Quena — Andide traditsiooniline bambusflööt: ehitus, heli ja ajalugu

Quena — Andide traditsiooniline bambusflööt: ehitus, eriline õhuline heli ja rikas ajalugu alates rituaalidest kuni Nueva Cancióni ja maailmamuusika ikooniks.

Quena (hispaania keeles sageli kirjutatud ka "kena") on Andide piirkonna traditsiooniline bambusflööt, mida enim seostatakse Peruu ja teiste Andide kultuuridega. Quena on tavaliselt valmistatud õõnestatud bambusest või cana-puitmaterjalist, sellel on kuus sõrmeava ja üks pöidlaauk ning toru on avatud mõlemast otsast. Heli tekib siis, kui mängija asetab toru ühe serva lõua ja alahuule vahele (suletud embouchure), suunab õhuvoolu sisselõike (notchi) alla ja tekitab n-ö äärlõikest kõlavat õhuvoolu. Traditsiooniliselt on paljud quena'd häälestatud G-duuri (kui kõik augud on kaetud, kõlab madalaim noot G), mis annab neile tuntud õhulise ja hingestatud kõla.

Ehitus ja variandid

Quena on lihtsa konstruktsiooniga, kuid selle täpne kuju ja mõõtmed mõjutavad heli omapära. Peamised tunnused:

• Materjal: traditsiooniliselt bambus, kuid tänapäeval kasutatakse ka erinevaid puiduliike, PVC-d ja mõnikord metalli või plastikut.
• Avade paigutus: kuus sõrme- ja üks pöidlaauk, mis võimaldab mängijal katta erinevaid toone ja pooltoone.
• Sisselõige (notch): otsas olev lõige juhib õhuvoolu ja on embouchure'ga mängimise võtmekomponent.
• Tüübid: väiksemat tüüpi nimetatakse sageli lihtsalt quena, suurem ja madalama kõlaga variant on quenacho (või "kenacho").

Quenacho on suurem quena, mille ehitus on sarnane, kuid pikkus ja siseläbimõõt annavad madalama häälestatuse. Kui quena on sageli G-võtmes, on quenacho tüüpiliselt umbes neljandiku võrra madalam ja sageli D-duuri võtmes. Quenachot kasutatakse ansamblites selle soojema ja madalama kõla lisamiseks.

Hääl ja mängutehnika

Quena heli iseloomustab õhuline, veidi hõõguv timbriga kõla, mis sobib hästi laulvate meloodiate esitamiseks. Mõned mängutehnilised tähelepanekud:

• Embouchure: mängija katab quena ülemise osa lõua ja alahuulega — see nõuab täpset asetust ja õhu suunamist.
• Täpped ja pooltoonid: pooltoonide ja ornamentide saavutamiseks kasutatakse poolekate ava hoidmist (half-holing), rist- ja altfingerimist ning õhu surve muutmist.
• Oktavimine: tugevama õhuhulga ja teatud mänguasenditega on võimalik saada ka kõrgemaid registreid (overblowing), kuid quena ei ole fipple-flööt, seega on see tehniliselt nõudlikum kui mõni teistest flöötidest.
• Ornamentika: melismaatiline fraseerimine, glissando’d, vibrato ja kiire pillikeel on tüüpilised Andide esituses ning annavad quena’le selle iseloomuliku "laulva" kõla.

Ajalugu ja kultuuriline kasutus

Quena on Andide muusika oluline pill juba sajandeid – seda kasutati nii igapäevaselt kui rituaalides ning ta on osa kohalike meloodiate sügavast traditsioonist. 20. sajandi keskpaigas, eriti 1960ndatel ja 1970ndatel, tõusid quena'd koos rahvusliku ärkamisega uuesti laiemasse kasutusse, kui Nueva Canción'i liikumise muusikud hakkasid traditsioonilisi pille taas esitustesse ja sotsiaalselt suunatud lauludesse integreerima. Selle tulemusena jõudis quena ka laiemale rahvusvahelisele publikule.

Quena esineb paljudes ansamblites ja stiilides: traditsioonilises Andide muusikas, rahvusmuusikas, maailmamuusikas ja isegi mõnes pop- või rokkpalas. Näited populaarsemast kasutusest:

• Ansambel Illapu on quena't püsivalt kasutanud oma repertuaaris.
• Rock- ja popmuusikas on quena ilmunud teatud hitilugudes — näiteks Cuando Pase el Temblor (Soda Stereo) ja Lamento Boliviano (Los Enanitos Verdes) kasutavad quena-d või selle kõla meenutavaid torumänge.
• Quena on levinud ka laiemas maailmamuusika kontekstis, kus seda kombineeritakse nii lääne harmooniaga kui ka elektrooniliste elementidega.

Üks rahvapärane anekdoot Andide linnade kojutulekutest: vanemad kasutasid väljendit "vamos a ir a la quena" (hispaania keeles "me läheme quena juurde") väikeste laste ähvardamiseks — viidates sellele, et quena materjal (bambus) on kõva ja võis last šokeerida. See peegeldab pilliga seotud argielu ja huumorit, mitte tegelikku vägivalda.

Hooldus, ehituslikud variatsioonid ja häälestus

Quena on suhteliselt lihtne pill, kuid vajab õiget hooldust:

• Puit- ja bambusest instrumente tuleks hoida mõõdukas niiskuses, vältida otsest päikest ja suuri temperatuuri- või niiskuse kõikumisi.
• Puhastamiseks võib kasutada pehmet riiet või spetsiaalset puhastuskepi; puitinstrumente aeg-ajalt õlitada, et vältida pragunemist.
• Tänapäeval on saadaval erineva suuruse ja häälestusega quena’id — mängija saab valida enda hääleala ja ansambli vajaduste järgi. Kui vaja täpsemat helikõrguse juhtimist, valitakse sobiva mõõdu ja key-ga instrument või kasutatakse erinevaid quena-suurusi koos (sopran, tenor, quenacho jms).

Kokkuvõte

Quena on Andide muusika üks kõige äratuntavamaid ja emotsionaalsemaid instrumente: lihtne ehitus, ent rikas ja "lauluv" kõla. See on jäänud traditsioonilise muusika keskseks osaks ning leidnud samas kohta ka kaasaegsetes ja eksperimentaalsetes žanrites. Quenacho lisab ansamblile madalamat, soojemat kõla, ja tänu erinevatele materjalidele ning suurustele on quena endiselt elujõuline ja mitmekülgne instrument nii kohalikes kogukondades kui globaalsetel lavadel.

Küsimused ja vastused

K: Mis on quena?

K: Kuidas teeb mängija kveenaga heli?

K: Milline on kveeni võti?

K: Mis on quenacho ja mille poolest erineb see quena'st?

K: Kas kveenat kasutatakse tänapäeva muusikas?

K: Milline on enamikus Andide linnades quena'ga seotud ähvardav fraas?

K: Millised teised žanrid peale traditsioonilise Andide muusika on quena veel esindatud?

Otsing