Mariano José de Larra (1809–1837) — Hispaania satiirik ja proosakirjanik

Mariano José de Larra (24. märts 1809 – 13. veebruar 1837) oli Hispaania romantiline kirjanik, kes oli tuntud satiirikirjanik ja on paljude arvates 19. sajandi Hispaania silmapaistvaim proosakirjanik. Tema terav huumor, sarkastiline tähelepanu argielu külgedele ning stiili selgus ja jõulisus tegid temast oma aja mõjukama ajakirjaniku ja esseisti.

Elulugu lühidalt

Ta sündis Madridis; tema isa teenis arstina Prantsuse armees ja oli afrancesado'na sunnitud 1812. aastal koos perega poolsaarelt lahkuma. 1817. aastal naasis Larra Hispaaniasse, olles prantsuse keelt osanud hispaania keele omast rohkem. Noorus oli rahutu: tema loomus oli kärsitu, tal puudus korralik formaalne haridus ja pärast mitut katset omandada meditsiini- või õigusteaduse diplom jäi ta need eesmärgid tänamata.

Kahekümneaastaselt sõlmis ta kiire ja mõnevõrra ettevaatamatu abielu, mis katkestas tema sidemed mõningate sugulastega, ning ta asus elatist teenima ajakirjanikuna. Ajakirjandus osutus tema kutsumuseks — vabam sõnavõtt pärast Ferdinand VII surma andis talle laia väljundi oma poliitiliste ja ühiskondlike väidete avaldamiseks.

Kirjanduslik tegevus ja populaarsemad teosed

27. aprillil 1831 lavastas ta oma esimese näidendi "No más mostrador," mis tugines kahele Scribe ja Dieulafoy näidendi motiivile. Kuigi originaalsuse poolest see dramaatiline töö ei pälvinud täielikku tunnustust, oli see teravmeelselt kirjutatud ja püsis lavadel mitu aastat. 24. septembril 1834 tõi ta lavale Macías, mis põhineb tema ajaloolisel romaanil El doncel de don Enrique el Doliente (1834).

Kuid Larra tõeline võime avaldus ajakirjanduses ja esseistikas. Ta kirjutas kiires, vürtsikas stiilis artikleid ja satiirilisi kommentaare, kus osutas laialt levinud ühiskondlikele nõrkustele: ametkondlikule korruptsioonile, bürokraatia traagikomöödriale, kodanikuomasele laiskusele ja konservatiivsete jõudude takistustele ühiskondliku progressi ees. Tema kuulsaimad pseudonüümid olid Juan Pérez de Munguía ja Fígaro, mida ta kasutas vastavalt El Pobrecito Habladoris ja La Revista Española's.

Paljud artiklid — teravmeelsed, moraalitsevad ja sageli sügava kurva irooniaga kirjutatud — jäid lugejate mällu. Näiteks on tema nimi tihedalt seotud satiirilise kirjeldusega hispaania ametkondlikust passiivsusest ja kalduvusest edasilükkamisele, mida peegeldab tuntud lühiessays stiilis töö "Vuelva usted mañana" (taganemine „tule homme tagasi“), mis illustreerib bürokraatiast ja laiskusest tulenevat absurdi.

Poliitika, isiklik elu ja surm

Larra oli veendunud liberaal ning kritiseeris karlistide mässu ja konservatiivseid poliitikaid; tema terav pliiats tõi talle nii avalikku tunnustust kui ka ametkondlikku vastuseisu — ministrid kartisid tema vitriolilist sulge, samas kui avalikkus ja teatavad ringkonnad teda imetlesid. Temast näis olevat kujunevat ka poliitiline karjäär: ta valiti Ávila saadikuks, kuid riigi ebastabiilsust ja sagedasi sõjaväelisi pronunciamientos'e ei suutnud ta enda hüvanguks kasutada.

Isiklikud läbikukkumised ja armuelu probleemid tõstsid tema meeleolu tumedamaks. Pärast armusuhet, mis lõppes katastroofiliselt, langes ta sügavasse meeleheitesse ning 13. veebruaril 1837 sooritas ta enesetapu, tulistades end maha. Tema enneaegne surm katkestas looja, kelle looming oleks võinud veel laieneda ja süveneda.

Stiil ja pärand

Larra elas piisavalt kaua, et end tõestada kui üks suurimaid proosakirjanikke, kellega Hispaania 19. sajandil uhkustada võis. Ta kirjutas kiirelt, pidades pidevalt silmas hirmu tsensori ees, kuid tema tekste ei iseloomusta kiirustamine — selgus, stilistiline meisterlikkus ja hammustav huumor on tema loomingu läbivad tunnused. Tema osavus, millega ta oma „mürgiseid vitsu“ ühiskonna puuduste suunas suunab, on korduvalt kiidetud.

Poliitiline instinkt, ideede rohkus ja jõuline, teravmeelne stiil oleksid talle pakkunud tunnustust igal ajal ja igas riigis; aga just 19. sajandi Hispaanias paigutasid need omadused ta oma eakaaslaste seast selgelt esile. Tema tekstid on mõjutanud paljusid hilisemaid kirjanikke, ajakirjanikke ja ühiskondlikke mõtlejaid ning tema artiklite kogumikke on korduvalt välja antud ja tõlgitud.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Mariano José de Larra pärand on kahekordne: ta oli nii ajakirjanik kui ka kirjandustegelane — satiir ja terav sotsiaalne kriitika teevad tema tööd ajakohaseks ka tänapäeval ning tema proosa selgus ja moraalne kirg jäävad eeskujuks järgmistele põlvedele.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas oli Hispaania romantikakirjaniku nimi?

K: Kus ta sündis?

K: Millega tema isa elatist teenis?

K: Millal ta lavastas oma esimese näidendi?

K: Kuidas kirjeldatakse Larra kirjutamist?

K: Mis põhjustas tema enesetapu 1837. aastal?

K: Kas teda peetakse üheks 19. sajandi Hispaania suurimaks proosakirjanikuks?

Otsing