Põlisameerika flööt — päritolu, ehitus ja mängutehnika

Avasta Põlisameerika flöödi päritolu, ehitus ja mängutehnika — traditsioonilised kujundid, heli loomine ja mängimisvõtted.

Autor: Leandro Alegsa

02-11-2025 23:28

Põlisameerika flööt on flööt, mida hoitakse mängiva isiku ees ja millel on avatud augud mängija sõrmede jaoks. Erinevalt lihtsamatest puhkpillidest koosneb see tavaliselt kahest eraldatud kambrist: üks kamber on mõeldud mängiva isiku hingamise juhtimiseks (nii-öelda aeglane õhukanal) ja teine kamber on resonantne osa, mis tekitab muusikaheli — just selle konstruktsiooni kaudu sünnib iseloomulik, soojalt kõlav hääl.

Mängija suunab õhu sisse flöödi ühte otsa. Flöödi välispinnal asuv klots (tuntud ka kui "bird" või "block") suunab õhu esimesest kambrist teise, kus õhuvoog tabab lõikeserva ning paneb teise kambris oleva õhu vibreerima. See vibratsioon tekitab kambris püsiva resonantsi, mis omakorda loob kuulduse – flöödi heli. Kokkupandud disain (õhujuht – klots – helikamber) annab Põlisameerika flöödile selle pehme, lausa hääle sarnase tooni ja võimaldab mängijal nüansse peenelt kontrollida.

Ameerika põlisrahvaste flööte valmistatakse paljudes erinevates kujundustes, suurustes ja variatsioonides — palju rohkem kui teisi puupuhkpille. On nii väikesi sopran-flööte kui ka madalamaid, laiaulatuslikumaid instrumente; mõned on lihtsa viieaugulise paigutusega, teised sisaldavad kuut või enam ava ning on nikerdatud, inkrusteeritud või kaunistatud traditsiooniliste sümbolitega.

Päritolu ja kultuuriline tähendus

Põlisameerika flöötidel on pikk ja mitmekesine ajalugu, mis ulatub eri rahvaste ja regioonide traditsioonidesse. Flööte kasutati nii rituaalides, luguvestmises kui ka isiklikus laulmises ja mängimises. Tänapäeval on instrument saanud tuntuks ka laiemas muusikamaailmas — alates traditsioonilisest kogukondlikust kasutusest kuni modernse vala- või meditatsioonimuusikani.

Ehitus ja materjalid

Traditsiooniliselt valmistatakse Põlisameerika flööte puidust (nt cedar, walnut, mahogany), aga kasutatakse ka bambust, river cane’i või kaasaegseid materjale nagu plastik ja komposiit. Oluline on kahe kambriga disain: esikamber (õhukamber) vähendab õhuvoolu ja stabiliseerib ning tagab, et heli tekib kontrollitult teises kambris.

Tüüpiline ava-paigutus: 5–6 sõrmeava + üks või kaks thumb-ava (sõltuvalt mudelist).
Tuunimine: paljud flöödid on häälestatud pentatoonilisele moll-skaalale (see annab iseloomuliku meloodilise vabaduse ja harmoonilise lihtsuse), kuid leidub ka diatoonilisi ja teisi häälestusi.
Klotsi ja lõikeserva täpsus: klotsi asend ja lõikeserva kuju (vooder) määravad suuresti instrumenti hääle iseloomu ja kerguse, millega instrument kõlab.

Mängutehnika ja häälekujundus

Põlisameerika flöödil mängimine on suhteliselt ligipääsetav algajale, kuid heldelt mitmetahuline, kui uurida nüansse. Peamised tehnikad:

Hingamine ja dünaamika: õige hingamisjuhtimine annab pikad, ühtlased fraasid ja võimaldab dünaamikat (vaikselt–valjult). Kasuta alumist diafragmat, mitte ainult suuõõnt.
Sõrmeasend: täpne sõrmede katmine aukudel tagab puhta tooni; poolkattega tehnikad annavad glissando-efekte ja ornamentika.
Vibrato ja artikulatsioon: vibratot saab saavutada õrnade käe- või lõualaienduste, samuti õhu rõhu muutmise kaudu; staccato ning legato tehnikad sõltuvad kiiresti avamise-sulgemise rütmist ja õhu katkestamisest.
Kaarega meloodilised liikumised: paljud traditsioonilised fraasid kasutavad laulevaid, kujundlikke „laulikuraid“ ja melismaatilisi liikumisi, mida saab flöödil väljendada sujuvate sõrme- ja hingamisliigutustega.
Üleblow ja kõrgemad registrid: mõnel flöödil on võimalik üleblow’ga saavutada kõrgemaid registreid, kuid Põlisameerika flöödi iseloomulik poos on pigem madalam, kantav kõla kui puhas oktaveline üleblow-tehnika.

Hooldus ja häälestus

Puidust flöötide puhul on tähtis hoida instrumenti kuivas ja mõõdukalt niiskes keskkonnas—liigne niiskus või kuivus võib põhjustada pragunemist. Sügavama kaitse ja ilusa välimuse jaoks soovitatakse puitu aeg-ajalt õliga töödelda. Klotsi ja lõikeserva reguleerimine võimaldab peenhäälestust; paljud mängijad õpivad klotsi väikeste liigutustega nihutama, kuni instrument kõlab soovitud toonis ja artikulatsioonis.

Variatsioonid ja kaasaegne kasutus

Tänapäeval teevad käsitöölised üle maailma palju eri stiilis Põlisameerika flööte: rezonaatoritega mudelid, kitarri- või orkestri helestikule häälestatud flöödid, ning kombineeritud elektroonilised versioonid. Instrumenti kasutatakse nii traditsioonilises kultuuris kui ka filmimuusikas, meditatiivses muusikas ja pop/ambient-kontekstis.

Kokkuvõtlikult on Põlisameerika flööt lihtsa väljanägemise juures väga väljendusrikas instrument — selle eriline kahekambriline ehitus, klots ja vooderdus annavad soojuse ja kõlava paindlikkuse, mis on paljude mängijate ja kuulajate jaoks ligitõmbav.

Gary Kuhli poolt 2003. aastal valmistatud indiaanlaste flööt. Materjal: Müürtsipuu. Clint Gose'i kollektsioon.

Nimed

Põlisameerika flöödil on palju muid nimesid.: Ameerika indiaanlaste kurtmisflööt, kurtmisflööt, vanaisa flööt, indiaanlaste flööt, armastusflööt, indiaanlaste kurtmisflööt, indiaanlaste armastusflööt, indiaanlaste stiilis flööt (vt indiaanlaste kunsti ja käsitöö seadus), Põhja-Ameerika flööt, tasandike flööt ja tasandike indiaanlaste kurtmisflööt.

Pilli nime õigesti kirjutades on "Native American flute", kasutades "N" ja "A" asemel suurtähtedega ning "f" asemel väiketähtedega "flute".

Isikut, kes mängib indiaanlaste flööte, nimetatakse "flöödimängijaks". Sõna "flöödimängija" kasutatakse, kuid palju harvemini.

Ajalugu

On palju lugusid selle kohta, kuidas erinevad Ameerika põlisrahvad leiutasid Ameerika põlisrahvaste flöödi. Ühe loo kohaselt nokkis puukakk termiite otsides puu oksa auke. Kui tuul puhus mööda auke, kuulsid inimesed muusikat.

Ei ole täpselt teada, kuidas Ameerika põlisrahvaste flöödi disain enne 1823. aastat kujunes. Mõned mõjutused võisid olla järgmised:

Puude oksad või taimede varred, kuhu putukad on puurinud augud, mis tekitasid tuulega puhudes helisid.
Atlatl.
Meso-Ameerikas valmistatud savist muusikainstrumendid.
Anasazi flööt, mis on varajaste Ameerika põlisrahvaste poolt välja töötatud flööditüüp.
Oreli osad, mis tekitavad pilli heli. Põlisameeriklasi õpetati neid oreliosi valmistama juba 1524. aastal.
Plokkflööt - Euroopast pärit muusikainstrument.

Samuti on võimalik, et riistad viidi rändamise käigus teistest kultuuridest kaasa.

Vanim puust valmistatud Ameerika indiaanlaste flööt on pärit 1823. aastast. Praegu on see Itaalias Bergamos asuvas muuseumis.

Ameerika indiaanlaste flööt, Lakota kultuur, 1935 või varem. Clint Gose'i kollektsioon.

Osad

Põlisameerika flöödil on kaks osa: aeglane õhukamber ja helikamber. Pilli sees olev pistik eraldab aeglase õhu kambrist helikambrist.

Põlisameerika flöödi osadel võib olla palju alternatiivseid nimetusi. Pistikut nimetatakse mõnikord siseseinaks. Aeglast õhukambrit nimetatakse ka "SAC", kompressioonikambriks või suukambriks. Helikambrit nimetatakse ka torukorpuseks, mängukambriks, kõlakambriks, toonikambriks või muutuvtoruks.

Seadme välisküljel olev plokk on eraldi osa, mida saab eemaldada. Plokki nimetatakse ka linnuks, fetišiks, sadulaks või totemiks. Klots on rihmaga seotud flöödi pesale. Plokk liigutab õhku läbi suitsutoru aeglasest õhukambrist helikambrisse. Plokk on sageli linnukujuline.

Aeglases õhukambris on suupill ja hingamisava mängija hingamise jaoks. Õhk voolab läbi aeglase õhu kambri ja väljumisava üles suitsutorusse.

Helikambris on heliauk, mis tekitab õhu vibratsiooni, mis põhjustab heli, kui õhuvool jõuab lõhkumisservale. Heliauku võib nimetada ka pillide auku, akna või tõeliseks heliaukuks ("TSH"). Lõikeserva võib nimetada ka lõikeservaks, fippliservaks, labiumiks või heliservaks.

Helikambris on ka sõrmeaugud, mis võimaldavad mängijal muuta vibreeriva õhu sagedust. Vibratsioonisageduse muutmine muudab tekitatava heli helikõrgust.

Põlisameerika flöödil on sõrmeaugud avatud, mis tähendab, et mängija sõrmed katavad sõrmeauku (mitte metallist hoovad või padjad, nagu näiteks klarnetil). See tähendab, et mängija peab suutma oma sõrmedega jõuda kõigi pilli sõrmeaukudeni. Sõrmeauke võib nimetada ka noodiaukudeks, mänguaukudeks, tooniaukudeks või stopperiteks.

Flöödi jalapealne ots - see, mis on mängija suust kaugemal - võib omada suunaauke. Need augud mõjutavad flöödi helikõrgust, kui kõik sõrmeaugud on kaetud. Need on seotud ka "nelja suunaga" - ida, lõuna, lääne ja põhja -, mida leidub paljudes indiaanlaste lugudes. Suunaauke võib nimetada ka häälestusavadeks või tuuleaukudeks.

Ülaltoodud pildil - ingliskeelsete siltidega indiaanlaste flöödi osad - võib näha ka Cherokee, hollandi, esperanto, prantsuse, saksa, jaapani, korea, poola, vene ja hispaania keeles siltidega.

Vaheplaat

Teine viis indiaanlaste flöödi ehitamiseks on kasutada distantsplaati flöödi loomiseks. Vaheplaat asetseb flöödi korpuse pesapinna ja ploki vahele. Vaheplaati hoiab tavaliselt paigal sama rihm, mis hoiab plokki pilli küljes. Lõikeserv võib samuti olla osa distantsplaadist.

Vaheplaat on sageli valmistatud metallist, kuid vaheplaadid võivad olla valmistatud puidust, koorest ja keraamikast.

Mõõtmed

Paljud vanad indiaanlaste flöödid valmistati keha mõõtude abil. Flöödi pikkus oli kaugus küünarnuki siseküljest kuni nimetissõrme otsani. Aeglase õhukambri pikkus oli rusika laius. Heliaugu ja esimese sõrme augu vaheline kaugus oli rusika laius. Sõrmeaukude vaheline kaugus oleks pöidla laius. Viimase sõrmeava ja flöödi otsa vaheline kaugus oli rusika laius.

Praegu kasutavad Ameerika põlisrahvaste flöötide valmistajad oma flöötide mõõtmete kujundamisel mitmeid meetodeid. See on väga oluline sõrmeaukude asukoha puhul, sest need kontrollivad pilli erinevate nootide helikõrgust. Flöödivalmistajad võivad oma instrumentide projekteerimiseks kasutada kalkulaatoreid või kasutada teiste flöödivalmistajate esitatud mõõtmeid.

Materjalid

Paljud Ameerika indiaanlaste flöödid on valmistatud jõeoru, bambuse, puidu või isegi plastist. Mõned Ameerika indiaanlaste flöödi tootjad kasutavad keraamikat või klaasi.

Ameerika põlisrahvaste flöödi osad

Plokid kahel indiaanlaste flöödil

Richard W. Payne'i valmistatud distantsplaadiga flööt.

Muusika

Indiaanlaste flööt (kuus auku).

Esitatakse 1987. aasta flöödil, mille on valmistanud Chief Arthur Two-crows.

Probleemid selle faili kuulamisega? Vaata meediaabi.

Põlisameerika stiilis flööt (viis auku) G.

Esitatakse Rick Helleri poolt 2001. aastal valmistatud flöödil.

Probleemid selle faili kuulamisega? Vaata meediaabi.

Paljudel Ameerika põlisrahvaste flöödidel on muusikaline skaala, mida nimetatakse pentatooniliseks skaalaks mollis. Seda muusikalist skaalat kasutatakse enamikus Ameerika indiaanlaste flöödimuusikas. Mõned Ameerika põlisrahvaste flöödi tootjad kasutavad nüüd siiski teistsuguseid muusikalisi skaalasid. Samuti häälestavad paljud Ameerika põlisrahvaste flöödi tootjad flööte hoolikalt, et need kõlaksid hästi, kui neid mängitakse koos teiste instrumentidega, näiteks kitarri ja klaveriga.

Ameerika põlisrahvaste flöödid võivad olla suured või väikesed ja nende helivalik ulatub väga madalatest nootidest väga kõrgete nootideni. Suurimatest flöötidest (madalaim helikõrgus) kuni väikseimate flöötideni (kõrgeim helikõrgus) ulatuvad need umbes kolme ja poole oktaavi ulatuses, alates C₂ kuni A₅ .

Varajased lindistused Ameerika põlisrahvaste flöödist on saadaval mitmest allikast.

Sõrmitsemine

Enamikul indiaanlaste flöödil on kas viis sõrmeauku või kuus sõrmeauku. Siiski võib flöödil olla sõrmeauke üldse mitte või kuni seitse sõrmeauku, sealhulgas auk pöidla jaoks. Erinevad tootjad kasutavad oma flöötide puhul erinevaid skaalasid ja sõrmendusi.

Kirjutatud muusika

Kirjutatud muusika Ameerika põlisrahvaste flöödile on sageli fis-moll võtmes, kuigi mõnes muusikas on kasutatud ka teisi võtteid. Ameerika põlisrahvaste flöödile kirjutatud muusikas kasutatakse siiski nelja teravaga helisignatuuri. Seda tuntakse kui "Nakai tabulatuuri". Paljudes kirjalikes muusikapalades on nootide alla lisatud sõrmede skeemid, mis näitavad, milliseid sõrmeauke tuleb selle noodi jaoks katta.

Kirjaliku muusika jaoks standardse võtme allkirja kasutamine, mida saab kasutada Ameerika põlisrahvaste flöödil erinevates võtmetes, liigitab selle instrumendi transponeerivaks instrumendiks.

Põhimuusika (pentatooniline moll) sõrmitsemine paljudel Ameerika põlisrahvaste flöödidel.

Nakai tabulatsioon indiaanlaste flöödile, mis näitab esmase skaala - pentatoonilise molliskaala - noote.

Kaks indiaanlaste flööti, valmistatud alates 2005. aastast.

Revival

Enne 1960. aastat oli vähe indiaanlaste flöödimängijaid. Ameerika indiaanlaste flöödi kasutamine suurenes siiski 1960. aastate lõpus. Paljud inimesed hakkasid mängima indiaanlaste flööti, näiteks Doc Tate Nevaquaya, John Rainer, Jr., Sky Walkinstik Man Alone ja Carl Running Deer.

R. Carlos Nakai muusika sai populaarseks 1980ndatel. Album "Canyon Trilogy" ilmus 1989. aastal. 1998. aastal oli see esimene Ameerika Ühendriikide plaadifirma Recording Industry Association of America poolt kuldplaadiks sertifitseeritud indiaanlaste muusikaalbum. Canyon Trilogy sertifitseeriti 8. juulil 2014 plaatinaplaadiks.

Mary Youngblood võitis oma indiaanlaste flöödimuusika eest kaks Grammy auhinda indiaanlaste muusika kategoorias 2002. ja 2006. aastal. Tänapäeval mängivad ja tunnustavad Ameerika indiaanlaste flööte paljud erinevad rahvad ja kultuurid üle maailma.

Ameerika indiaanlaste flöödimängija, kes esineb annetuste saamiseks New Yorgi rongijaamas.

Ühenduse muusika

Ameerika põlisrahvaste flöödimängijate rühmad kohtuvad iga kuu või kahe kuu tagant. Neid rühmi nimetatakse flöödiringideks.

Need organisatsioonid aitavad flöödiringkondi oma riigis:

WFS - Maailma Flöödiühing (USA)
RNAFF - Põhja-Ameerika flöödiakunsti renessanss (U.S.A.)
JIFCA - Jaapani India Flöödiaringi Assotsiatsioon (日本インディアンフルートサークル協会) (Jaapan)

Dokumentaalfilmid

Lauluhoidjad (1999, 48 min.). Režissöör Bob Hercules. Produtsent Dan King. Lake Forest, Illinois: America's Flute Productions. Viis väljapaistvat traditsioonilist flöödimängijat - Tom Mauchahty-Ware, Sonny Nevaquaya, R. Carlos Nakai, Hawk Littlejohn, Kevin Locke - räägivad oma Ameerika indiaanlaste flöödist ja nende lauludest ning flöödi ja selle muusika rollist nende hõimudes.
Teekond Siioni (2008, 44 min). Tim Romero dokumentaalfilm. Santa Maria, California: Solutions Plus. Film Ameerika indiaanlaste flöödimängijatest, kes osalevad Zion Canyoni kunsti- ja flöödifestivalil, mis toimub Springdale'is, Utah's, Zioni rahvuspargi väravas.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on Ameerika põlisrahvaste flööt?

V: Põlisameerika flööt on flööditüüp, mida hoitakse mängiva isiku ees, millel on avatud augud mängija sõrmede jaoks ja millel on kaks eraldi osa - üks flöödil mängiva isiku hingamise jaoks ja teine, mis tekitab flöödi heli.

K: Kuidas indiaanlaste flööt heli tekitab?

V: Mängija hingab flöödi ühte otsa, mis suunab tema hingeõhu esimesest osast teise ossa, mis paneb õhu selles teises osas vibreerima. See vibratsioon põhjustab õhu pideva resonantsi selles teises osas, mis tekitab heli.

K: Kas indiaanlaste flöödid on saadaval eri kujunduses ja suuruses?

V: Jah, võrreldes teiste puupuhkpillidega on indiaanlaste flöödil palju erinevaid disainilahendusi, suurusi ja variante.

K: Millises suunas peaks mängija Ameerika indiaanlaste flööti mängides seda hoidma?

V: Mängija peaks Ameerika indiaanlaste flööti mängides hoidma seda enda ees.

K: Millised augud on indiaanlaste flöödil?

V: Ameerika indiaanlaste flöödil on avatud augud, mis võimaldavad mängijal kasutada mängimiseks sõrmi.

K: Mitu osa on indiaanlaste flöödil?

V: Põlisameerika flöödil on kaks eraldi osa - üks, millesse hingatakse, ja teine, mis toodab heli.

K: Kas ühte otsa puhumine tekitab ise heli?

V Ei, ühte otsa puhumine ei tekita ise heli - selle asemel suunab see õhku sellest esimesest osast teise ossa, kus vibratsioon põhjustab õhu resonantsi, mis seejärel tekitab heli.

Otsige