Walburga
Püha Walpurga või Walburga (vanainglise nimega Wealdburg; umbes 710 - 25. veebruar 777 või 779), ka Valderburg või Guibor, oli inglise misjonär Frangi impeeriumis. Ta kanoniseeriti (pühakuks) 1. mail u. 870 paavst Adrianus II poolt.
Walpurga püha on 25. veebruaril. Tema pühitsemise päeva, 1. maid, tähistati ka kõrgkeskajal. Eriti 11. sajandil Kölni peapiiskop Anno II ajal. Walpurgise öö on maarjapäeva eelõhtu, mida tähistatakse Euroopas folklooris tantsuga.
kuju Conterni kirikus
Life
Koos oma vendade, püha Willibaldi ja püha Winibaldiga sõitis ta Prantsusmaale (praegune Württemberg ja Frangimaa), et aidata oma onu, püha Bonifatius, evangeliseerida sakslaste seas. Teda kasvatasid Dorsetis asuva Winborne'i kloostri nunnad, kus ta veetis kakskümmend kuus aastat. Tänu oma rangele väljaõppele suutis ta hiljem kirjutada püha Winibaldi eluloo ja ladina keeles aruande püha Willibaldi reisidest Palestiinas. Teda peetakse sageli nii Inglismaa kui ka Saksamaa esimeseks naiskirjanikuks.
Temast sai nunna ja ta elas Eichstäti lähedal asuvas Heidenheim am Hahnenkammi kahekordses kloostris, mille asutas tema vend Willibald. Pärast tema surma 751. aastal sai temast aabitsa. Walburga suri 25. veebruaril 777 või 779 ja maeti Heidenheimi. 870. aastatel toodi tema säilmed Eichstättisse.
Eichstättis paigutati tema luud kiviauku seinas. Luudest hakkas väidetavalt imepäraselt raviv õli eralduma. See pani inimesi tema pühapaika tulema.
Varaseim Walpurgat kujutav pilt pärineb 11. sajandi algusest. See pärineb Hitda koodeksist, mis on koostatud Kölnis. Sellel on kujutatud teda, kes hoiab käes stiliseeritud viljavarsi. Teravilja võib vaadelda kui näidet, kus kristlik pühak (Walpurga) võttis üle vanema paganliku kontseptsiooni, antud juhul viljaema.
Walpurga on Eichstätti, Antwerpeni, Oudenaarde'i, Veurne'i, Groningeni, Zutpheni ja teiste Madalamaade linnade patroon.
Sint-Walburgakerk, ehitatud 1641, oli Brugge jesuiitide kirik.
