Kesk-Atlandi seljandik (Mid-Atlantic Ridge) — moodustumine, rift ja geoloogia
Kesk-Atlandi seljandik: rift, magma ja merepõhja uuendamine — põhjalik geoloogiaülevaade Mid-Atlantic Ridge’i moodustumisest, tektoonilisest liikumisest ja mõjust.
Atlandi ookeani keskosas asub Kesk-Atlandi seljandik — merepõhja levik, mis on osa kogu maailma hõlmavast ookeani keskosa harjade süsteemist. Need seljandikud moodustavad maailma pikima mäeahela, mis on peaaegu täielikult vee all; erandiks on mõned pinnalised lõigud, näiteks Island, kus Atlandi ookeani keskosa seljandik ulatub maa pinnani.
Moodustumine ja levik
Seljandik on divergeeriva (lahku liigituva) tektoonilise plaatide piir. Harju kaudu eraldatakse ookeanilisi tektoonilisi plaate, mis liiguvad üksteisest lahku typiliselt mõne sentimeetri aastas — Kesk-Atlandi seljandikul on see liikumiskiirus ligikaudu 2,5 cm aastas. Põhja-Atlandis tähistavad seda piiri peamiselt Euroopa ja Põhja-Ameerika plaadi vaheline suhtlus, lõunaosas aga Aafrika ja Lõuna-Ameerika plaatide suhted.
Rift, magma ja uue koore teke
Kesk-Atlandi harju keskel kulgeb sageli sügav lõheorg ehk rifti moodi struktuur. Sellistes riftipiirkondades tõuseb mandrilise ja ookeanilise mantli kuumus ning tekib mantli osaline sulamine — tekib magma, mis kerkib merepõhja suunas. Uus magma purskub või tungib merepõhja lähedal harja telje juurde ja kristalliseerub; Kristalliseerunud magma moodustab uue basalt- ja gabbrokoore.
Uue ookeanilise koore tavaline ülesehitus hõlmab pealiskihti kujul tekkinud pillikive (pillow lavas), sellest allpool paiknevaid laialdaseid daki- või voolukihte ja veel sügavamal gabbroset aluskera. Kesk-Atlandi seljandiku suhteliselt aeglane levik seletabgi sageli selle keskjoone sügava riftiorgu olemasolu — aeglasematel harjadel on tavaliselt selgem lõheorg kui kiiretel harjadel.
Geoloogia, elustik ja tähtsus
Harjude lähedal esinevad ka transform-faultid ja murdevööndid, mis lõikavad harju sektsioonideks ja tekitavad lokaalseid nihkeid. Seismilisus on harjapiirkonnas tavapärane: sagedased, pigem väikesed kuni mõõdukad maavärinad tekivad eelkõige rifti ja transformvööndite tõttu. Tööstuslikult ja teaduslikult olulised on keskel paiknevad hüdrotermilised süsteemid — kuumaveeallikad ehk “black smokerid”, kus mineraalirikkad kuumaveed väljuvad ja ladestavad sulfiidset materjali.
Hüdrotermilised väljapursked loovad unikaalseid ökosüsteeme, kus elusorganismid sõltuvad fotosünteesist sõltumata keemilisest ainest (chemotroofne toitmine). Need paigad on huvitavad ka mineraalide (nt vase, toorra ja teiste metallide) potentsiaalseks kaevandamiseks ja annavad teadmisi Maa sisemiste protsesside kohta.
Tõendid ookeanipõhja levikule ja uurimine
Kesk-Atlandi seljandik mängis suurt rolli ookeanipõhja leviku ja mandrite liikumise teooria kinnitamisel: magnetilised anomaaliad merepõhjas näitavad sümmeetrilisi magnetpolaaruse ribasid, mille vanus suureneb harjast eemale liikudes. See jaotumine võimaldas dateerida ookeanipõhja vanuse ja kiirusega ning kinnitada plaaditõusu ja uue koore pidevat tekeprotsessi.
Seljandiku uurimiseks kasutatakse sonar-kaarte, kaugsuunaaluseid sondimasinaid, sukeldumisi inimestega ja robotitega ning ookeanipõhja puurimist (nt ODP/ICDP projektid). Need uuringud aitavad mõista nii geoloogilisi protsesse kui ka meresüvendi ökosüsteeme ja ressursside paiknemist.
Kokkuvõtvalt on Kesk-Atlandi seljandik dünaamiline divergeeriva plaatpiiri süsteem: see moodustab pidevalt uut ookeanilist koort, põhjustab maavärinaid ja pakub ainulaadseid keskkondi eluks ning väärtuslikke teaduslikke andmeid Maa siseprotsesside kohta.
Kesk-Atlandi harju paiknemine
Kesk-Atlandi harju Islandil
Lõhe, mis kulgeb piki Kesk-Atlandi harju Islandil.
Islandi kaljupaljand, mis on Põhja-Ameerika plaadi kõige idapoolseima serva, Kesk-Atlandi harju nähtav pinnavorm. See on Islandi turistide populaarne sihtkoht.
Ajalugu
Harju avastati 1872. aastal HMS Challengeri ekspeditsiooni käigus. Laeva teadlaste meeskond avastas suure tõusu keset Atlandi ookeani. Nad kavandasid tulevase transatlantilise telegraafikaabli asukohta. Sellise harja olemasolu kinnitati 1925. aastal sonariga.1950ndatel aastatel näitas Maa ookeani põhjade kaardistamine, et Kesk-Atlandi harjal on orud ja harjad. Selle keskne org on seismoloogiliselt aktiivne ja paljude maavärinate epitsenter. Ewing ja Heezen avastasid, et harju on osa 40 000 km pikkusest sisuliselt katkematusest ookeani keskosa harjade süsteemist, mis paikneb kõigi Maa ookeanide põhjas. Selle ülemaailmse harude süsteemi avastamine tõi kaasa merepõhja leviku teooria ja Wegeneri teooria mandrite triivimise ja laienemise kui plaaditektoonika üldise aktsepteerimise.
Geoloogia
Harju hakkas kujunema triase perioodi lõpus ja oli vastutav Ameerika ja Aafrika ning Euroopa eraldumise eest Pangaea lagunemisel.Harju asub Kesk-Atlandi tõusu nime all tuntud geoloogilise nähtuse tipus, mis on Atlandi ookeani pikkuses kulgev kumerus, mille kõrgeimal punktil paikneb harju. Arvatakse, et see kõrgendik on põhjustatud ülespoole suunatud konvektsioonijõududest astenosfääris, mis suruvad ookeanikoort ja litosfääri ülespoole.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Kesk-Atlandi harju?
V: Kesk-Atlandi harju on koht, kus Atlandi ookeani keskel toimub merepõhja levik.
K: Mille osa on Kesk-Atlandi seljandik?
V: Kesk-Atlandi seljandik on osa kogu maailma hõlmavast ookeani keskosa harjade süsteemist.
K: Kus asub maailma pikim mäestik?
V: Maailma pikim mäestik asub vee all, välja arvatud lühikesed lõigud, nagu Island.
K: Mis eraldab ookeanilisi tektoonilisi plaate?
V: Kesk-Atlandi harju eraldab ookeanilisi tektoonilisi plaate.
K: Kui palju liiguvad plaadid Kesk-Atlandi harjal aastas üksteisest lahku?
V: Plaadid liiguvad Kesk-Atlandi harjal umbes 2,5 cm aastas.
K: Mis kulgeb Kesk-Atlandi seljandiku keskel?
V: Mööda Kesk-Atlandi seljandiku keskosa kulgeb peaaegu kogu selle pikkuses sügav lõheorg.
K: Mis kerkib ookeani põhjale harja telje lähedal?
V: Uus magma kerkib ookeani põhjale Kesk-Atlandi harja telje lähedal.
Otsige