Ortograafiline sügavus: kirjasüsteemide mõiste, tüübid ja näited

Ortograafiline sügavus kirjeldab, kui otsene ja üheselt mõistetav on seos keele helide (foneemide) ja nende kirjutamiseks kasutatavate tähtede ehk grafeemide vahel. Lihtsamalt öeldes näitab see, kui palju sõna kirjutus vastab sellele, kuidas see kõlab. Ortograafiline sügavus ei ole must-valge kategooria, vaid spektri lõpusirged: mõned kirjasüsteemid on väga madala ortograafilise sügavusega (väga läbipaistvad), teised aga sügava ortograafilise sügavusega (suurem variatsioon ja ebaselgus).

Mida tähendab madal (läbipaistev) ortograafia?

Ortograafiliselt madalas kirjasüsteemis on olemas peaaegu üheselt mõistetav vastavus helide ja tähtede vahel. See tähendab, et:

iga täht või täheühend vastab enamasti kindlale helile;
esineb vähe varjatud või “vaikivaid” tähti;
häälduse ennustamine kirjutisest on lihtne.

Näited kirjadest, mida tavaliselt loetakse madalateks: hispaania tähestik, jaapani kana, soome tähestik, türgi tähestik ja itaalia tähestik. Nendes keeltes on lugemise ja häälduse seos reeglina lihtsam õppida ning hääldust saab sageli täpselt ennustada.

Mida tähendab sügav (skaalne) ortograafia?

Ortograafiliselt sügavates kirjasüsteemides ei ole helide ja tähtede vahel tihti üheselt mõistetavat korrespondentsi. Sageli on põhjuseks:

ajaloost, laensõnadest ja etümoloogiatest tulenev ortograafia, mis säilitab vana häälduse või sõna päritolu;
mitmesed võimalikud hääldusvariandid samale tähestikuühendile;
vaikivad tähed, digraafid/trigraafid ja morfoloogilised kirjutusreeglid, mis teevad kirjutuse ebajärjekindlaks.

Näited sügavatest süsteemidest: inglise tähestik, prantsuse tähestik, mongoli kirjaviis ja tai kirjaviis. Näiteks inglise keeles on palju näiteid, kus sama tähterühm hääldub erinevalt (nt ough sõnades through, though, rough), või kus sama helile vastavad erinevad kirjaviisid (nt /f/ häälik võib olla f, ph või gh).

Segakirjasüsteemid ja erandid

Mõned kirjasüsteemid ei ole ühelt poolt täiesti läbipaistvad ega teiselt poolt väga ebaühtlased — neid nimetatakse vahel segakirjadeks või mõõdukalt sügavaks. Näiteks saksa ja holland on suhteliselt regulaarsete reeglitega, kuid sisaldavad erandeid ja morfoloogiat säilitavaid kirjutusviise. Samuti võivad kirjasüsteemid aja jooksul muutuda: ortograafia reformid püüavad sageli suurendada läbipaistvust, kuid kultuurilised ja etümoloogilised kaalutlused võivad piirata muutusi.

Mis on ortograafilise sügavuse tagajärjed?

Lugemis- ja kirjutamisõpe: läbipaistvates keeltes omandavad lapsed ja algajad kiiremini heli‑täht vastavuse kaudu lugemise põhitõed; sügavates keeltes tuleb rohkem õppida suurt hulka sõnu peast ja kasutada morfoloogilisi strateegiaid.
Pettused ja eksimused: sügavates süsteemides esineb rohkem õigekirja- ja häälduseerinevusi, mis nõuavad meeldeõppimist või reeglite eripärade selgitamist.
Düsleksia ja erivajadused: kuigi düsleksia esineb kõikides keeltes, mõjutab ortograafiline läbipaistvus selle avaldumise viisi ja raskusastet; läbipaistvates keeltes on lapsed sageli paremas positsioonis fonoloogilise dekodeerimise osas.
Tarkvaraline ja lingvistiline töötlemine: automaatne kõnetuvastus, häälduse modelleerimine ja tekstitöötlus võivad olla lihtsamad läbipaistvates kirjasüsteemides.

Kokkuvõte

Ortograafiline sügavus on kasulik termin kirjeldamaks, kui selge või keeruline on seos kirjutuse ja kõne vahel. Madala ortograafilise sügavusega keeli iseloomustab kõrge järjepidevus helide ja tähtede vahel (nt hispaania, soome, türgi), samas kui sügavad kirjasüsteemid (nt inglise, prantsuse) sisaldavad rohkem erandeid, ajaloolist ortograafiat ja mitmetähenduslikkust. Mõistmine, kus mingi keel paikneb selles spektris, aitab paremini kujundada lugemisõpet, õigekirjaõpet ja keelelist tehnoloogiat.

Küsimused ja vastused

K: Mis on ortograafiline sügavus?

V: Ortograafiline sügavus viitab keele helide ja nende tähistamiseks kasutatavate tähtede üks-ühele vastavuse astmele.

K: Mis on ortograafiliselt madal kirjasüsteem?

V: Ortograafiliselt madal kirjasüsteem on selline, kus keele helide ja nende kirjutamiseks kasutatavate tähtede vahel on tihe vastavus.

K: Milliseid kirjasüsteeme peetakse ortograafiliselt madalateks?

V: Kirjasüsteemid, mida peetakse ortograafiliselt madalateks, on näiteks hispaania, jaapani kana, soome, türgi ja itaalia tähestik.

K: Miks peetakse neid kirjasüsteeme ortograafiliselt madalateks?

V: Neid kirjasüsteeme peetakse ortograafiliselt madalateks, sest sõnu on lihtne lugeda ja hääldada lihtsalt neid vaadates, kuna helide ja tähtede suhe on järjepidev.

K: Mis on ortograafiliselt sügav kirjasüsteem?

V: Ortograafiliselt sügav kirjasüsteem on selline, kus keele helide ja nende kirjutamiseks kasutatavate tähtede vahel on vähe üks-ühele vastavust.

K: Milliseid kirjasüsteeme peetakse ortograafiliselt sügavaks?

V: Kirjasüsteemid, mida peetakse ortograafiliselt sügavaks, hõlmavad inglise ja prantsuse tähestikku ning selliseid kirjaviise nagu mongoolia ja tai keel.

K: Miks peetakse neid kirjasüsteeme ortograafiliselt sügavaks?

V: Neid kirjasüsteeme peetakse ortograafiliselt sügavaks, sest helide ja tähtede vaheline suhe on sageli ebajärjekindel, mis raskendab sõnade täpset lugemist ja hääldamist.