Seldžuki arhitektuur

Seldžuki arhitektuur on nimetus, mis on antud arhitektuurile, mis ehitati ajal, mil seldžukid valitsesid enamikku Lähis-Idast ja Anatooliast. See oli 11. ja 13. sajandi vahel. Pärast 11. sajandit eraldusid Rumi seldžukid Suurest Seldžuki impeeriumist, arendades oma arhitektuuri. Nende pealinn oli Konya. Nad olid mõjutatud ja inspireeritud armeenlastest, bütsantslastest ja pärslastest.

Suur Seldžuki impeeriumi arhitektuur

Arhitektuuri võib leida suurel alal, mis ulatub Hindu Kushist kuni Ida-Anatooliani. Samuti Kesk-Aasiast Pärsia laheni. Seldžuki arhitektuuri kodumaa oli Türkmenistan ja Iraan. Seal ehitati esimesed püsivad seldžukite ehitised. Kahjuks hävitasid mongolite sissetungid enamiku neist ehitistest. Alles on jäänud vaid mõned. 1063. aastal rajati Isfahan Suure Seldžuki impeeriumi pealinnaks Alp Arslani juhtimisel.

Kõige olulisem muutus toimus 12. sajandi alguses. See oli hüpostüülplaani muutmine nelja iwaniga mošeeks (vt šaahi mošee). Teine sel ajal kasutusele võetud mošeetüüp oli kioski mošee, mis koosneb kuppliga ruumist, millel on kolm avatud külge ja seina, mille qibla poolel on mihrab. Selle perioodi arhitektuurile olid iseloomulikud ka mälestushauad. Need olid tavaliselt kaheksanurksed kuppelkatusega ehitised, mida nimetati Kümbetiks või Türbeks. Muljetavaldav näide hauaarhitektuurist on sultan Sanjari mausoleum Mervis. See on massiivne 27 meetri suurune ruudukujuline hoone, mille tohutu kahekordne kuppel toetub kükitustele ja muqarnas-ripatsitele.