Merepõhja levimine toimub ookeani põhjas, kui tektoonilised plaadid liiguvad üksteisest lahku. Merepõhi liigub ja kannab kontinente endaga kaasa. Ookeanide keskel asuvatel harjadel tekib uus ookeanikoor. Merepõhja levikuharjade liikumapanevaks jõuks on pigem tektooniliste plaatide tõmme kui magma surve, kuigi levikuharjadel on tavaliselt märkimisväärne magma aktiivsus.

Kesk-Atlandi harjal (ja teistes kohtades) tõuseb materjal ülemisest mantlist läbi ookeaniplaatide vaheliste lõhede. See moodustab uut maakooret, kui plaadid teineteisest eemale liiguvad. Seejärel liigub uus koorik aeglaselt seljandikust eemale. Merepõhja levimine aitab selgitada mandrite triivimist plaattetektoonikas. Ookeani kraavides libiseb merepõhja koorik alla ja mandrikoore alla.

Kuidas protsess täpselt käib

Mantlist tõusnud kuum kivim (partially molten peridotite) koguneb seljandiku keskjoone lähedale, kus rõhu vähenemine põhjustab dekompressioon sulamist. Tekkinud magma tõuseb ja suubub ookeaniveasse või koguneb lühemaid ajavahemikke altpoolt – sellest tekib peamiselt basaltist koosnev uus ookeanikoor (tüüpiline paksus ~5–10 km). Uus koorik moodustub pidevalt seljandiku keskosas ning liigutatakse hiljem kaugemale, mistõttu ookeani kooriku vanus suureneb seljandikust eemale liikudes.

Leviku liigid ja nende tunnused

  • Kiired seljandikud (>9 cm/aastas): näiteks Ida-Patsifiku seljandik. Neile on iseloomulikud kitsad, kõrgemad seljandiku ülaosad (axial high) ja tugev magmaeritus – keskjoon võib olla suunatud laavamere või laavajoonega.
  • Keskmise kiirusega seljandikud (4–9 cm/aastas): neil on vahelduvad tunnused, vahel sügavam keskorg kui väga kiiretel seljandikel.
  • Aeglase levikuga seljandikud (<4 cm/aastas): sageli iseloomustab neid sügavam axiaalne võlv või org (axial valley), killustatud laavaväljad ja ulatuslik transformtõkestus.

Lisaks on levikuharjadel palju seotud struktuure:

  • Transformnihked ja pragudel põhinevad murdelõigud, mis lõikavad harja päripidi ja võimaldavad erinevatel lõikudel liikuda eri kiirustel;
  • Hüdrotermilised ventilaatorid (nn mustad suitsutajad), kus kuum vesi väljub ja toetab ainulaadseid keemilise toimega ökosüsteeme;
  • Magnetilised triibud merepõhjas — sümmeetrilised magneetikaanomaaliad seljandiku mõlemal poolel, mis salvestavad Maa magnetvälja pöördemustrite ajalugu.

Tõukejõud ja geofüüsikalised tõendid

Protsessi põhijõudude hulka kuuluvad:

  • Slab pull (langusjoonest tekkiv plaatide tõmme), mis on üldiselt üks tähtsamaid plaadiliikumist põhjustavaid jõude;
  • Ridge push ehk seljandiku suhteline kõrgus, mis surub plaatide kaugepoolseid osi eemale;
  • Ülemise mantli konvektsioon, mis aitab materjali ringi liigutada ja soodustab ülalt alla ja alt üles liikumisi.
Geofüüsikalised tõendid merepõhja levikule on tugevad: magnetiliste triipude sümmeetria, ookeanipõhja sügavuse ja vanuse kasv seljandikust eemale, seismilised andmed, mille järgi uued kivimid on seljandiku lähedal nooremad, ning täppismõõtmised (GPS), mis näitavad plaatide laienemist.

Olulisus ja tagajärjed

Merepõhja levimine on keskne osa kaasaegsest plaattetektoonika mudelist ja seletab, kuidas mandrid triivivad ja järjestikku kohtuvad. Ookeani koorik on suhteliselt noor võrreldes mandri koorikuga — vanim ookeaniline koorik on tavaliselt alla ~200 miljoni aasta —, sest vana koorik ringlusse imendub kraavides (ala, kus toimub aluspinna allakukkumine ehk subduktsioon).

Praktilised tagajärjed:

  • Merepõhja levik määrab ookeani geokeemilise ringluse ja mõjutab vulkaanilist aktiivsust rannikualadel;
  • Subduktsioonitsoonides tekkivad maavärinad ja vulkaanid on tihedalt seotud ookeanilise kooriku allasukoga;
  • Hüdrotermilised süsteemid seljandikel on elupaigaks unikaalsetele organismidele ja allikaks mineraalidest rikastele sadestustele.

Varasemad teooriad (nt Alfred Wegeneri teooria) mandrite triivimise kohta eeldasid, et mandrid "kündsid" läbi ookeani. Kaasaegne mõistmine on, et ookeani põhi ise liigub ja kannab mandreid endaga kaasa, kui ta laieneb ookeani keskosa harjalt. Tänapäeval on see aktsepteeritud. Nähtus on põhjustatud konvektsioonist nõrgas ülemises mantlis ehk astenosfääris. GPS- ja magnetandmed, kombineerituna geoloogiliste uuringutega, kinnitavad seda dünaamilist protsessi.

Kui soovite, võin lisada näiteid tuntud levikuharjadest (nt Kesk-Atlandi seljandik, Ida-Patsifiku seljandik) ja võrrelda nende kiirusi ning korrelatsiooni geoloogiliste tunnustega.