Ajaloost

Suurtähtede ja väiketähtede erinevus esineb mitmete kirjasüsteemide puhul. Terminoloogia pärineb trükikunstist: trükipressi ajast hoiti suurtähti tihti eraldi sahtlis, kust neid vajaliku hetke puhul võeti. Tänapäevased formaalsed nimetused on majuskel (suurtäht) ja minuskel (väiketäht).

Kui esimesed tähestikud valmisid, olid need sageli koosnevad ainult suurtähtedest (majuskli stiilid). Hiljem, eriti keskajal, hakati arendama väiketähtede (minuskelite) vorme, et kirjutamine läheks kiiremini ja teksti loetavamaks. Näiteks kujunes välja Carolingian minuscule (karolingide minuskel), mis mõjutas hilisemat ladina kirjaviisi ja tänapäevaseid väiketähti. Peale kreeka ja ladina keele ei olnud Euroopa keeltes kuni 1300. aastani selgeid erinevusi suur- ja väiketähtede vahel.

Terminid ja kirjastiilid

Kirjanduses ja trükkimises kasutatakse mitut terminit ning stiilivarianti:

  • Majuskel – suurtähtedest koosnev või suurtähti sisaldav kirjastiil.
  • Minuskel – väiketähtedest koosnev kirjastiil.
  • Suurtähtedega rõhutamine – mõnikord kasutatakse suuri tähti kirjasuuruse või rõhuasetuse tähistamiseks (nt akronüümid või reklaamtekstis).
  • Small caps ehk väikesed kapitaalid – tipograafiline võte, kus väiketähtede asemel kasutatakse kapitaale, mis on väiksemad kui tavalised suurtähed.

Kasutusreeglid erinevates keeltes

Erinevates keeltes kehtivad erinevad reeglid, millal kirjutada suurtähtedega ja millal mitte. Mõned näited ja üldised põhimõtted:

  • Saksa keeles kirjutatakse nimisõnad alati suurtähega (nt "das Auto", "die Freiheit").
  • Inglise keeles kasutatakse suurtähti peamiselt pärisnimede, lause alguse ja pealkirjade puhul ning akronüümides (nt London, Microsoft, NATO).
  • Paljudes romaani keeltes (nt prantsuse, hispaania, itaalia) ei kirjutata nädalapäevi ja kuukesi suurtähega, erinevalt inglise keelest.
  • Ida-Euroopa ja kreeka/kirillitsa süsteemides on ajaloos toimunud sarnased arengud: algselt olid majuskli vormid, hiljem tekkisid minuskelid ja kindlad reeglid kasutuse kohta.

Peaaegu kõigis keeltes, kus on selgelt määratletud lauseehitus, kirjutatakse lause esimese sõna esimene täht suurelt. Samuti kasutatakse suurtähte propernimedes, ametinimetustes lause alguses, mõnedes pealkirjastusstiilides ja perekonnanimedes.

Täiendavad erandid ja tähelepanekud

  • On keeli ja juhtumeid, kus kirjapilt ei tunne suuri ja väikeseid tähti (nt hiina, jaapani kiri), seega vastav terminoloogia ei kehti universaalselt.
  • Arvutite ja andmevahetuse puhul mõjutavad keele- ja kodeeringuerinevused (nt Unicode'i case mapping) teksti otsingut, sorteerimist ja normaliseerimist. Erinevad keeled (näiteks türgi keel with dotted/dotless I) vajavad erikäitlemist.
  • Pealkirjade vormistamisel kasutatakse eri keeletraditsioonides kas "title case" (iga täht suurem vastavalt reeglitele) või "sentence case" (ainult esimene sõna suurtähega).
  • Suurtähtede kasutamine internetis ja sotsiaalmeedias võib tähendada rõhutamist või "karjumist" (kõik SUURTÄHTEDEGA tekst), mida tüüpiliselt peetakse agressiivseks või emotsionaalseks tooniks.

Kokkuvõte

Suurtähtede ja väiketähtede eristamine on nii ajalooline kui praktiline nähtus: see tekkis kirjutamise ja trükkimise arengu tulemusel ning kehtestab tänini reegleid kirjavahemiku, nimede ja rõhuasetuse väljendamiseks. Täpne kasutus sõltub keele reeglitest, tüüpprogrammist ja kultuurilisest kasutustavast.