Inglise tähestik

Ajalugu

Vana inglise keel

Inglise keelt kirjutati esmakordselt anglosaksi keeles, mida kasutati alates 5. sajandist. Selle tähestiku tõid praegusesse Inglismaale koos vanainglise keele varaseima vormiga anglosaksi asunikud. Selle vanainglise kirjaviisi näiteid on säilinud väga vähe, kusjuures enamik neist on lühikesed kirjutised või teosed.

Kristlike misjonäride poolt kasutusele võetud ladina kiri hakkas umbes 7. sajandist alates asendama anglosaksi kirjaviisi, kuigi neid kahte kasutati veel mõnda aega kõrvuti. Futhorc mõjutas uut ladina kirjapõhist ingliskeelset tähestikku, andes sellele tähed thorn (Þ þ) ja wynn (Ƿ ƿ). Täht eth (Ð ð) loodi hiljem tähe dee (D d) ümberkirjutamisena, ja lõpuks lõid normannide kirjatundjad vanainglise ja iiri keele saarelisest g-st yogh (Ȝ ȝ), mida nad kasutasid koos oma karolingia g-ga.

A-e ligatuur tuhk (Æ æ) võeti kasutusele omaette täheks, mis sai oma nime futoorilise ruuni æsc järgi. Väga varases vanainglise keeles ilmus ka o-e ligatuur ethel (Œ œ) omaette täheks, mis samuti nimetati ühe ruuni œðel ^[]järgi. Samuti oli kasutusel v-v või u-u ligatuur double-u (W w).

1011. aastal pani munk nimega Byrhtferð kirja vanainglise tähestiku traditsioonilise järjekorra. Ta loetles kõigepealt ladina tähestiku 24 tähte (sealhulgas ampersandi), seejärel 5 täiendavat ingliskeelset tähte, alustades tirooni tähtedest ond (⁊), mis on saarekujuline sümbol ja:

A B C D E F G H I K L M N O P Q R S T V X Y Z & ⁊ ⁊ Ƿ Þ Ð Æ

Kaasaegne inglise keel

Kaasaegse inglise keele tähestikus ei ole thorn (þ), eth (ð), wynn (ƿ), yogh (ȝ), ash (æ) ja ethel (œ). Ladinakeelsete laenude kaudu tulid kesk- ja varauusaegsesse inglise keelde uuesti homograafid ash ja ethel, kuigi arvatakse, et tegemist ei ole samade tähtedega^[], vaid pigem ligatuuridega, ja igal juhul on need mõnevõrra vanamoodsad. Thorn ja eth asendati mõlemad th-ga, kuigi thorn püsis veel mõnda aega, kusjuures selle väiketähtedega vormi oli enamikus käekirjades üha raskem eristada minuscule y-st. Y asemel th võib endiselt esineda pseudoarhailistes kirjaviisides (kaasaegsed kirjaviisid, mis on kirjutatud nii, et need näevad välja nagu vanad sõnad või fraasid), näiteks "Ye Olde Booke Shoppe" (Ye Olde Booke Shoppe). Tähed þ ja ð on tänapäeva islandi keeles endiselt kasutusel, ð aga tänapäeva fääri keeles. Wynn kadus inglise keelest umbes 14. sajandil, kui selle asemele tuli uu, millest lõpuks kujunes tänapäeva w. Yogh kadus umbes 15. sajandil ja asendus tavaliselt gh-ga.

16. sajandil hakati kirjutama tähti u ja j vastavalt v ja i tähest eraldi, samas kui varem olid kaks esimest tähte lihtsalt kahe teise tähe erinevad vormid. w sai samuti omaette täheks, selle asemel et seda pidada kaheks erinevaks täheks. Nende muudatustega on inglise tähestikus nüüd 26 tähte:

A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Alternatiivne väikevorm pikk s (ſ) püsis ka varauusaegses inglise keeles ja seda kasutati mitte-lõpulises positsioonis kuni 19. sajandi alguseni.

Kavandatud reformid

Inglise keele jaoks on pakutud välja erinevaid tähestikke, mis enamasti laiendavad või asendavad inglise keele põhitähestikku, näiteks Desereti tähestik, šaavi tähestik, greggi stenogramm jne.

Diakriitikud

Diakriitilised märgid (täiendavad märgid, mis aitavad mitte emakeelena kõnelejaid hääldamisel) esinevad peamiselt sellistes laenusõnades nagu naiv ja fassaad. Kuna sellised sõnad muutuvad inglise keele sõnavara tavaliseks osaks, kiputakse diakriitilised märgid eemaldama, nagu on juhtunud vanade prantsuse keele laenude, näiteks hôtel, puhul. Informaalne inglise keele kirjutamine kipub diakriitikutest vabanema, sest need puuduvad klaviatuuril, samas kui professionaalsed copywriters ja kirjapakkujad kipuvad neid lisama, näiteks Microsoft Wordis. Sõnad, mida peetakse endiselt võõrkeelseteks, kipuvad neid säilitama; näiteks ainus inglise keele sõnaraamatutes (OED ja teised) leiduv kirjaviis soupçon kasutab diakriitikat. Diakriitilised tähised jäetakse pigem alles ka seal, kus muidu tekiks segiajamine mõne teise sõnaga (näiteks résumé (või resumé), mitte resume), ja harva isegi lisatakse (nagu maté, hispaania yerba mate'st, kuid prantsuse keele café'st, mis järgib prantsuskeelset malli).

Mõnikord, eriti vanemas kirjaviisis, kasutatakse diakriitikuid, et näidata sõna silpe: cursed (verb) hääldatakse ühe silbiga, cursèd (omadussõna) aga kahe silbiga. È kasutatakse laialdaselt luules, nt Shakespeare'i sonettides. J. R. R. Tolkien kasutab ë, nagu näiteks O wingëd crown. Samamoodi, kui kanakoolides tähistavad tähed -oo- ühte vokaalihäälikut (digraafi), siis vananenud kirjaviisides, nagu zoölogist ja coöperation, tähistavad nad kahte. Sellist diareesi kasutamist on harva näha, kuid seda kasutatakse veel 2000. aastatel mõnes väljaandes, näiteks MIT Technology Review ja The New Yorker.

Sõna lõpus oleva "e" kohale võib panna ka teraviku, tõsise või diareesi, et näidata, et see ei ole vaikne, nagu näiteks saké. Üldiselt ei kasutata neid tähiseid sageli isegi siis, kui need võiksid segadust tekitada.

Ampersand

Mõnikord on & ilmunud inglise tähestiku lõpus, nagu Byrhtferði tähtede loetelus 1011. aastal. Ajalooliselt on see number sidekriips, mis tähistab tähte Et. Inglise keeles ja paljudes teistes keeltes kasutatakse seda sõna ja ja mõnikord ka ladinakeelse sõna et tähistamiseks, nagu lühend &c (et cetera).

Apostroof

Apostroofi, mida ei peeta inglise tähestiku osaks, kasutatakse inglise keele fraaside lühendamiseks või lühendamiseks. Mõned sõnapaarid, nagu its (kuuluvus) ja it's (it is või it has), were (mitmus oli) ja we're (me oleme) ning shed (vabaneda) ja she'd (she would või she had), eristuvad kirjas ainult selle poolest, kas neil on või ei ole apostrofe. Apostroof eristab ka omastava lõpu -'s ja -s' tavalisest mitmuse lõpust -s, mis sai alguse 18. sajandil; varem kirjutati kõik kolm lõppu -s, mis võis põhjustada segadust (nagu näiteks apostlite sõnades).

Kirjade nimed

Tähtede nimed kirjutatakse harva välja, välja arvatud siis, kui neid kasutatakse liitsõnades (näiteks tee-särk, deejay, emcee, okay, aitchless jne), tuletatud vormides (näiteks exed out, effing, to eff ja blind jne) ja tähtede järgi nimetatud objektide nimedes (näiteks em (space) trükinduses ja wye (junction) raudtees). Allpool loetletud vormid on pärit Oxfordi inglise keele sõnaraamatust. Vokaalid seisavad iseenesest, konsonandid on tavaliselt kujul konsonant + ee või e + konsonant (nt bee ja ef). Erandid on tähed aitch, jay, kay, cue, ar, ess (kuid es- ühendites ), wye ja zed. Konsonantide mitmused lõpevad -s (bee, efs, ems) või, aitch, ess ja ex puhul, -es (aitches, esses, exes). Vokaalide mitmused lõpevad -es (aes, ees, ies, oes, ues); need on haruldased. Loomulikult võivad kõik tähed seista iseenesest, tavaliselt suurtähtedega (okei või OK, emcee või MC), ja mitmused võivad põhineda neil (aes või As, cees või Cs jne. ).

Mõned tähtede rühmad, näiteks piss ja bee või em ja en, on kõnes kergesti segi ajatavad, eriti kui neid kuulda telefoni või raadiosideühenduse kaudu. Õigekirja tähestikud, nagu ICAO õigekirja tähestik, mida kasutavad lennukipiloodid, politsei ja teised, on loodud selle segaduse kõrvaldamiseks, andes igale täheele nime, mis kõlab teistest täiesti erinevalt.

Etümoloogia

Kirjanimed on enamasti ladinakeelsete (ja etruskide) nimede otsesed järeltulijad prantsuse keele kaudu.

Regulaarsed fonoloogilised arengud (umbkaudses kronoloogilises järjekorras) on järgmised:

• ladina keele /k/ palatalisatsioon enne esivokaale järk-järgult /tʃ/, /ts/ ja lõpuks keskprantsuse /s/. Mõjutab C.
• palatalisatsioon enne ladina keele /ɡ/ esivokaale kuni protoromaani ja keskfransi keele /dʒ/ juurde. Mõjutab G.
• ladina keele /uː/ frontaalsus keskprantsuse /yː/, mis muutus keskinglise /iw/ ja seejärel tänapäeva inglise keele /juː/ keeleks. Mõjutab Q, U.
• keskinglise /ɛr/ ebajärjekindel langetamine /ar/. Mõjutab R.
• Suur häälikute nihkumine, mis nihutab kõik keskinglise keele pikad häälikud. Mõjutab A, B, C, D, E, G, H, I, K, O, P, T ja arvatavasti ka Y.

Uued vormid on aitch, keskaegse ladina keele acca regulaarne edasiarendus; jay, uus täht, mida arvatavasti hääldatakse nagu naabertähte kay, et vältida segiajamist väljakujunenud gee'ga (teine nimi, jy, on võetud prantsuse keelest); vee, uus täht, mis on nimetatud analoogiliselt enamusega; double-u, uus täht, mis on iseenesestmõistetav (ladina V nimi oli ū); wye, mis on ebaselge päritoluga, kuid mille eelkäija on vanafransiakeelne wi; zee, mis on ameerika keeles analoogiliselt enamuse zed'i tasandamine; ja izzard, romaani keele fraasist i zed või i zeto "ja Z", mida öeldakse tähestikku ette lugedes.

Fonoloogia

Tähed A, E, I, O ja U loetakse vokaaltähtedeks, sest (välja arvatud vaikides) tähistavad nad vokaale; ülejäänud tähti loetakse konsonantide tähtedeks, sest kui nad ei ole vaikides, tähistavad nad tavaliselt konsonante. Y tähistab siiski tavaliselt nii vokaale kui ka konsonanti (nt "müüt"), nagu ka väga harva W (nt "cwm"). Seevastu U ja I esindavad mõnikord konsonanti (nt "viktoriin" ja "sibul").

Keeleteadlased nimetavad W ja Y mõnikord poolvokaalideks.

Kirjanumbrid ja sagedused

Kõige sagedamini kasutatav täht inglise keeles on E. Kõige vähem kasutatav täht on Z.

Alljärgnevas tabelis on esitatud kirjakeele kasutussagedus inglise keeles,^{[vajab selgitamist}, ^d]kuigi sagedused muutuvad mõnevõrra sõltuvalt tekstiliigist.

Seotud leheküljed

• Tähestiku laul
• NATO foneetiline tähestik
• Inglise keele ortograafia
• Inglise keele õigekirjareform
• Ameerika manuaalne tähestik
• Kahe käega käsitsi kirjutatud tähestik
• Inglise punktkiri
• Ameerika punktkiri
• New York Point