Poyningsi seadus 1495 Iirimaa parlamenti piirav õigusakt ja mõju

Poyningsi seadus (ametlik pealkiri 10 Henry 7.c22) oli 1495. aastal vastuvõetud õigusakt, mille Iirimaa parlament vastu võttis Inglismaa kuninga ja Iirimaa lordi Henry VII ajal vastu, ning mille läbisõidu ja jõustamise organiseeris Droghedas tema lord-asjaajaja Sir Edward Poynings. Seadus sidus tõsiselt Iiri parlamendi tegevuse Inglismaa krooniga ja andis Inglismaa valitsejale ja tema nõukogule kontrolli Iiri seadusandluse üle.

Taust

1490ndatel oli Inglismaa võim Iirimaal nõrgenenud pärast Rooside sõdu ning Inglismaa kroon soovis taastada ja tugevdada oma kontrolli. Sir Edward Poynings saadeti Iirimaale, et kehtestada kord, rahu ja keskusest lähtuv poliitiline kontroll. Poyningsi seadus oli selle poliitika keskne õiguslik vahend.

Põhisisaldus

Seaduse peamised sätted olid (kokkuvõtlikult):

ükski parlament Iirimaal ei koguneks enne, kui Inglismaa kuningale ja Inglise parlamendile oleks teatatud tema kokkutuleku põhjused ning etud eelnõud (bills) oleksid esitatud ja saanud kuninga ning tema nõukogu heakskiidu – teisisõnu: Iiri parlament ei saanud üksi algatada ega vastu võtta seadusi ilma eelneva heakskiiduta.
endised Inglismaa parlamendi seadused tugevdusid Iirimaal ja said aluseks, mis sidus Iiri õigussüsteemi Inglismaaga; see tähendas, et Inglise seaduslikud precedendid ja äranägemised mõjutaksid Iiri õigust veelgi enam.
mitmed Kilkenny seadused taastati, kuigi praktiline rakendamine ja mõned üksikasjad (nt keelatud sätted iiri keele osas) olid erineva tõlgenduse ja kohaldamise all.
valitsuse vastu mässajate toetamine või neile varustuse ja kaitse andmine peeti kuriteoks ning mässajate tegevusele seatud sanktsioonid tugevnesid.
praktika, mida tunti kui coyne and livery (kohustused ja sundmajutus piirkondlike juhtide või sõjaväe toitmiseks/majutamiseks), keelustati või piirati, et vähendada kohalike võimude iseseisvat sõjalist mõju.
traditsioonilised iiri sõjapidamise ja klannivõitluste tavad olid kitsendatud – seadused proovisid piirata kohalike vägivalla vorme ja sõjaliste hüüdete kasutamist, et taastada tsentraliseeritud kord.

Mõju ja tagajärjed

Poyningsi seadus muutis Iirimaa parlamendi rolli oluliselt: parlamendil puudus iseseisev algatusõigus seaduste väljatöötamisel ja see oli seadusandlikult allutatud kuninga ja Inglismaa nõukogu otsustele. See vähendas kohalikku poliitilist autonoomiat ja takistas iseseisvate iiri seadusandlike traditsioonide kujunemist. Seadus kaitses Inglismaa huve Iirimaal, tugevdades keskvalitsuse kontrolli ning toetades inglise kolonistide ja kroonivõimu positsiooni.

Ajapikku tekitas seadus ja selle rakendamine pikkaajalist rahulolematust Iiri poliitilistes ringkondades ning andis tõuke hilisemale patriootlikule liikumisele, mis nõudis suuremat seadusandlikku sõltumatust. Need pinged lõid tingimused, mille raames 18. sajandi lõpus saavutati muutused Iiri konstitutsioonilises staatuses.

Tühistamine ja pärand

Poyningsi seadus jäi Iirimaa õigusruumis oluliseks aluseks kuni 18. sajandi lõpuni. 1782. aastal, pärast pikka poliitilist võitlust ja Grattan’i parlamendi liikumise edu, saavutati Iirimaa parlamendi suurem õiguslik iseseisvus (tuntud ka kui 1782. aasta konstitutsioonilised reformid), mille käigus tühistati või muudeti paljusid Poyningsi seaduse piiranguid ning Iirimaa parlamendile anti õigus algatada seaduseelnõusid ilma eelneva Inglise nõukogu heakskiiduta. Lõpuks lõpetas Iiri parlamendi olemasolu ja selle eraldiseisvuse 1800. aasta Ühendusseadus (Acts of Union 1800), mis liitis Iirimaa Ühendkuningriigiga ja suunas seadusandluse Londoni parlamenti.

Poyningsi seadus jäi ajalooliselt märgiliseks sümboliks Inglismaa poliitilisest kontrollist Iirimaa üle ning tema kehtestatud mehhanismid on olulised, et mõista Iiri ja Inglismaa vahelisi konstitutsioonilisi pingeid varasemal ajal. Seaduse mõju kajastus ka hilisemas poliitilises võitluses, mis viis lõppkokkuvõttes kas suurema iseseisvuseni 1782. aastal või poliitilistele kompromissidele 1800. aastatel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Poyningsi seadus?

V: Poyningsi seadus oli Iiri parlamendi poolt 1495. aastal vastu võetud seadus, mis piiras Iiri parlamendi volitusi ja andis Inglise parlamendile ja monarhile vetoõiguse selle seadusandluse suhtes.

K: Kes toetas Poyningsi seadust?

V: Poyningsi seadust toetas Edward Poynings, Iirimaa lordi asetäitja, Inglismaa Henriku VII valitsemise ajal.

K: Millised olid Poyningsi seaduse üldised punktid?

V: Poyningsi seaduse üldised punktid seisnesid selles, et ükski Iirimaa parlament ei saa kokku tulla enne, kui Inglismaa kuningale ja Inglise parlamendile on teatatud tema kokkutuleku põhjused ja seadused, ning tema seadused peavad seejärel saama nii kuninga kui ka Inglise parlamendi heakskiidu.

K: Mis oli Poyningsi seaduse vastuvõtmise peamine põhjus?

V: Poyningsi seaduse vastuvõtmise peamine põhjus oli korra ja inglise kontrolli taastamine Iirimaal, kuna Inglismaa positsioon Iirimaal oli Rooside sõdade tõttu nõrgenenud.

K: Millal Poyningsi seadus tühistati?

V: Poyningsi seadus tunnistati kehtetuks 1782. aastal.

K: Millised olid Poyningsi seaduse mõned konkreetsed sätted?

V: Poyningsi seaduse mõned konkreetsed sätted hõlmasid Kilkenny statuudi taastamist (välja arvatud iiri keele kasutamise keeld), jänesepõlve mässajate keelustamist marsialadel, coyne'i ja livery'i ning iiri sõjahüüdeid.

K: Kuidas mõjutas Poyningsi seadus Iiri parlamendi võimu?

V: Poyningsi seadus piiras Iiri parlamendi võimu, andes Inglise parlamendile ja monarhile vetoõiguse tema õigusaktide suhtes, nõudes, et tema seadused peavad enne seaduseks saamist saama nii kuninga kui ka parlamendi heakskiidu.