Atlandi ookeani keskosas asub Kesk-Atlandi seljandik — merepõhja levik, mis on osa kogu maailma hõlmavast ookeani keskosa harjade süsteemist. Need seljandikud moodustavad maailma pikima mäeahela, mis on peaaegu täielikult vee all; erandiks on mõned pinnalised lõigud, näiteks Island, kus Atlandi ookeani keskosa seljandik ulatub maa pinnani.
Moodustumine ja levik
Seljandik on divergeeriva (lahku liigituva) tektoonilise plaatide piir. Harju kaudu eraldatakse ookeanilisi tektoonilisi plaate, mis liiguvad üksteisest lahku typiliselt mõne sentimeetri aastas — Kesk-Atlandi seljandikul on see liikumiskiirus ligikaudu 2,5 cm aastas. Põhja-Atlandis tähistavad seda piiri peamiselt Euroopa ja Põhja-Ameerika plaadi vaheline suhtlus, lõunaosas aga Aafrika ja Lõuna-Ameerika plaatide suhted.
Rift, magma ja uue koore teke
Kesk-Atlandi harju keskel kulgeb sageli sügav lõheorg ehk rifti moodi struktuur. Sellistes riftipiirkondades tõuseb mandrilise ja ookeanilise mantli kuumus ning tekib mantli osaline sulamine — tekib magma, mis kerkib merepõhja suunas. Uus magma purskub või tungib merepõhja lähedal harja telje juurde ja kristalliseerub; Kristalliseerunud magma moodustab uue basalt- ja gabbrokoore.
Uue ookeanilise koore tavaline ülesehitus hõlmab pealiskihti kujul tekkinud pillikive (pillow lavas), sellest allpool paiknevaid laialdaseid daki- või voolukihte ja veel sügavamal gabbroset aluskera. Kesk-Atlandi seljandiku suhteliselt aeglane levik seletabgi sageli selle keskjoone sügava riftiorgu olemasolu — aeglasematel harjadel on tavaliselt selgem lõheorg kui kiiretel harjadel.
Geoloogia, elustik ja tähtsus
Harjude lähedal esinevad ka transform-faultid ja murdevööndid, mis lõikavad harju sektsioonideks ja tekitavad lokaalseid nihkeid. Seismilisus on harjapiirkonnas tavapärane: sagedased, pigem väikesed kuni mõõdukad maavärinad tekivad eelkõige rifti ja transformvööndite tõttu. Tööstuslikult ja teaduslikult olulised on keskel paiknevad hüdrotermilised süsteemid — kuumaveeallikad ehk “black smokerid”, kus mineraalirikkad kuumaveed väljuvad ja ladestavad sulfiidset materjali.
Hüdrotermilised väljapursked loovad unikaalseid ökosüsteeme, kus elusorganismid sõltuvad fotosünteesist sõltumata keemilisest ainest (chemotroofne toitmine). Need paigad on huvitavad ka mineraalide (nt vase, toorra ja teiste metallide) potentsiaalseks kaevandamiseks ja annavad teadmisi Maa sisemiste protsesside kohta.
Tõendid ookeanipõhja levikule ja uurimine
Kesk-Atlandi seljandik mängis suurt rolli ookeanipõhja leviku ja mandrite liikumise teooria kinnitamisel: magnetilised anomaaliad merepõhjas näitavad sümmeetrilisi magnetpolaaruse ribasid, mille vanus suureneb harjast eemale liikudes. See jaotumine võimaldas dateerida ookeanipõhja vanuse ja kiirusega ning kinnitada plaaditõusu ja uue koore pidevat tekeprotsessi.
Seljandiku uurimiseks kasutatakse sonar-kaarte, kaugsuunaaluseid sondimasinaid, sukeldumisi inimestega ja robotitega ning ookeanipõhja puurimist (nt ODP/ICDP projektid). Need uuringud aitavad mõista nii geoloogilisi protsesse kui ka meresüvendi ökosüsteeme ja ressursside paiknemist.
Kokkuvõtvalt on Kesk-Atlandi seljandik dünaamiline divergeeriva plaatpiiri süsteem: see moodustab pidevalt uut ookeanilist koort, põhjustab maavärinaid ja pakub ainulaadseid keskkondi eluks ning väärtuslikke teaduslikke andmeid Maa siseprotsesside kohta.
