Minamisanriku (南三陸町, Minamisanriku-chō, "Lõuna kolm maad"), ka kirjapildis Minami Sanriku, on kuurortlinn Jaapanis Miyagi prefektuuri Vaikse ookeani rannikul. Linna pindala on 163,74 km² ja 1. oktoobri 2004. aasta seisuga oli seal 19 170 elanikku. Linn moodustati 1. oktoobril 2005, kui Shizugawa ja Utatsu valdades asunud asulad (tõlgituna sageli „linnadeks”/„küladeks”) ühinesid uueks Minamisanriku linnaks.
Geograafia ja majandus
Minamisanriku asub Sanriku kallastel, mida iseloomustavad sügavad lahed ja paljud üle mere tungivad neemekaldad (ria-kallas). Selline topograafia loob kohalikule kalandusele soodsad tingimused, kuid muudab piirkonna ka tsunamiohtlikuks – lained võivad ranna taha kaugele tungida.
Enne 2011. aasta katastroofi põhines kohalik majandus peamiselt kalandusel (eri sorti mereannid, vasekala, süvamerekalad, karpide ja austrikasvatus) ning turismil: suvekuudel saabusid külastajad merevaatega majutuskohtadesse ja kalarestoranidesse. Tööstuslikud ja teenindussektori ettevõtted olid valdavalt väikesed ja keskendusid kohalikele vajadustele.
Ajalugu kuni 2011. aastani
Piirkonna ajalugu on tihedalt seotud merelise elu ja kalandustraditsioonidega. 2005. aastal toimunud haldusreformiga moodustatud Minamisanriku püüdis ühendada kahe varasema asula ressursid ja teenused, et paremini teenindada vallarahvastikku ja arendada turismi.
2011. aasta tsunami
Minamisanriku hävis suure osas 2011. aasta Jaapani tsunami tagajärjel, mis järgnes 11. märtsi 2011 Tōhoku maavärinale (magnitude 9.0). Kohalikud rannikukülad sattusid otse tugeva tsunamilainete teele; mõnes kohas ületasid lained 16 meetrit või olid sellest kõrgemad. Enamik rannaäärseid hooneid ja infrastruktuuri pühiti lainevoo poolt minema.
Tagajärjed olid kohutavad: suur osa kogukonnast kaotas kodud, infrastruktuur hävis ning paljudel peredel olid ohvrid või kadunud lähedased. Evakuatsiooni keerukuse, kohalike tee- ja kõrguste eripära ning äärmusliku laine kõrguse tõttu ei õnnestunud kõiki inimesi õigeaegselt sisemaale viia. Kohalikud, riiklikud ja rahvusvahelised päästemeeskonnad osalesid otsingutel ja abitegevustes.
Taastamine ja ennetusmeetmed
Pärast 2011. aastat on Minamisanriku olnud pikaajalise taastamise ja ümberkujundamise protsessi keskmes. Peamised suunad on olnud:
- linnaosa ja sadama ümberplaneerimine kõrgemale ehk vähem haavatavasse kohta;
- uute infrastruktuuride (teed, koolid, tervishoiuasutused) ehitamine ja katkenud teenuste taastamine;
- tsunamibarjääride ja muude kaitserajatiste rajamine või tugevdamine ning varajase hoiatussüsteemide täiustamine;
- ühiskondlikud tugi- ja rehabilitatsiooniprogrammid, et aidata ellujäänuid ja mälestada hukkunuid;
- haridus- ja simulatsiooniharjutuste suurendamine, et parandada tulevaste evakuatsioonide korraldust ja inimeste teadlikkust.
Paljud varasemad elanikkonnakeskused on ümber planeeritud nii, et elamud ja avalikud hooned asuvad kõrgemal maapinnal või kunstlikult tõstetud aladel. Samuti on rajatud mälestuspaiku ja –asutusi, mis aitavad kogukonnal leinaga toime tulla ja säilitada sündmuse meenutust tulevastele põlvedele.
Kaudsed mõjud ja tänapäev
2011. aasta sündmus põhjustas pikaajalise demograafilise ja majandusliku languse: paljud elanikud lahkusid piirkonnast, vananev elanikkond suurendas väljakutseid teenuste taastamisel ning ettevõtluse elavdamisel. Samas on toimunud ka olulisi investeeringuid infrastruktuuri ja turvalisuse parandamisse ning mõned kalandus- ja turismivaldkonna ettevõtted on jätkanud tööd uutel alustel.
Minamisanriku on saanud laialdaselt tuntuks kui koht, kus mälestustöö, taastumine ja loodusliku ohu pidev tähelepanu kohtuvad. Linn korraldab regulaarselt mälestusüritusi, avalikke harjutusi ja kogukonnaüritusi, et tugevdada ühismõistmist ja katastroofiks valmisolekut.
Külastajale
Täna külastavad huvilised Minamisanrikut, et näha taastumistöid, külastada mälestuspaiku ning tutvuda Sanriku ranniku looduse ja kohaliku mereandide köögiga. Külastades on soovitatav austada mälestuspaiku ning järgida kohalike juhiseid ja ohutusnõudeid, eriti rannikualadel liikudes.
Minamisanriku näide toob esile nii merelise elu ilu kui ka selle kaasneva riski — ning näitab, kuidas kogukond püüab õppida ja tugevneda pärast suurt katastroofi.

