Püha Walburga: inglise misjonär, kanoniseerimine ja Walpurgise öö

Püha Walburga: inglise misjonär Frangi impeeriumis, kanoniseerimine 1. mail ja tema mõju Walpurgise ööl — ajalugu, pühitsused ja euroopalised folklooritraditsioonid.

Püha Walpurga või Walburga (vanainglise nimega Wealdburg; umbes 710 – 25. veebruar 777 või 779), ka Valderburg või Guibor, oli inglise misjonär Frangi impeeriumis. Ta tuli mandrile oma vendade, pühakute Willibaldi ja Winibaldi saatel ning sai tuntuks nii vaimse töö kui kloostrikorralduse poolest. Walpurga juhtis pikka aega Heidenheimi (tänapäeva Baierimaal) naiskloostrit ja teda on meeles peetud õpetaja, vaimse juhina ja abistajana kohalikes kristlikes kogukondades.

Elulugu ja töö

Walpurga haridus ja vaimulik ettevalmistus said alguse Inglismaal, kust ta asus hiljem teele mandrile. Ta on seotud 8. sajandi misjonitööga, mil kristlus laienes germaani keelsetele aladele. Kloostriülemana vastutas ta nii palverändurite võõrustamise kui ka vaimuliku kasvatuse eest. Tema elu kohta on säilinud nii kiriklike kui ka pühakute elulugusid, mis rõhutavad tema pühadust ja imesid, mis tema haua ja reliikviatega seostati.

Kanoniseerimine ja kultus

Ta kanoniseeriti (pühakuks) 1. mail u. 870 paavst Adrianus II poolt. Lisaks sellele on Walpurga mälestuspäevaks peamiselt 25. veebruar, mis on seotud tema surmaga. 1. mai (tavaliselt tähistatud reliikviate ümberpaigutamise või pühitsemise meenutuseks) muutus keskajal laiemaks liturgiliseks ja rahvapidustuseks, mis aitas tema kultust tugevdada.

Walpurga reliikviatel omistati imelist väge ja neid paluti erinevate hädade, eriti loomade ja inimeste rabielu (hüpohondria) ning murrangute vastu. Tema nimi seostub mitmete kohalike palvetega ja traditsioonidega, ning pühaku auks rajati Baieri ja Saksimaa piirkondades mitmeid kabel-e ja pühapaiku.

Walpurgise öö ja rahvapärased tavad

Walpurgise öö on maarjapäeva eelõhtu, mida tähistatakse Euroopas folklooris tantsu, lõkke ja kevadpühitsemisega. Kuigi nimi tuleneb pühakust, sulandus see tähtpäev paikkondlikesse kevadrituaalidesse ja vanadesse loodususkumustesse. Keskajal ning hiljem rahvapärased kombed — näiteks lõkked, karjatamine ja looduslikku kaitset otsivad rituaalid — aitasid sümboolselt "kevadet" vastu võtta ja pahatahtlikke jõude eemal hoida.

• Traditsioonilised tegevused hõlmasid lõkete tegemist, karikeste või ürtide õnnistamist ja kohalikke rahvatantse.
• Paljudes piirkondades hakati Walpurgise ööd seostama nõidade ja üleloomulike vägede peletamisega — see osa rahvapärimusest kasvas eriti varakeskaegsetes ja varauusaegsetes uskumustes.
• Tänapäeval on Walpurgise öö paljudes kohtades populaarne folk- ja kultuurisündmus: linnades ja maal toimuvad kontserdid, tantsud ning üritused, mis ühendavad religioosse mälestuse ja sümboolse kevadipüha.

Pärand

Walpurga pärand on mitmetahuline: kiriklik pühakutraditsioon, kohalike pühapaikade kultus ja rahvapärased kevadpühad, mis on aja jooksul omandanud nii liturgilise kui ka ilmaliku tähenduse. Tema nimi ja mälestuspäev on näide sellest, kuidas kristlikud pühad võivad sulanduda vanemate kevadrituaalidega ning jätkata elamist nii kirikus kui rahvatraditsioonis.

Life

Koos oma vendade, püha Willibaldi ja püha Winibaldiga sõitis ta Prantsusmaale (praegune Württemberg ja Frangimaa), et aidata oma onu, püha Bonifatius, evangeliseerida sakslaste seas. Teda kasvatasid Dorsetis asuva Winborne'i kloostri nunnad, kus ta veetis kakskümmend kuus aastat. Tänu oma rangele väljaõppele suutis ta hiljem kirjutada püha Winibaldi eluloo ja ladina keeles aruande püha Willibaldi reisidest Palestiinas. Teda peetakse sageli nii Inglismaa kui ka Saksamaa esimeseks naiskirjanikuks.

Temast sai nunna ja ta elas Eichstäti lähedal asuvas Heidenheim am Hahnenkammi kahekordses kloostris, mille asutas tema vend Willibald. Pärast tema surma 751. aastal sai temast aabitsa. Walburga suri 25. veebruaril 777 või 779 ja maeti Heidenheimi. 870. aastatel toodi tema säilmed Eichstättisse.

Eichstättis paigutati tema luud kiviauku seinas. Luudest hakkas väidetavalt imepäraselt raviv õli eralduma. See pani inimesi tema pühapaika tulema.

Varaseim Walpurgat kujutav pilt pärineb 11. sajandi algusest. See pärineb Hitda koodeksist, mis on koostatud Kölnis. Sellel on kujutatud teda, kes hoiab käes stiliseeritud viljavarsi. Teravilja võib vaadelda kui näidet, kus kristlik pühak (Walpurga) võttis üle vanema paganliku kontseptsiooni, antud juhul viljaema.

Walpurga on Eichstätti, Antwerpeni, Oudenaarde'i, Veurne'i, Groningeni, Zutpheni ja teiste Madalamaade linnade patroon.

Sint-Walburgakerk, ehitatud 1641, oli Brugge jesuiitide kirik.

Otsing