Heebrea Piibli kohaselt oli Saalomoni tempel esimene tempel, mille iisraellased ehitasid Jumalale. Seda nimetati ka esimeseks templiks ja selle ehitas esimesena Saalomon. See asus kuningapalee kõrval ning oli nii Jumala kuningapalee kui ka Iisraeli jumalateenistuse ja ohverdussüsteemi keskus. Piiblis on kirjas, et Issand ütles Saalomonile: "Ma olen selle templi pühitsetud (teinud eriliseks või puhtaks)..., pannes sinna igaveseks oma nime. Minu silmad ja mu süda on alati seal" (1Kun 9:3). See oli pühaduse ja kuninglikkuse sümbol, mis tuletas iisraellastele meelde, et Jumal on Iisraeli eriline pea.

Ehitamine ja arhitektuur

Templi ehitus algas Saalomoni valitsusajal vastavalt piiblilugudele pärast seda, kui tema isa Taavet oli soetanud jebuslase Araunale (Ornani) kuulunud tallutuse ehk viljapõllu, et rajada sinna Jumalale altar ja valmistada ette templi ehituseks sobiv paik. Ehitus kestis umbes seitse aastat ning selle juures osalesid nii iisraellaste töömehed kui ka välismaised käsitöölised ja materjalide hankijad — eriti Vahemere-äärselt metsarikkalt Liibanonilt toodud seedripuit ja tähelepanuväärne metallitöö.

Piibli kirjeldusel jagunes tempel kolmeks peamiseks alaks:

  • Kõige püham (Sanctum Sanctorum ehk pühim pühamu) – seal peeti laegast (liiduark) ning ainult ülestõusmispüha või muud pühad aktid võimaldasid ülipreestril sinna korra aastas siseneda.
  • Püham (sisekambri osa, kus viibisid rituaalsed tarvikud, altarid ja kujundused, nt kerubid) – templi sisemus oli vooderdatud kullatud puiduga ja rikkaliku skulptuurisega.
  • Väline õu – sellel viibisid preestrid, levilased ja rahvahulkade jaoks mõeldud ohverdamisalad; eraldi õued olid mõeldud meestele, naistele ja paganatele.

Arhitektuurilised ja mõõtmelised andmed tulevad peamiselt 1. Kuninga raamatu 6. peatükist: templiruumi mõõtmed antakse kyynardeis (kyynar = käsivarre pikkus), ning traditsiooniliselt tõlgitakse need nii, et peahoone pikkus oli 60 kyynart, laius 20 kyynart ja kõrgus 30 kyynart (umbes kümnete meetrite suurusjärgus sõltuvalt kyynari pikkuse tõlgendusest). Tempel oli seespool kullatud ja kaunistatud kerubite ning muude sümboolsete kujunditega, väljast aga kividest ja seederpuidust.

Teenistus, preestrid ja rituaalid

Templis toimusid peamised ohverdused, festivalid ja jumalateenistused: loomi ohverdatakse altaritel, loeti palveid ja peeti eri juhtumitel pidulikke tseremooniaid. Preestriteks olid peamiselt levilased ja templit haldasid ülipreestrid, kelle rolli tipp oli astuda Kõige pühamusse vaid kord aastas (Suurpühapäeval/Yom Kippuril), et teha lepitust ohvrite kaudu.

Pühitsus, ajalugu ja häving

Saalomoni templit peeti Jumala kohalolu märke ja riigi religioosse elu keskuseks. Selle pühamuhoone pühitsemisele järgnesid rituaalid ja Saalomoni palve, milles paluti Jumala õnnistust ja kohalolekut. Piibli järgi püsis tempel kuni Babüloonia vallutusteni: 6. sajandil eKr hävitasid Babüloonia väed Jeruusalemma ja tempel süüdati ning lõhuti (traditsiooniliselt 586 eKr), mille tulemusel lõppes esimeseks nimetatud templi ajastu.

Pärast 70-aastast pagendust ehitati piirkonnas hiljem üles nn Teine tempel (Zerubbabeli juhitud ja hiljem Heroodi suuresti ümber ehitatud versioon), mis püsis kuni 1. sajandi lõpuni, mil Rooma väed selle lõplikult hävitasid. Tänapäeval asub templi endine asukoht tuntud kui Templi mägi (Haram al-Sharif), kus paiknevad islamipühad ehitised — Kivide kuppel (Dome of the Rock) ja Al-Aqsa mošee — mis annab kohaajaloole ja religioossetele mälestustele tänagi väga keerulise ja tundliku poliitilise ning usulise tähenduse.

Tähendus ja pärand

Saalomoni tempel on juudi traditsioonis keskne püha paik ja mälestusallikas: selle ülesehitust, teenistusi ja hävingut meenutatakse erinevates palvustes, pühalikel päevadel ja kirjanduses. Lisaks usulisele rollile on tempel tähtis ka arheoloogilises ja ajaloolises mõttes — tekstilised kirjeldused annavad väärtuslikku teavet iisraellaste usupraktikate, kultuuriruumi ja Lähis-Ida templiteehituse kohta antiikses maailmas.