Skistid on metamorfsete kivimite rühm, mis koosneb lamellilistest (plaaditaolistest) mineraalidest, nagu näiteks mica, kloriit, talk, sarvkivi, grafiit jt. Kvarts esineb sageli välja tõmmatud terades, nii et tekib vorm, mida nimetatakse kvartskihtideks. Definitsiooni kohaselt sisaldab skist üle 50% lamellaarseid ja plaaditaolisi mineraale, mis on sageli peenelt põimunud kvartsiga ja maasipatiga. Skistides esinevad sageli ka granaadid või muud porfürooblastid.

Palja silmaga on võimalik näha üksikuid mineraalseid teri, mis on kuumuse ja surve mõjul välja tõmmatud helvestunud soomusteks. Skistile on iseloomulik, et see on lehtjas (foliatsiooniga), mis tähendab, et mineraaliterad jagunevad kergesti helvesteks või tahvliteks. Sõna "skist" on tuletatud kreekakeelsest sõnast σχίζειν schíxein, mis tähendab "lõhkuda" — see viitab kergusele, millega skist lõigatakse või kildub piki tasandit, milles plaadilised mineraalid asetsevad.

Koostis ja tekstuur

Skistide määrav tunnus on foliaatioon ehk laialt välja arenev lehtjas tekstuur, mis tekib plaatiliste mineraalide — ennekõike mika — korral. Tavaliselt on skist mikiarikas, kuid leidub ka kloriidi-, grafiidi-, talki- või sarvkivilise koostisega variante. Kvarts esineb sageli peeneteralisena või kihtidena. Porfüroblastid, näiteks granaat, korduvad skistides ja annavad kivimile iseloomulikke punakaid või pruunikaid läikepunkte.

Teke ja metamorfne areng

Enamik skiste on pärit savidest ja mudadest, mis on läbinud järjestikuse metamorfse muutumise: esmalt kiltkivi (kiltkivi), siis fülliit ja lõpuks skist. Mõningad skistid on tekkinud peeneteralistest vulkaanilistestkivimitest, nagu basaltid või tuffid, kui neid on mõjutanud keskmise kuni kõrge temperatuuriga ja rõhuga metamorfism (nt orogeensed protsessid). Sõltuvalt metamorfse facies'i tingimustest eristatakse näiteks greenschist-, blueschist- (glaukofaan-), amphiboliit- ja kõrgema kraadi skiste — see mõjutab mineraalset koosseisu ja tekstuuri.

Skistide tekke käigus suunatakse mineraaliterad ja kihtidena kondenseeruvad faasid paralleelselt, mis loob selge foliaatsiooni. Tekivad sageli ka siledad või kiulised pinnad, teravad helvestunud murdud ja mõnikord pikkjooneline orientatsioon (lineatsioon). Metamorfsed tingimused (temperatuur, rõhk, deformatsioon) määravad, millised mineraalid ja milline tekstuur kujunevad.

Liigid ja nimetused

Skistid liigituvad sageli nende domineeriva mineraalse koostise järgi: granaat-skit (granaatškiist), turmaliinisokit, glaukofaan-skit jms. Nimed nagu "granaatškiist" või "turmaliinškiist" annavad kiiresti aimu, millised mineraalid on kividis domineerivad. Samuti kasutatakse termineid, mis rõhutavad protoliidi (algkivimi) päritolu — nt pelitic skist (savi-põhised) vs. mafic skist (vulkaansed algkivid).

Tuvastamine ja välised omadused

  • Lehtjas lõhnenduv murd: skistid kilduvad piki foliaatiooni, moodustades helvestunud pindu.
  • Sädelevus/mikakihtide läige: mika annab tihti siledale pinnale läike.
  • Porfüroblastid: nähtavad granaadid või muud kristallid, mis paiknevad lisaks foliaatioonile.
  • Värv ja peentekstuur sõltuvad domineerivatest mineraalidest — rohelised kloriit- või greenschistid, sinakad glaukofaan-skitid, tumedamad grafiidi- või kloriitrikkad skistid.

Kasutus ja praktiline tähendus

Skistidel on mitmeid praktilisi ja teaduslikke kasutusi. Neid kasutatakse mõnikord mõõtekivina ehk dekoratiiv- ja ehituskivina (plaadid, fassaadid, aiakivid), samuti purustatakse neid teekateteks ja täitekivinõudeks. Teatud skistid võivad sisaldada tööstuslikult väärtuslikke mineraale — näiteks talki, grafiiti või granaate (abrasiivid). Geoloogiliselt on skistid olulised, sest nende mineraalne koosseis ja tekstuur annavad infot metamorfsete tingimuste, deformatsiooniajaloo ja piirkondliku orogeneesi kohta.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et skistid on karakteristliku lehtja tekstuuriga metamorfsed kivimid, mille koostis ja omadused peegeldavad nii algkivi tüüpi kui ka metamorfsete tingimuste intensiivsust. Neid on lihtne välja tuua lehtja murdumise ja nähtavate mineraalterade järgi ning neid kasutatakse nii praktiliselt kui ka teaduslikult tõlgendusena maakoore protsesside kohta.