Flare star
Põletustäht on muutuvtäht, mis muutub paariks minutiks korraga ettearvamatult väga palju heledamaks.
Flare'id toimuvad flare-tähtedel sarnaselt päikeseplahvatustega. Need on magnetilised häired tähtede atmosfääris. Heledus suureneb kogu spektri ulatuses, röntgenikiirtest kuni raadiolaineteni.
Esimesed teadaolevad sähvatused avastati 1924. aastal, need olid V1396 Cygni ja AT Microscopii. Tuntuim flare-täht on endiselt UV Ceti, see täht avastati 1948. aastal. Tänapäeval liigitatakse sarnased sähvatustähed muutuva tähtede kataloogides UV Ceti tüüpi muutuvateks tähtedeks. Põletused võivad toimuda iga paari päeva tagant või, nagu Barnardi tähe puhul, palju harvemini. Proxima Centauri, Päikesesüsteemile kõige lähemal asuv täht, on samuti flare-täht.
Enamasti on leegitsevad tähed tuhmid punased kääbused, kuigi ka vähem massiivsed (kergemad) pruunid kääbused võivad leegitseda. Massilisemad (raskemad) muutujad RS Canum Venaticorum (RS CVn) on samuti tuntud kui sähvatused, kuid teadlastele on teada, et neid sähvatusi põhjustab kaksiksüsteemis olev kaaslane. See kaaslase täht häirib magnetvälja. Ka üheksa Päikesega sarnast tähte on täheldatud välgumihkete tekkimist. On oletatud, et see toimub sarnastel põhjustel nagu RS CVn muutujate sähvatused. See kaaslane põhjustab sähvatusi, see kaaslane on massiivne planeet nagu planeet Jupiter, mis tiirleb tihedalt ümber sähvatava tähe.
Lähedal olevad helendavad tähed
Flare-tähed kiirgavad suhteliselt vähe valgust, kuid neid on leitud kuni 1000 valgusaasta kaugusel Maast.
Proxima Centauri
Proxima Centauri on Päikesele lähemal kui ükski teine täht ja on põlevatäht. Proxima Centauri suurendab oma heledust juhuslikult ja seda põhjustab magnetiline jõud. Konvektsioon tekitab Proxima Centauri kogu aine magnetvälja ja see toob kaasa röntgenkiirguse kogutulestiku, mis on sarnane Päikese omaga, kuigi Päike on palju massiivsem (raskem) kui Proxima Centauri.
Wolf 359
Põletustäht Wolf 359 on teine täht suhteliselt lähedal Päikesesüsteemile Leo tähtkujus ja tal on ka teisi nimesid (nimetusi). See on punane kääbus spektriklassis M6,5 ja kiirgab röntgenkiirgust. Ta on UV Ceti flare-täht ja flareerib suhteliselt sageli.
Keskmine (keskmine) magnetväli varieerub märkimisväärselt juba kuue tunni pikkuste ajavahemike jooksul. Võrdluseks: Päikese magnetväli on keskmiselt 1 G (100 μT), kuigi aktiivsetes päikesepiirkondades võib see tõusta kuni 3 kG (0,3 T).
Barnardi täht
Barnardi täht on meie Päikesele teine lähim tähesüsteem ja teadlased kahtlustavad, et tegemist on põlevatähega.
TVLM513-46546
TVLM513-46546 on nimi, mille teadlased annavad väga väikese massiga sädemetähele. See väike täht on vaid piisavalt raske, et teda saaks lugeda punaseks kääbuseks.
Küsimused ja vastused
K: Mis on leegitähis?
V: Põletustäht on muutuvtäht, mis muutub ettearvamatult mõne minuti jooksul palju heledamaks. Tähtede sähvatused toimuvad tähtede atmosfääris toimuvate magnetiliste häirete tõttu ja nende heledus suureneb kogu spektris röntgenkiirgusest kuni raadiolaineteni.
Küsimus: Millal avastati esimesed teadaolevad sähvatuslikud tähed?
V: Esimesed teadaolevad flare-tähed avastati 1924. aastal, need olid V1396 Cygni ja AT Microscopii.
K: Mis on kõige tuntum näide sähvatustähest?
V: Kõige tuntum näide sähvatustähest on UV Ceti, mis avastati 1948. aastal.
K: Kui sageli esineb Barnardi tähega flareid?
V: Barnardi tähega võivad sähvatused esineda kord paari päeva tagant või harvemini.
K: Kas ka Proxima Centauri on sähvatustäht?
V: Jah, ka Proxima Centauri on sähvatustäht.
K: Millised tähed on kõige tõenäolisemalt võimelised tekitama sähvatusi?
V: Enamik flare-tähti on tuhmid punased kääbused, kuigi ka vähem massiivsed (kergemad) pruunid kääbused võivad flareid tekitada. Massilisemad (raskemad) muutujad RS Canum Venaticorum (RS CVn) tekitavad teadaolevalt ka sähvatusi, mida põhjustavad nende magnetvälja häirivad kaksiksüsteemides olevad kaaslastest tähed.
Küsimus: Kas on olemas sarnaseid näiteid Päikesesarnaste tähtede kohta, mis tekitavad sähvatusi? V: Jah, üheksa Päikesesarnast tähte on täheldatud sähvatuste tekkimist, mille põhjuseks võivad olla massiivsed planeedid, nagu Jupiter, mis tiirlevad nende ümber ja häirivad nende magnetvälju.
