Keelereform: mis see on, eesmärgid ja mõju

Keelereform on üks keeleplaneerimise liike. Keelereformi käigus tehakse keeles suuri muudatusi. Need muudatused võidakse sisse viia eri eesmärkidel: et keel muutuks arusaadavamaks, kirjutatavamaks või ühtsemaks; vahel ka selleks, et keelast eemaldada rohkem või vähem tahtmatult sisse imbunud võõrsõnu ja väljendeid. Reformid võivad käsitleda nii sõnavara, grammatilistest osade kui ka grammatiliste reeglite selgitamist ja korrastamist.

Eesmärgid

Peamised keelereformide eesmärgid on:

  • Selgus ja lihtsustamine — muuta ortograafiat, morfoloogiat või sõnavara nii, et keel oleks õpitavam ja kergemini loetav ning kirjutatav;
  • Puhastamine — vähendada liigselt võõrkeelset sõnavara või kohandada laensõnu kohaliku häälduse ja õigekirjaga;
  • Standardiseerimine — luua ühtne kirjakeel, mis ühendab eri murrete kõnelejaid ja lihtsustab haridust, seadusandlust ning meediat;
  • Rahvuslik ja poliitiline eesmärk — tugevdada rahvuslikku identiteeti või eristuda teistest keelegruppidest;
  • Kirja- ja haridusreformid — parandada koolis õpetatavat keelereeglistikku, uuendada sõnaraamatuid ja õpikuid.

Kuidas reformi ette valmistatakse ja viiakse ellu

Keelereformi kavandavad ja toetavad tihti keeleteadlased, haridusasutused, valitsusasutused, kirjastused ja ajakirjandus. Tavapärane protsess sisaldab:

  • analüüsi olemasolevast keelest ja probleemidest;
  • soovituste ja uute reeglite väljatöötamist (õigekiri, hääldus, sõnavara jm);
  • pilootfaase ja avalikku arutelu, kus eri huvirühmad saavad oma seisukohti väljendada;
  • õpikute, sõnaraamatute ja õppevahendite muutmist ning õpetajate koolitamist;
  • reeglite riiklikku kinnitamist või rahvusvaheliste lepetega kooskõlastamist, kui see on vajalik.

Mõjud ja võimalikud tagajärjed

Keelereformil võib olla palju positiivseid mõjusid: paranenud kirjaoskus, rohkem ühtsust eri piirkondade vahel, lihtsam ametlik suhtlus ja ligipääs haridusele. Samas võivad reformid põhjustada ka vastuseisu — inimeste keeleline harjumus on tihti tugevalt seotud identiteediga. Võib tekkida generatsioonide lõhe, kus vanemad kirjutavad ja räägivad teistmoodi kui nooremad; ajutiselt võivad tekkida segadus ja tõlgenduserinevused ametlikes tekstides.

Mõned reformid vähendavad murrete mõju kirjakeelele, teised aga püüavad näiteks laen- ja võõrsõnu kohandada või asendada. Mõju ulatus sõltub selle järjepidevusest ja rakendamisest hariduses, meedias ning ametlikes dokumentides.

Näited ja ajalugu

Mõnikord viidi keelereforme läbi eesmärgiga ühendada ja ergutada keelt kõnelevat rahvast. Sel põhjusel toimusid paljud keelereformid 19. sajandi Euroopas, kui tekkisid rahvuslikud liikumised. Hilisematel sajanditel on tuntud mitmeid teisi näiteid: näiteks 20. sajandi alguse ja keskpaiga keelepoliitilised ning ortograafilised reformid mitmes riigis, samuti riiklikult juhitud reformid keele lihtsustamiseks ja kirjasüsteemi muutmiseks.

Rahvusvaheliselt tuntud näideteks võib tuua näiteks türgi keele reformi 1920.–30. aastatel, kui viidi sisse ladina tähestik ja tehti suuri sõnavara- ning ortograafiauuendusi; samuti on avalikkuse tähelepanu all olnud saksa õigekirjuse reforme ja vene kirja reformi 1918. Igal sellisel juhtumil on oma lugu: põhjused, vastuvõtt ja pikemaajaliselt nähtav mõju keele kasutusele ja rahvustundele.

Kokkuvõte

Keelereform on tugevalt ühiskondlik protsess, mis võib parandada keele kasutatavust ja selgust, aga toob kaasa ka diskussiooni identiteedi, traditsiooni ja praktilise rakendamise üle. Eduka reformi eelduseks on teaduspõhine ettevalmistus, avalik arutelu ja järjepidev rakendamine hariduses ja ametlikes tekstides.

Lihtsustamine

Kõige levinum keelereformi vorm hõlmab sõnade ortograafia muutmist. Seda nimetatakse õigekirjareformiks. Samuti võib muuta keele grammatikat, et lihtsustada kõneviisi, süntaksit, sõnavara ja sõnade moodustamist. Näiteks inglise keeles kasutatakse palju erinevaid eesliiteid, mis tähendavad vastupidist, nagu un-, in-/im-, a(n)-, de-. Keelereform võib soovitada kasutada ainult ühte eesliidet, mis tähendab vastandit, näiteks un-. Lisaks sellele on olemas sellised sõnad nagu "hea" ja "halb", mis tähendavad umbes teineteise vastandit, kuid mida oleks parem (lihtsuse mõttes) kujutada kui "hea" ja "halb", nii et sõna "halb" ei kuulu enam keelde.

Teine hea näide sellest, mida keele lihtsustamine võib teha, on sõna "tuleohtlik". Põlev tähendab, et miski võib kergesti süttida. Algselt oli sõna inflammable, ladinakeelsest inflammare - midagi põlema panna. In- on ka eesliide, mis võib tähendada vastupidist, nagu näiteks läbipaistev, läbipaistmatu. Tänapäeval kasutatakse enamikus juhistes pigem sõna flammable kui inflammable, et mitte segadusse ajada inimesi, et in- ei tähenda antud juhul vastandit.

Mitmes maailma suures keeles on toimunud suured õigekirjareformid: sajandil), hispaania keel (18. sajandil), portugali keel (1910. aastal Portugalis ning 1946 ja 1972 Brasiilias), saksa keel (1901/02 ja 1996/98) ja vene keel (1728 ja 1919).

Puhastamine

Mõned inimesed leiavad, et keele muutmine on halb. Nad tahavad hoida keelt sellisena, nagu see praegu on, või nad tahavad võtta tagasi varem tehtud muudatused. Mõnikord võib purism muuta keele keerulisemaks, sest inimesed lisavad valesid etümoloogiaid:

  • iland sai saareks (ladina insula'st. Saar on tegelikult germaani sõna, vrd saksa Eiland).
  • ile sai isle (ka insulast)

Näited

Keelereformi näited on järgmised:

  • Hiina
    • (1920. aastad) - asendas klassikalise hiina keele rahvahiina keelega kui standardse kirjakeelega.
    • Mandariini keel valiti komisjonis välja mitme hiina murde hulgast.
    • (1950. aastad Hiina Rahvavabariik) - reformis standardkeele kirjutamiseks kasutatavat kirjaviisi, võttes kasutusele lihtsustatud hiina kirjamärgid (hiljem võtsid need üle Singapur ja Malaisia, kuid traditsioonilised hiina kirjamärgid on endiselt kasutusel Taiwanis, Hongkongis, Aomenis ja mitmesugustes ülemerehiina kogukondades). Lihtsustatud on umbes 2000 hiina kirjamärki, millest enamik on igapäevaelus levinud tähemärgid.
  • Tšehhi keel (19. sajand) - Josef Jungmanni sõnaraamat aitas kaasa sõnavara uuendamisele. 1840. aastatel asendus w-täht v-tähega.
  • Eesti keel (1910/1920. aastad) - Johannes Aaviku ja Johannes V. Veski juhitud reformiliikumine uuendas sõnavara, laenates palju juuri soome ja teistest uurali keeltest ning leiutades isegi mõned juurtega, mida ei ole kuskil olemas.
  • Prantsuse keeles (viimati 1990. aastal): Transitiivsete verbide minevikuosa kombinatsioonides laisser (lasta) on nüüd muutumatu, seda muudeti varem, et kajastada feminiinseid vorme ja mitmuse vorme.
  • Saksa keel (1901/02) - ühtlustas õigekirjasüsteemi üleriigiliselt (esmalt Saksamaal, hiljem võtsid selle üle teised saksakeelsed riigid). Hiljuti viidi läbi täiendavad reformid 1996. aasta saksa õigekirjareformiga.
  • Kreeka keel (1970ndad/1980ndad) - kui kirjalik "puhas" keel, katharevusa, oli täis vanakreeka sõnu, siis suuline "rahvakeel", dhimotiki, ei olnud seda. Pärast sõjaväevõimu langemist kuulutati välja seadus, millega viimane muutus ka kirjakeeleks. Näiteks kreeka müntidel oli enne drachmai (vorm katharevusa) mitmuses ja muutus pärast 1982. aastat drachmeks (vorm dhimotiki).
  • Heebrea keel (1920. aastad) - Uus heebrea keel loodi vanaheebrea keelest, lihtsustades grammatikat (eriti süntaksit) indoeuroopa eeskujul, luues uusi sõnu heebrea juurtest Euroopa eeskujul ja lihtsustades hääldusreegleid.
  • Ungari keel (18. sajandi lõpp ja 19. sajandi algus) - rohkem kui kümme tuhat sõna, millest mitut tuhandet kasutatakse aktiivselt tänapäevalgi.
  • Iiri keel (1940. aastad) - õigekirjasüsteemi lihtsustati oluliselt, nt Gaedhealist sai Gael, Ó Séigheadhist sai Ó Sé.
  • Korea keel (1446, pärast Korea jagamist 1945. aastal) - 1446. aastal palkas kuningas Sejong õpetlased, et luua kirjasüsteem, mis oleks kergesti õpitav ja kujutaks täpselt Korea keele helisid. Tema loodud tähestik on hangul. Seda kasutasid kuni 1945. aastani ainult tavainimesed. Põhja-Koreas kaotas Kim Il-sungi valitsus täielikult hanja (hiina kirjamärgid, mida kasutati korea keele jaoks) ja tegi hangul'i Põhja-Korea ainsaks kirjasüsteemiks. Samuti kõrvaldati paljud hiina laenusõnad (mis moodustasid varem 60-70% korea sõnavarast) ja asendati need korea keele puhastamiseks emakeelsete sõnadega, kuigi Põhja-Korea oli Nõukogude Liiduga sõlmitud kaubandussuhete tõttu võtnud kasutusele ka mõned vene laenusõnad. Lõuna-Koreas on hangul suures osas asendanud hanja keele, muutes selle põhiliseks kirjasüsteemiks Lõuna-Koreas, kuigi paljud lõunakorealased tunnevad endiselt mõningaid hanja keele sõnu ja kirjutavad neid ametlikesse dokumentidesse, näiteks lepingutesse ja tööavaldustesse. Hanja keelt kasutatakse tavaliselt ainult hiina laenusõnade ja homofoonide puhul, kui sõna tähendus ei selgu kontekstist. Korealased teavad tänapäeval eeldatavasti umbes 1900 hanja keelt.
  • Norra keel (20. sajand) - kui Norra sai Taanist iseseisvaks (1814), hakkas norra keel taani keelest eemalduma. 1907. ja 1917. aasta reformid muutsid Riksmaali norra keele kirjalikuks standardiks, mis 1929. aastal nimetati ümber Bokmaali keeleks. Bokmaal ja rahvakeelsem nynorsk lähendati 1938. aasta reformiga. Tänapäeval räägitakse mõlemat keelevormi: Norra müntidel on riigi nimi vaheldumisi Norge (Bokmaal) ja Noreg (Nynorsk).
  • Portugali keel (20. sajand) - asendati kohmakas traditsiooniline õigekirjasüsteem lihtsustatud süsteemiga (näiteks astma muutus asmaks ja phthysica muutus tísicaks).
  • Rumeenia keel (19. sajand) - asendas kirillitsat ladina tähestikuga, kaotas sadu slaavi sõnu romaani sõnade asemel.
  • Somaali keel (1970ndad) - Bogumil W. Andrzejewski abiga, kes alustas oma keeleteaduslikku tööd Somaalias 1949. aastal, töötati välja ladina tähestik, mille tegi 1972. aastal kohustuslikuks kindral Mohamed Siad Barre. Samuti uuendati sõnavara; palju uusi sõnu loodi olemasolevatest somaali keele juurtest.
  • Türgi keel (1930. aastad) - keelt ja kirjasüsteemi reformiti alates 1920. aastatest, nii et vanemat keelt nimetatakse teise nimega, osmani türgi keeleks. Osmanite tähestik põhines araabia tähestikul, mis asendati 1928. aastal uue, ladina kirjapõhise türgi tähestikuga. Pärsia ja araabia päritolu laenusõnadest loobuti türgiakeelsete emakeelsete sõnade või türgi juurtel põhinevate uute sõnade kasuks.
  • Vietnami keel (20. sajand) - Prantsuse koloniaalvalitsuse ajal asendati klassikaline hiina kirjamärkidel põhinev rahvakiri uue ladina tähestikuga.

Näited popkultuuris

Seotud leheküljed

  • Keele taaselustamine
  • Konstrueeritud keel

Küsimused ja vastused

K: Mis on keelereform?


V: Keelereform on keeleplaneerimise üks liik, mis hõlmab keele märkimisväärset muutmist.

K: Millised on keelereformi põhjused?


V: Keelereformi põhjused võivad hõlmata keele lihtsustamist, et seda oleks lihtsam mõista või kirjutada, keele puhastamist võõrkehade või mittegrammatiliste osade eemaldamise teel või keelt kõnelevate inimeste ühendamist.

K: Millised on need keele valdkonnad, mida saab keelereformi abil lihtsustada?


V: Keelereformiga saab lihtsustada õigekirja, sõnavara ja grammatikat.

K: Mis on keelereformi lihtsustamise eesmärk?


V: Lihtsustamise eesmärk keelereformi puhul on muuta keele kasutamine lihtsamaks.

K: Mis on keelereformi puhul puhastamise eesmärk?


V: Puhastamise eesmärk keelereformis on muuta keel sarnasemaks puhtamaks peetavale versioonile.

K: Millal toimus palju keelereforme?


V: Paljud keelereformid toimusid 19. sajandi Euroopas rahvuslike liikumiste tõusu ajal.

K: Miks toimusid keelereformid natsionalistlike liikumiste tõusu ajal?


V: Keelereformid toimusid natsionalistlike liikumiste tõusu ajal, et ühendada keelt kõnelevad inimesed.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3