Luyten 726-8 (UV Ceti, Gliese 65) – kaksiktäht ja UV Ceti-tüüpi muutuja

Luyten 726-8 (UV Ceti või Gliese 65) on kaksiktäht, mis on üks Maa lähimaid naabreid. See asub Maast umbes 8,7 valgusaasta kaugusel Ceti tähtkujus. Süsteemi üks komponentidest, UV Ceti, andis nime tervele klassile sarnaseid muutujatähte: temast on tuletatud mõiste UV Ceti-tüüpi muutuja.

Avastamine ja liikumine

Süsteemi avastas 1948. aastal Willem J. Luyten oma suure omaliikumisega tähtede kataloogi koostamise käigus. Luyten märkas süsteemi erakordselt suurt omaliikumist, umbes 3,37 kaaresekundit aastas, ja kataloogise ta nime all Luyten 726-8. Suur omaliikumine ongi üks põhjus, miks need tähed avastati — nad nihkuvad taevakaardil suhteliselt kiiresti võrreldes enamikuga kaugematest tähtedest.

Komponendid ja orbiit

Süsteem koosneb kahest väga lähedasest punasest kääbusest, mida nimetatakse tavaliselt Luyten 726-8A ja Luyten 726-8B. Tavapäraselt kantakse neile ka muutujate nimed: üks täht on tuntud kui UV Ceti (tavaliselt komponent B) ja teine kui BL Ceti (komponent A). Mõlemad komponendid on Maalt vaadatuna peaaegu võrdse heledusega, näilise heledusega 12,57 ja 11,99, mistõttu nad paistavad ammuidivaatluses üsna sarnased.

Komponendid tiirlevad teineteise ümber perioodiga umbes 26,5 aastat. Kahe tähe vaheline kaugus varieerub oluliselt — ligikaudu 2,1 kuni 8,8 AE — sõltuvalt nende orbiidi asendist (periastronist ja apastronist). Selline suhteliselt tihe ja eksentriline orbiit võimaldab kahest komponendist mõnikord eraldi teleskoobi abil eristada, teistel hetkedel aga sulavad nad vaatluses kokku.

Füüsikalised omadused

Mõlemad tähed on punased kääbused — madala massi ja madala heledusega tähed, mille spektritüübid jäävad hilisematesse M-klassidesse. Luyten 726-8B spektritüübiks on sageli toodud M6.0e, mis tähistab tugevat kiirgusaktiivsust (emissioonjooned). Sellised tähed on väga külmad ja väheke heledamad kui Jupiteri suurused planeedid, kuid omavad siiski järgset tuumaenergiat. Nende mass jääb tavaliselt mõne kümnendiku päikese massist (ligikaudu mõnekümnendik kuni paarikümnendik M☉).

Punasena kääbustena kiirgavad Luyten 726-8A ja -8B suure osa oma energiast punastes ja infrapunakiirtes; nad on samas tuntud ka tugeva magnetilise aktiivsuse poolest, mis väljendub flaarides, raadiosageduse ja röntgenkiirguse tõusudes.

Muutlikkus ja äkilised plahvatused

Mõlemad komponendid on muutujad, kuid kõige suurejoonelisem on Luyten 726-8B, mis sai muutuva tähe tähistuse UV Ceti. Teine täht kannab nime BL Ceti. UV Ceti on saanud kuulsaks kui prototüüpne põlevatähtede ehk flaaritähte klassi näide; sellest on tuletatud termin „UV Ceti tüüpi muutuja”.

Flaarid on magnetiliselt põhjustatud plahvatused tähe atmosfääris, mis võivad mõne sekundi või minuti jooksul tõsta tähe heleduse väga suurel määral. Näiteks 1952. aastal registreeriti UV Ceti puhul äkiline heleduse suurenemine kuni 75 korda vaid umbes 20 sekundiga — sellised kiire ja võimsad plahvatused teevad UV Ceti-st tähelepanuväärse uurimisobjekti. Sellised sündmused eraldavad energiat laias spektrivahemikus, kaasa arvatud optilises, raadios ja röntgenis.

Lähedus ja naabrid

Luyten 726-8 on üks Päikesest lähimaid tähepaare, mistõttu on see tähtis objekt lähistaevastiku ja madala massiga tähtede uurimisel. Tema lähim naaber on Tau Ceti, mis asub temast ligikaudu 0,88 pc (2,87 ly) kaugusel — see rõhutab, kui tihe on meie lähistaevastik: mitmed huvitavad objektid paiknevad vaid mõne valgusaasta raadiuses.

Miks Luyten 726-8 on tähtis

UV Ceti on olnud võtmetäht kaasaegse tähesüsteemide ja täravamuutujate (flairide) uurimisel — see aitas mõista magnetilist aktiivsust madala massiga tähtedel.
Olles väga lähedal Maale, on see süsteem hea sihtmärk teleskoopidele, mis uurivad madala massi tähti, flare-aktiivsust ning tähevaheliste keskkondade mõju potentsiaalsetele eksoplaneetidele.
Flaaride sagedus ja intensiivsus Luyten 726-8-s illustreerivad, miks punaste kääbuste ümbruses asuvates elamiskõlblikes tsoonides olevad planeedid võivad ohtu sattuda intensiivse ja juhusliku kiirguse tõttu.

Vaatluspraktika

Kuigi Luyten 726-8 ei ole palja silmaga nähtav, on see sobiv sihtmärk väikestele ja keskmise suurusega teleskoopidele, eriti siis, kui kaks komponenti on orbiidi kaugemal ja neid saab eristada. Flare'i ajal võib tähe heleduse kiire tõus olla ettearvamatu, mistõttu pikaajalised jälgimised ja automaatsed vaatlusprogrammid annavad tähtsamaid andmeid selle aktiivsuse mõistmiseks.

Kokkuvõtlikult on Luyten 726-8 (UV Ceti, Gliese 65) huvitav ja olulise teadusliku väärtusega lähistaevakeha: kaks madala massiga, aktiivset punast kääbust, mille hinnanguliselt intensiivne magnetiline aktiivsus ja plahvatuslik muutlikkus on pakkunud aastakümneid uurimisi ning loonud termineid ja klassifikatsioone, mida astronoomid tänapäevalgi kasutavad.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Luyten 726-8?

V: Luyten 726-8 (UV Ceti ehk Gliese 65) on kaksiktäht, mis on üks Maa lähimaid naabreid. See asub Maast 8,7 valgusaasta kaugusel Ceti tähtkujus.

K: Kes avastas Luyten 726-8?

V: Tähtede süsteemi avastas 1948. aastal W. J. Luyten suure omaliikumisega tähtede kataloogi koostamise käigus; ta märkas selle erakordselt suure omaliikumise (3,37 kaaresekundit aastas) ja kandis selle Luyten 726-8 nime.

K: Kui heledad on need kaks tähte?

V: Need kaks tähte on Maalt vaadatuna peaaegu võrdse heledusega, nende näiline heledus on 12,57 ja 11,99.

K: Kui sageli nad teineteist ümber tiirlevad?

V: Nad tiirlevad teineteise ümber iga 26,5 aasta tagant.

K: Kui suur on nende vaheline kaugus?

V: Kahe tähe vaheline kaugus varieerub 2,1 kuni 8,8 AU (astronoomilised ühikud).
K: Mis tüüpi muutuvtäht on UV Ceti? V: UV Ceti on punane kääbus spektritüübiga M6.0e ja ta läbib üsna äärmuslikke heleduse muutusi; näiteks 1952. aastal suurenes tema heledus 75 korda vaid 20 sekundi jooksul, mistõttu ta on eeskujuks sarnastele sähvatustele, mida nüüd tuntakse UV Ceti tüüpi muutlike tähtede nime all.