Šahi mošee (pärsia keeles: ﻣﺴﺠﺪ ﺷﺎﻩ , Masjed-e Shāh) on mošee Isfahanis (Isfahan) Iraanis. See asub Naghsh-i Jahani väljaku lõunaküljel ja on pärast islamirevolutsiooni ümber nimetatud Imami mošeeks. Hoone on endiselt kasutuses kui aktiivne palvela ja samas oluline ajalooline ning kunstiline vaatamisväärsus.

Šahi mošee on suurepärane näide Iraani islami arhitektuurist ja kuulub safaviidide kunsti ja linnaplaneerimise tippnäidete hulka — see valmis Safaviidide dünastia ajal. Paljud peavad seda Pärsia arhitektuuri meistriteoseks tänu harmooniale, proportsioonidele ja rikkalikule dekoratsioonile. Isfahani imaami mošee on üks igikestvaid arhitektuuri meistriteoseid Iraanis ja kogu maailmas ning on koos Naghsh-i Jahani väljakuga kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Ajaloost

Selle ehitamist alustati 1611. aastal Safaviidide valitseja Shah Abbasi I ajal. Mošee valmis 17. sajandi jooksul ning kujunes osaks laiemast ehituskompleksist, kuhu kuulusid ka Naghsh-i Jahani väljak, Sheikh Lotfollah mošee ja Ali Qapu palee. Mošee rajamine oli seotud Shah Abbasi ambitsiooniga muuta Isfahan riigi pealinnaks ja näidata safaviidide religioosset ja kultuurilist jõudu.

Arhitektuur ja planeering

Mošee järgib traditsioonilist nelja-iwani (four-iwan) plaani: avar siseõu on ümbritsetud nelja suure iwaniga ehk kõrge kaaristusega fassaadiga avatud ruumiga. Väljaku poolne peaportaali fassaad on suurejooneline, ent püha palveruumi telg on suunatud Mecca poole, mistõttu sissepääsu ja qibla (palve suuna) telg vahel tekib mõõdukalt pööratud ruumiline suhe — üks tähelepanuväärne lahendus isfahani linnaplaneeringu ja religioosse ruumi ühendamiseks.

Hoone on ehitatud peamiselt tellisest ning kaetuna rikkaliku glasuuritud plaatkeraamikaga, millel domineerib nn seitsmevärviline (haft-rangi) mosaiik. Selle mosaiikide, sinu ja muqarnas-de ning peene kalligraafia kombinatsioon loob mošee sisemuses ja välispinnal väga ühtse ning lummava esteetika.

Decoratsioon ja kalligraafia

Mošee tuntakse eelkõige oma värviliste plaatide, keerukate geomeetriliste ja taimsete ornamentide ning kalligraafiliste kirjade poolest. Kalligraafia – hulgaliselt Koraani lainelisi tsitaate ja muud religioosset teksti – on integreeritud arhitektuurilisse dekoratsiooni ja annab ruumile nii vaimse kui ka visuaalse tähenduse. Lisaks on tähelepanuväärne mošee kuplikujundus, mille sisepind on kaetud peentest mosaiikidest ja sümmeetrilistest mustritest koosneva kattega, mis mängib valguse ja varjuga.

Tähtsus ja pärand

  • Šahi mošee on nii religioosse kui ka kunstilise tähtsusega — see on olnud oluliseks keskuseks palvusteks ja rituaalideks.
  • Koos Naghsh-i Jahani väljaku ning teiste sellele paigutatud hoonetega moodustab mošee kompleksi, mis näitab safaviidide linnaplaneerimise ja avaliku ruumi põhimõtteid.
  • UNESCO maailmapärandi nimekirjas on see tähtis notsena, mis rõhutab selle rahvusvahelist kultuuriväärtust ja vajadust säilitamiseks.

Šahi mošee on tänapäeval populaarne sihtkoht turistidele, arhitektuurihuvilistele ja teadlastele ning püsib veneratsioonikohana kohalikele usklikele. Tema kombinatsioon arhitektuurilisest innovatsioonist, meisterlikust käsitööst ja religioossest tähendusest jätab külastajale tugeva mulje Safaviidide perioodi kultuurilisest ja kunstilisest kõrgajast.