Esmased ja sekundaarsed õigusaktid: määratlus, tüübid ja ELi roll
Esmased ja sekundaarsed õigusaktid: selge ülevaade määratlustest, tüüpidest ja ELi rollist — võrdlus, näited ja õiguse loomise protsessid ühes artiklis.
Parlamentaarses valitsemissüsteemis on kaks peamist õigusvormi: esmased õigusaktid ja sekundaarsed õigusaktid. õigusvormi all mõistetakse siin juriidilisi vahendeid, mille abil kehtestatakse riigi- või üleeuroopalisi norme ning reguleeritakse avalikku elu. Esmased õigusaktid kehtestab tavaliselt parlament ja need loovad raamistiku, mille alusel antakse edasi või rakendatakse sekundaarset õigust.
Esmased õigusaktid
Esmased õigusaktid hõlmavad riigi põhialuseid ja parlamendi vastu võetavaid norme. Näiteks kuuluvad siia parlamendi seadustest ja põhikirjadest moodustuvad aktid. Peamised omadused:
- Põhiseaduslik tase: põhiseadus (või põhikiri) on kõrgeima jõuga ja määratleb riigi põhilise õigussüsteemi ja institutsioonid.
- Seadused: parlamendi vastu võetud õigusaktid, mis reguleerivad konkreetseid ühiskondlikke suhteid ja mille alusel võib anda volitusi täidesaatvale võimule täiendava õiguse kehtestamiseks.
- Üldine suunitlus: esmased aktid määravad õigusliku raamistikku ja põhimõtteid, mida alluvad aktid peavad järgima.
Sekundaarsed (delegatsioonilised) õigusaktid
Sekundaarne seadusandlus (mida sageli nimetatakse ka delegeeritud või teiseseadusandluseks) tähendab, et parlamendi või muu kõrgtasandi õigusakti alusel antakse täiendav õigusloomeõigus valitsusorganitele, ministeeriumitele või ametitele. Sekundaarsed aktid täpsustavad, rakendavad või täiendavad primaarseid norme. Näited ja tunnused:
- Riiklikul tasandil: määrused, määrused, korraldused, määrused ja ametilised juhendid, mida annavad valitsus või asutused seaduse alusel.
- ELi tasandil: sekundaarõigus hõlmab regulatsioone, direktiive, otsuseid, soovitusi ja arvamusi ning ka kahe tüüpi tehnilisi õigusakte — delegeeritud aktid ja rakendusaktid, mis põhinevad Euroopa Liidu lepingutel.
- Omavoli piiramine: sekundaaraktid peavad jääma primaarakti raamidesse; delegeeritud õigus peab olema selgelt määratletud ja ajaliselt või sisuliselt piiratud.
ELi roll ja täiendav õigus
Euroopa Liidus on esmased ja sekundaarõigus kaks peamist õigusallikat: lepingutel põhinev primaarõigus ning nende täitmist ja rakendamist teenindav sekundaarõigus. Kolmandaks õigusallikaks võib pidada täiendavat õigust, mis hõlmab muu hulgas rahvusvahelist õigust ja reegleid, mis täidavad või tasakaalustavad lüngad primaar- ja sekundaarõiguse vahel. Selle tähendus on järgmine:
- rahvusvahelist õigust ja muud lepingulised kohustused võivad mõjutada nii riiklikku kui ka Euroopa Liidu õigust ning mõnel juhul täita tühimikke, mida muu õiguseallikas ei kata.
- Õiguse ülimuslikkus: ELi õiguse puhul kehtib printsiip, et ühtlasi allub liikmesriigi õigus ELi liigi- ja lepingulisele raamistikule ning Euroopa Kohus tagab nende kohaldamise ühtsuse.
Mis vahe on siduvusel ja rakendamisel?
- Regulatsioonid on üldiselt otseselt kohaldatavad ja siduvad kõikides liikmesriikides ilma riikliku ümberkujunduseta.
- Direktiivid seavad eesmärgid, mida liikmesriigid peavad saavutama, kuid jätavad neile vabaduse valida vahendid (nõuavad transpositsiooni riiklikku õigusesse).
- Otsused on siduvad neile, kellele need on aadressitud (näiteks liikmesriik või ettevõte).
Lõpetuseks: õigusaktide hierarhia ja vastutusjaotus (kes ja millisel õiguslikul alusel saab uusi norme kehtestada) on oluline nii juriidiliselt kui praktiliselt. Erinevate õigusaktide tundmine aitab arusaada, kuidas kehtestatakse reeglid, kes vastutab nende rakendamise eest ja kuidas lahendatakse vastuolu eri õiguseallikate vahel.
Esmased õigusaktid
Parlamentaarsetes süsteemides on kolmest valitsemisalast - täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim - kõige võimsam seadusandlik haru. Teistes valitsemisvormides, näiteks demokraatias, on kõik kolm võimuharu võrdsed. Kui parlament võtab vastu seaduse, mida nimetatakse seaduseks, on see siduv kahele teisele võimuharule. Seadused võetakse vastu seadusandliku kogu häälteenamusega. Täpne protsess erineb erinevates parlamentaarsetes süsteemides. Kahekojalises (kahekojalises) süsteemis on tavaliselt alamkoda (näiteks Ühendkuningriigi alamkoda) ja ülemkoda (näiteks ülemkoda). Uus seadus algab seaduseelnõuna, tavaliselt alamkojas. See peab läbima mõlemad kojad, enne kui sellest saab seadus. Teistes süsteemides kasutatakse ühekojalist või ühekojalist seadusandlust. Mõlemas süsteemis saab seadusest seadus. Kohtunikel ja kohtutel ei ole peaaegu mingit õigust seaduse kehtivust vaidlustada.
Ameerika Ühendriikides on esmane õigusakt föderaalsel tasandil kongressi seadus. Seadust, millega delegeeritakse asutusele volitused või vastutus, nimetatakse volitusnormiks. Ameerika Ühendriikide valitsuse täidesaatva võimu või osariigi valitsuse poolt esmase õigusakti tulemusena loodud seadust nimetatakse regulatiivseks seaduseks.
Teisene seadusandlus
Teisene (ka allutatud) õigusloome on kõik muud õigusaktid, mis ei ole parlamendi seadused. See on väga sarnane Ameerika Ühendriikide haldusõigusega. Valitsuste seadusandlik haru delegeerib sageli volitusi, et ministrid saaksid teha teiseseid õigusakte. Teisene õigusloome hõlmab ka direktiive, määrusi ja komisjonide või nõukogude otsuseid. Enamik Ühendkuningriigi parlamendiseadusi sisaldab sätteid, mis võimaldavad teiseseid õigusakte.
Kaks liiki teiseseid õigusakte on delegeeritud õigusaktid ja eelisõigusaktid.
- Delegeeritud õigusaktid võimaldavad teistel valitsusharudel teha seaduses muudatusi, kui need muutuvad vajalikuks. Parlamendis ei ole vaja algatada uut seaduseelnõu.
- Õigusloomega seotud õigused on need volitused, mis on antud teatavatele ametnikele seaduste, eeskirjade või määruste loomiseks.
Otsige