Rekapituleerimise teooria (biogeneetiline reegel): ontogenees ja fülogenees
Sügav ülevaade rekapituleerimise teooriast (biogeneetiline reegel): ontogeneesi ja fülogeneesi seosed, ajalooline kontekst, Haekel ja tänapäevane kriitika.
Rekapituleerimise teooria on sageli tuntud kui ontogenees rekapituleerib fülogeneesi.
See oli Étienne Serres'i idee 1824–26. aastal. Ernst Haekel populariseeris seda 19. sajandi teisel poolel ja formuleeris selle tähenduse selgemalt – väites põhimõtteliselt, et ühe organismi embrüonaalne areng (ontogenees) peegeldab tema liigi evolutsioonilist ajalugu (fülogeneesi). Seda nimetatakse sageli ka biogeneetiliseks seaduseks või embrüoloogiliseks parallelismiks.
Mida teooria väitis
Põhiväide oli lihtne: enne sündi läbivad organismid arengustaadiume, mis meenutavad teiste liikide täiskasvanud vorme, ja need staadiumid ilmnevad umbes selles järjekorras, nagu liigid on tekkinud evolutsioonis. Näiteks tõlgendati inimese embrüot, mis omab varajases arengus niinimetatud faringeaalseid kaare (vagusid), kui „kala‑staadiumit“ — tänapäeval teame, et see tõlgendus on liialdus ja eksitav.
Ajalooline roll ja vahetud tagajärjed
Haeckeli ja teiste ideed andsid tuge evolutsiooni ja embrüoloogia seostamisele – see aitas suunata uurimusi, mis võrrelesid eri liikide embrüoid ja otsisid arengus peituvaid mustreid. Samas muutus biogeneetilise reegli lihtsustav formaat kiiresti vastuoluliseks ja vastuolude allikaks.
Kriitika ja piirangud
- Liigne lihtsustus. Organismide areng ei ole lineaarne „kordamine“ täiskasvanud eelkäijatest – embrüod ei lähe täiskasvanud eellaste täpset teed läbi.
- Andmete moonutamine. Haeckeli embrüojoonised on osaliselt liialdatud ja mõnes kohas eksitavad; see tekitas tugevat kriitikat ja vähendas teooria usaldusväärsust.
- Mitmekesine arengumehhanism. Evolutsioon mõjutab arengut läbi paljude mehhanismide (geenide võrgustikud, geeniekspressiooni muutused, ajastuse nihked), seega ei saa arengut vaadelda kui lihtsat „kordamist“.
- Vale lõimumisvõimalus. Teooriat on aeg-ajalt väärkasutatud ideoloogiliselt (nt rassismi ja sotsiaalsete hierarhiate õigustamiseks), kuigi teaduslikud argumendid seda ei toeta.
Kaasaegne vaade (evo‑devo)
Tänapäeval ei usu teadlased lihtsalt sõnaselgelt, et ontogenees rekapituleerib fülogeneesi. Kuid embrüoloogia ja arengubioloogia (eriti evolutsiooniline arengubioloogia ehk evo‑devo) on näidanud, et areng võib peegeldada evolutsioonilisi suhteid mitmel peenemal moel:
- Konserveerunud geenivõrgud (näiteks Hox‑geenid) juhivad kehaehituse põhiplaani eri liikides ja viitavad sügavale homoloogiale.
- Fülogeneetiliselt tähenduslikud arengustaadiumid. Mõnes rühmas esineb nn filotüüpiline staadium, kus embrüod on omavahel sarnasemad kui varajases või hilisemas arengus.
- Heterokroonilised muutused (arenguajalise nihke muutused) selgitavad, kuidas liigid on evolutsiooniliselt erinenud — nt paedomorfose (täiskasvanu säilitab noorvormi tunnuseid) ja peramorfose (omandatakse täiendavaid täiskasvanujooni).
Kokkuvõte
Tugevas vormis väidetud biogeneetilist seadust ehk lihtsat „ontogenees kordab fülogeneesi“ ei aktsepteerita enam. Samas ei ole idee täiesti ebaoluline: embrüoloogia annab väärtuslikke vihjeid evolutsiooniliste suhete ja arengumehhanismide kohta, kuid neid vihjeid tuleb tõlgendada ettevaatlikult, geneetiliste ja morfoloogiliste andmete kontekstis. Modernne teadus rõhutab arengu ja evolutsiooni vastastikust mõjutamist ning keerukust, mitte üks‑ühele kordamist.
Oluline on eristada lihtsat poppselgitust ja teaduslikult toetatud järeldusi: rekapituleerimise idee aitas kujundada evolutsioonilise mõtlemise arengut, kuid asendus täpsemate ja mehhanistlike seletustega juba 20. sajandi jooksul.
Haeckeli teooria
Haeckel sõnastas oma teooria järgmiselt: "Ontogenees kordab fülogeneesi". Ontogeneesia on organismi arenguetapid enne sündi, alustades üksikrakuna ja lõpetades imikuna. Filogenees on liigi arenguetapid, mis algavad väga lihtsa organismina ja arenevad praeguseks organismiks. "Rekapituleerib" on sünonüüm "peegeldab" ja viitab sellele, et organismi ontogenees on sarnane tema liigi fülogeneesiga.
Näiteks Haeckel mõistis, et enne sündi on inimestel kaelas pilud. Need pilud näevad välja nagu täiskasvanud kalade lõpused. Haeckel pidas seda tähenduseks, et mingi aeg enne meie liigi inimeseks saamist olime kalade sarnased. Seda seisukohta toetavad fossiilsed leiud ja muud tõendid. Kui sündimata inimene jõuab sündimisele lähemale, areneb tal saba. Tegelikult sünnivad mõned inimlapsed isegi sabaga. Haeckel järeldas, jällegi õigesti, et mingil ajal inimese hilisemas evolutsioonilises minevikus (pärast seda, kui olime läbinud kalade staadiumi) oli liikidel, millest hiljem sai inimene, saba.
Siiski ei olnud kõik Haeckeli tõendid või järeldused nii head. Haeckel koostas mitmeid embrüojooniseid, mis sageli rõhutasid liialt sarnasusi sugulasliikide embrüote vahel. Need leidsid tee paljudesse bioloogiaõpikutesse ja rahva teadmistesse, kuigi need olid valed. Lisaks kasutas Haeckel neid "tõendeid", et järeldada, et valged inimesed olid evolutsiooniliselt teistest rassidest inimestest paremad. See ei ole mitte ainult rassistlik seisukoht, vaid me teame tänapäeval, et see ei vasta tõele.
Romanesi 1892. aasta koopia Ernst Haeckeli vastuolulistest embrüojoonistustest (seda versiooni on sageli ebaõigesti omistatud Haeckelile).
Tagasilükkamine
Tänapäeval arvavad teadlased, et Haeckel liialdas. Näiteks ei tööta areneva inimese "lõpused" (kuigi Haekel ei väitnud kunagi, et nad töötavad). Lisaks avastati paremate vaatluste käigus, et arenevad lapsed ei näe täpselt välja nagu Haeckeli joonistatud piltidel. Ta võis liialdada nähtut, et oma seisukohta paremini toetada. Samuti käsitles Haekel ainult morfoloogiat: ta ei arutanud loomade käitumise evolutsiooni ja arengut.
See ei tähenda siiski, et selles teoorias poleks midagi mõistlikku. On tõsi, et meie ontogenees annab vihjeid meie fülogeneesi kohta. Siiski ei ole see seos kaugeltki nii otsene, kui Haeckel ütles. Tegelikult viisid Haekeli liigselt empaatilised väited õigel ajal liigselt empaatiliste tagasilükkamiste juurde.
Kaasaegsed tähelepanekud
Tänapäeval nõustuvad teadlased, et mõned Haeckeli teooria osad on endiselt mõistlikud. Näiteks:
- Enne sündi näevad eri liikide arenevad organismid välja sarnased.
- See sarnasus püsib kauem liikide puhul, mis jagunesid üksteisest üsna hiljuti.
- Enne sündi võivad arenevatel organismidel olla omadusi, mida neil sündides ei ole, kuid mis olid täiskasvanuna olemas organismidel, millest nad on välja arenenud.
Küsimused ja vastused
K: Mis on rekapitaliseerimise teooria?
V: Rekapituleerimise teooria väidab, et organismi embrüonaalne areng (ontogeneesia) järgib sama teed, mis tema liigi evolutsiooniline ajalugu (fülogeneesia).
K: Kes esitas rekapitulatsiooniteooria idee esimesena?
V: Étienne Serres esitas rekapitulatsiooniteooria idee 1824-1826. aastal.
K: Mida pakkus Ernst Haekel rekapituleerimise teooria kohta välja?
V: Ernst Haekel pakkus välja, et rekapituleerimise teooriat nimetatakse ka biogeneetiliseks seaduseks või embrüoloogiliseks parallelismiks.
K: Milline on rekapitulatsiooniteooria ja evolutsiooni vaheline seos?
V: Rekapitulatsiooniteooria seob evolutsiooni embrüoloogiaga, väites, et enne sündi läbivad organismid arengustaadiume, mis sarnanevad teiste liikide täiskasvanud loomadele umbes samas järjekorras, milles need teised liigid evolutsiooni käigus eraldusid.
K: Milline on rekapitulatsiooniteooria praegune vaatenurk?
V: Kuigi rekapituleerimise teoorias on teatav tõde, ei peeta seda enam kasulikuks viisiks, kuidas arengut vaadelda.
K: Miks ei peeta rekapituleerimise teooriat enam kasulikuks viisiks arengut vaadelda?
V: Rekapituleerimise teooriat ei peeta enam kasulikuks viisiks arengut vaadelda, sest see lihtsustab arenguprotsessi liialt ja jätab tähelepanuta individuaalse varieerumise.
K: Mis on embrüoloogia?
V: Embrüoloogia on organismi arengu uurimine viljastatud munarakkudest kuni sünni või koorumiseni.
Otsige