Keelereform on üks keeleplaneerimise liike. Keelereformi käigus tehakse keeles suuri muudatusi. Need muudatused võidakse sisse viia eri eesmärkidel: et keel muutuks arusaadavamaks, kirjutatavamaks või ühtsemaks; vahel ka selleks, et keelast eemaldada rohkem või vähem tahtmatult sisse imbunud võõrsõnu ja väljendeid. Reformid võivad käsitleda nii sõnavara, grammatilistest osade kui ka grammatiliste reeglite selgitamist ja korrastamist.

Eesmärgid

Peamised keelereformide eesmärgid on:

  • Selgus ja lihtsustamine — muuta ortograafiat, morfoloogiat või sõnavara nii, et keel oleks õpitavam ja kergemini loetav ning kirjutatav;
  • Puhastamine — vähendada liigselt võõrkeelset sõnavara või kohandada laensõnu kohaliku häälduse ja õigekirjaga;
  • Standardiseerimine — luua ühtne kirjakeel, mis ühendab eri murrete kõnelejaid ja lihtsustab haridust, seadusandlust ning meediat;
  • Rahvuslik ja poliitiline eesmärk — tugevdada rahvuslikku identiteeti või eristuda teistest keelegruppidest;
  • Kirja- ja haridusreformid — parandada koolis õpetatavat keelereeglistikku, uuendada sõnaraamatuid ja õpikuid.

Kuidas reformi ette valmistatakse ja viiakse ellu

Keelereformi kavandavad ja toetavad tihti keeleteadlased, haridusasutused, valitsusasutused, kirjastused ja ajakirjandus. Tavapärane protsess sisaldab:

  • analüüsi olemasolevast keelest ja probleemidest;
  • soovituste ja uute reeglite väljatöötamist (õigekiri, hääldus, sõnavara jm);
  • pilootfaase ja avalikku arutelu, kus eri huvirühmad saavad oma seisukohti väljendada;
  • õpikute, sõnaraamatute ja õppevahendite muutmist ning õpetajate koolitamist;
  • reeglite riiklikku kinnitamist või rahvusvaheliste lepetega kooskõlastamist, kui see on vajalik.

Mõjud ja võimalikud tagajärjed

Keelereformil võib olla palju positiivseid mõjusid: paranenud kirjaoskus, rohkem ühtsust eri piirkondade vahel, lihtsam ametlik suhtlus ja ligipääs haridusele. Samas võivad reformid põhjustada ka vastuseisu — inimeste keeleline harjumus on tihti tugevalt seotud identiteediga. Võib tekkida generatsioonide lõhe, kus vanemad kirjutavad ja räägivad teistmoodi kui nooremad; ajutiselt võivad tekkida segadus ja tõlgenduserinevused ametlikes tekstides.

Mõned reformid vähendavad murrete mõju kirjakeelele, teised aga püüavad näiteks laen- ja võõrsõnu kohandada või asendada. Mõju ulatus sõltub selle järjepidevusest ja rakendamisest hariduses, meedias ning ametlikes dokumentides.

Näited ja ajalugu

Mõnikord viidi keelereforme läbi eesmärgiga ühendada ja ergutada keelt kõnelevat rahvast. Sel põhjusel toimusid paljud keelereformid 19. sajandi Euroopas, kui tekkisid rahvuslikud liikumised. Hilisematel sajanditel on tuntud mitmeid teisi näiteid: näiteks 20. sajandi alguse ja keskpaiga keelepoliitilised ning ortograafilised reformid mitmes riigis, samuti riiklikult juhitud reformid keele lihtsustamiseks ja kirjasüsteemi muutmiseks.

Rahvusvaheliselt tuntud näideteks võib tuua näiteks türgi keele reformi 1920.–30. aastatel, kui viidi sisse ladina tähestik ja tehti suuri sõnavara- ning ortograafiauuendusi; samuti on avalikkuse tähelepanu all olnud saksa õigekirjuse reforme ja vene kirja reformi 1918. Igal sellisel juhtumil on oma lugu: põhjused, vastuvõtt ja pikemaajaliselt nähtav mõju keele kasutusele ja rahvustundele.

Kokkuvõte

Keelereform on tugevalt ühiskondlik protsess, mis võib parandada keele kasutatavust ja selgust, aga toob kaasa ka diskussiooni identiteedi, traditsiooni ja praktilise rakendamise üle. Eduka reformi eelduseks on teaduspõhine ettevalmistus, avalik arutelu ja järjepidev rakendamine hariduses ja ametlikes tekstides.