, eriti pärast Hiroshimale visatud pommi kasutamist.
Pärand ja tunnustus
Meitneri teaduslik pärand on püsiv: tema töö aitas mõista tuumareaktsioonide olemust ning tema panust on hakatud üha enam tunnustama. Aastal 1992 sai tema nimele element Meitnerium (Mt), mis on tunnustus tema mõjule tuumafüüsikas. Meitner suri 1968. aastal Cambridge'is, jättes maha rikkaliku teadustöö ja tugeva moraalse seisukoha teaduse ja eetika suhte kohta.
Meitneri elu ja karjäär demonstreerivad nii teadusliku pühendumuse kui ka ajalooliste ja ühiskondlike tingimuste mõju teadlaste saatustele — tema panus tuumafüüsikasse on jätkuvalt oluline ning tema lugu on olnud inspiratsiooniks paljudele järgnevatele teadlastele.
