Jesse Washingtoni lynšimine Wacos 1916 – USA rassivägivald

Jesse Washingtoni lynšimine Wacos 1916: šokeeriv lugu rassivägivallast, postkaardiks trükitud fotod, NAACP uurimine ja Ameerika ajaloo tumedaim lehekülg.

Jesse Washington lynchiti 15. mail 1916 Texase osariigis Wacos. Washington oli teismeline afroameeriklane, kes töötas talus. See juhtum jäi USA ajaloos üheks tuntumaks ja kiidetumaks näiteks rassiliselt motiveeritud lynšimisest. Washingtoni süüdistati Lucy Fryeri vägistamises ja tapmises; Fryer oli Washingtoni valge ülemuse naine Texase Robinsoni maapiirkonnas. Keegi ei näinud Washingtoni kuriteo toimepanemist. McLennani maakonna šerifi korraldatud ülekuulamisel kirjutas ta alla ülestunnistusele ja kirjeldas Fryeri tapmiseks kasutatud relva asukohta, kuid ülestunnistusest ja kiiresti toimunud kohtumenetlusest tekkisid kahtlused selle usaldusväärsuse kohta.

Kohtuprotsess ja lynšimine

Washingtoni üle mõisteti Wacos kohut mõrva eest. Kohtusaal oli selleks ajaks juba rahvast täis ning meeleolu oli vaenulik. Washington tunnistas end süüdi ning kohalikud võttis otsuse vastu kui kiiret õigusemõistmist. Vahetult pärast kohtuistungit tiriti Washington kohtusaalist välja ja ta viidi Waco raekoja ette, kus rahvahulk teda ründas.

Üle 10 000 inimese, sealhulgas linnaametnikud ja politsei, kogunesid seda rünnakut vaatama. Paljud inimesed, teiste hulgas lapsed, osalesid sündmusel aktiivselt; hulk vaatajaid võtsid sellest osa kui meelelahutusest. Rahvamassi liikmed eemaldasid Washingtonilt tema munandid, lõikasid tal sõrmed ära ja riputasid ta lõkke kohale. Washingtoni lasid alla ning ta põles lõkke kohal umbes kaks tundi. Tuli kustutati ning tema põlenud torso lohistati läbi linna. Osa tema kehast müüdi suveniiridena. Sündmusest tehti pilte—mõned neist võttis professionaalne fotograaf—ja need fotod trükiti ning müüdi Wacos postkaartidena.

Kriitika, uurimine ja avalik vastus

Kuigi lynšimist toetas osa Waco elanikest, pälvis juhtum tugevat kriitikat nii riiklikult kui ka rahvusvaheliselt. Värviliste inimeste edendamise riiklik ühendus (NAACP) palkas uurijaks Elisabeth Freemani, kes dokumenteeris juhtumi detaile vaatamata sellele, et paljud kohalikud inimesed keeldusid rääkimas. Freeman kogutud materjalid aitasid näidata, kuidas protsess oli kiirustatud ja kuidas kohaliku võimu struktuurid lynšimist võimaldasid või vähemalt talusid seda.

Pärast Freemani uurimust avaldas NAACP kaasasutaja ja toimetaja W. E. B. Du Bois põhjaliku artikli koos fotodega Washingtoni põlenud kehast ajakirjas The Crisis. NAACP kasutas neid materjale ka oma laiemas lünkimisvastases kampaanias, kus pildid ja kirjeldused aitasid tõsta teadlikkust ja pahameelt üle kogu riigi. Kuigi juhtum suurendas avalikku tähelepanu lynšimise probleemi vastu, ei viinud see koheseid karistusi süüdlaste jaoks—kedagi ei kohtuableeritud ega mõistetud vastutusele üldise rahvahulga või korraldajate eest.

Järelmõjud ja tähendus ajaloos

Waco juhtum sai pealkirja "Waco õudus" ning mõjutas linna mainet — kuigi Waco oli tol ajal tuntud kui kaasaegne ja progressiivne linn, näitas lynšimine, et rassiline vägivald võis toimuda ka sellistes kohtades. Linnajuhid püüdsid järgnevatel aastakümnetel ennetada sarnaseid avalikke vägivaldseid akte ja vähendada rassipõhiseid pingeid, kuid muutused olid aeglased.

Ajaloolased üldiselt usuvad, et Washingtoni surm ja sellele järgnenud avalik vastureaktsioon aitasid muuta ühiskondlikku hoiakut lynšimise suhtes. Meedia ja NAACP poolt levitatud jõulised pildid ning kirjeldused aitasid paljudes inimestes tekitada mõtteviisi, et lynšimine ei ole vastuvõetav "õigust mõistmise" vorm, vaid barbaarsus. Juhtum andis lisatõuke NAACP ja teiste organisatsioonide pingutustele seista pidevalt vastu rassivägivallale ning edendada seadusandlust, mis püüdis lynšimist hukka mõista (kuigi föderaalse anti-lynšimise seaduse vastuvõtmine jäi aastakümneteks vastuoluliseks küsimuseks).

Mälestus ja hilisem diskussioon

• Fotod ja postkaardid: Washingtoni lynšimisest tehtud pildid ja postkaardid aitasid juhtumist laialdast teavitust, kuid samas näitasid ka sotsiaalset ammendust ja vägivalla banaalsetumist avalikkuse seas.
• Uurimis- ja mälestustegevused: 1990. ja 2000. aastatel soovisid mõned Waco elanikud sündmusele mälestusmärki, kuid idee ei leidnud linnas üldist toetust. Mäletamise ja tunnistamise teema on jäänud Wacos ja laiemalt Ameerikas keeruliseks ja eripalgiliseks keskusteluallikaks.
• Akadeemiline uurimus: ajaloolased ja õiguskriitikud on Washingtoni juhtumi tõstatanud sageli kui tähenduslikku punkti USA rassilise vägivalla ja avaliku õiglustõlgenduse küsimustes.

Jesse Washingtoni lynšimine on jäänud meelde nii traagilise juhtumina kui ka juhtumiks, mis aitas mobiliseerida üha rohkem inimesi lynšimise vastase kampaania taha. See juhtum tuletas meelde, kui kiiresti ja avalikult võib õigus ja õiglus langeda vägivaldseks ja süstemaatiliseks rassilise õigusmõistmise vormiks ning kuidas ühiskonna reaktsioon võib lõpuks suunata muutusi avalikus arvamuses ja poliitikas.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Jesse Washington?

K: Mida ta väidetavalt tegi?

K: Kuidas reageerisid inimesed sellele sündmusele?

K: Milliseid meetmeid võttis NAACP pärast Freemani aruande saamist?

K: Kuidas muutis see sündmus inimeste suhtumist lünkimisse?

K: Millise maine sai Waco pärast seda juhtumit?

K: Kas sellele sündmusele ehitati hiljem mälestusmärke?

Otsing