Keeleplaneerimine ehk keelekorraldus: määratlus, vormid ja eesmärgid

Keeleplaneerimine ehk keelekorraldus on teadlik ja süsteemne tegevus, mille eesmärk on mõjutada keele kasutust ühiskonnas. Selle taga võivad olla mitmesugused põhjused: soovi tagada keele laiem kasutus eri eluvaldkondades, kaitsta keelt hääbumise eest, parandada keele standardeid või teha keel atraktiivsemaks õppimiseks. Keeleplaneerimine ühendab poliitikat, teadust ja praktilisi meetmeid ning selle eest vastutavad sageli valitsusasutused, teadus- ja kultuuriorganisatsioonid ning kohalikud kogukonnad. Näiteks on eri riikides keelte eest hoolitsevaid institutsioone nagu Academie Française prantsuse keele puhul või British Council inglise keele puhul.

Millised on keeleplaneerimise eesmärgid?

• Säilitamine ja elavdamine — hoida ja taastada ohustatud keeli või murdeid, tagades neid kõnelejate ja järgmiste põlvkondade jaoks.
• Standardiseerimine ja korpus — luua või uuendada õigekirja, grammatikat, terminoloogiat ja sõnaraamatuid, et keel oleks kasutatav ametlikes tekstides, hariduses ja meedias.
• Staatusi tõstmine — muuta keele positsiooni ühiskonnas (näiteks teha keel ametlikuks keeleks, laiendada selle kasutusvaldkondi riigiametites, õigussüsteemis või hariduses).
• Õppimise ja omandamise soodustamine — muuta keel atraktiivsemaks õppimiseks, arendada õppekavu, materjale ja õpetajate väljaõpet nii emakeelena kui teisena õpetamisel.
• Praktiline kasutatavus — tagada keele olemasolu meedias, tehnoloogias (lokaliseerimine, tarkvaratoetus), teadusterminoloogias ja ametlikus suhtluses.

Peamised keeleplaneerimise vormid

• Korpusplaneerimine tegeleb keele sisuga: loob uusi sõnu ja termineid (neoloogismid), uuendab õigekirja ja grammatikareegleid ning koostab sõnaraamatuid ja terminoloogilisi juhendeid. Samuti hõlmab see keelepuhtuse küsimusi — püüdlusi piirata või reguleerida võõrsõnade ja mõju kasutust. Korpusplaneerimise eesmärk on teha keel selgeks, ühtseks ja kasutatavaks eri tekstiliikides.
• Staatusplaneerimine püüab muuta keele sotsiaalset ja ametlikku positsiooni. Selle kaudu määratakse, kus ja kuidas keelt tuleks kasutada (haridus, valitsus, õigussüsteem, meedia). Staatusplaneerimise osa võib olla ka kirjasüsteemi loomine või ametlikustamine keelele, mida varem peamiselt räägiti ja millel ei olnud kirjutamisstandardit.
• Omandamise planeerimine keskendub keele õpetamisele ja keele omandamise tingimuste parandamisele. See hõlmab õpetajate väljaõpet, õppekavade koostamist, õpikute ja õppematerjalide tootmist ning programmide loomist täiskasvanutele. Omandamise planeerimine aitab tagada, et keel edasi kanduks ning et uued kõnelejad saaksid keele omandada nii kodus kui koolis.

Lähenemised ja meetmed

Konkreetseid meetmeid võib olla palju ja neid kombineeritakse vastavalt olukorrale. Sageli esinevad järgmised sammud:

• olukorra hindamine (keele staatus, kõnelejate arv, ülekandumise suundumused);
• eesmärkide seadmine (mis domeene soovitakse hõivata, milliseid rühmi kaasata);
• seaduste ja poliitikate väljatöötamine (keeleseadused, hariduspoliitika, meediategurid);
• materjalide ja ressursi loomine (õpikud, terminoloogia, digilahendused);
• manualid ja juhendid (õpetajatele, ametnikele, meedia töötajatele);
• kogukonna kaasamine ja avalik teavitustöö (riskivõitlemiseks ja positiivse kuvandi loomiseks);
• jälgimine ja hindamine (kas eesmärgid on täitunud, millised muutused kasutuses toimuvad).

Kes osaleb keeleplaneerimises?

Keeleplaneerimine nõuab tavaliselt eri osapoolte koostööd:

• riigiasutused ja omavalitsused (poliitika kujundamine ja elluviimine);
• keeleinstituudid, ülikoolid ja teadlased (uuringud, standardeid koostavad eksperdid);
• kultuuri- ja haridusorganisatsioonid (õppe- ja kultuuriprogrammid);
• kogukonnad ja keelerühmad (praktiline kasutus ja keele edasiandmine);
• meedia ja erasektor (keele levitamine, tehnilised lahendused nagu tarkvaralokaatsioon);
• rahvusvahelised organisatsioonid ja partnerid (rahaline või praktiline toetus, parimad praktikad).

Väljakutsed ja eetilised küsimused

Keeleplaneerimine ei ole neutraalne tegevus — see võib tekitada poliitilisi ja sotsiaalseid pingeid. Mõned levinud probleemid:

• keelepuhastuse ja preskriptivismi ning keeleloomingu ja loomuliku keelearengu vahekord;
• võimalik diskrimineerimine või marginaliseerimine kui üks keel muutub teise pealesurutuks;
• kes otsustab, milline murre või variant saab standardiks — see mõjutab inimeste identiteeti ja õigust oma murret kasutada;
• ressursside nappus — väikeste keelte elavdamine nõuab sageli pikka ja kulukat tööd;
• tehnoloogiline kõrvalejäämine — kui keel ei ole toetatud digiplatvormidel, väheneb selle kasutusvõimalus nooremate põlvkondade seas.

Kuidas hinnata edu?

Edu mõõtmiseks kasutatakse nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid näitajaid: kõnelejate arvu muutused, emakeelena rääkijate osakaal uutes põlvkondades, keele kasutamine hariduses, ametlikes dokumentides, meedias ja internetis, samuti keelealaste materjalide ja õpetajate olemasolu ning publiku hoiakud keele suhtes.

Praktiliselt on sageli tulemuslik kombinatsioon eri meetmetest: näiteks õigekirja standardiseerimine koos haridusreformiga ja meediate toetusega. Edu saavutamiseks on tähtis kaasata kohalikud kogukonnad ja austada keelekandjate soove ning traditsioone.

Lisalugemiseks võib lugeda Nahiri tööd keeleplaneerimise kohta.

Küsimused ja vastused

K: Mis on keeleplaneerimine?

K: Kas on organisatsioone, mis hoolitsevad keelte eest?

K: Millised on erinevad keeleplaneerimise vormid?

K: Mis on korpusplaneerimine?

K: Mis on keeleline puhtus?

K: Mis on staatuse planeerimine?

K: Mis on omandamise planeerimine?

Otsing