Barnardi täht, tuntud ka kui Barnardi Põgenemistäht, on väga väike punane kääbustäht, mis asub Maast umbes kuue valgusaasta kaugusel Ophiuchuse tähtkujus (Käärmehoidja). Ta on väga vana ja liigub suhteliselt kiiresti läbi kosmose. Barnardi täht on üks lähimaid Päikesele kuuluvaid tähti ning omab astronoomiliselt olulisi omadusi, mis teevad temast sageli uurimisteema nii amatööridele kui ka professionaalsetele astronoomidele.

1916. aastal mõõtis Ameerika astronoom E. E. Barnard selle omaliikumist: 10,3 kaaresekundit aastas. See on suurim teadaolev tähtede omaliikumine Päikese suhtes ja just see kiire liikumine oligi põhjuseks, miks täht esimesena tähelepanu pälvis. Barnardi täht on Päikesesüsteemist umbes 1,8 parseki kaugusel ehk veidi vähem kui kuue valgusaasta kaugusel ning on Ophiuchuse tähtkuju lähim teadaolev täht ja Päikesele neljandaks lähim teadaolev üksiktäht pärast Alfa Centauri süsteemi kolme komponenti.

Hoolimata oma lähedusest ei ole Barnardi täht palja silmaga nähtav, sest tema nähtav heledus on ligikaudu üheksa tähesuuruse ümber; infrapunavalguses on ta siiski palju heledam kui nähtavas valguses, mistõttu tänapäeva instrumentidega on teda võimalik kergemini uurida.

Füüsikalised omadused ja vanus

Barnardi täht on tüüpiline punane kääbus: selle mass ja heleduse tase on palju väiksemad kui Päikesel. Täht on arvatavasti mitme miljardi aasta vanune ja tõenäoliselt vanem kui meie Päike. Tema tähtkujutuslik spektritüüp osutab jahtunud pinnatemperatuurile ning madalale heledusele, mistõttu on tähtast uurimiseks eriti tulemuslikud infrapunavaatlustel põhinevad meetodid. Barnardi täht on ka madala metallilisusega, mis viitab varasemale tekkele Linnutee ajaloos.

Liikumine ja kiirus

Lisaks suurele omaliikumisele on tähtel ka suur ruumiline kiirus: ta liigub suhteliselt kiiresti nii meie suhtes tasapinnal kui ka mööda kiirust Planelt vaadatuna suunas, mille komponendiks on ka Päikese poole suunatud nihke ehk radiaalkiirus. Barnardi tähe radiaalkiirus näitab, et ta liigub Maa ja Päikese suunas — see on üks põhjus, miks tema liikumist saab näha üsna lühikese ajavahemiku jooksul.

Planeedid ja otsingud

Hiljutumatel aastakümnetel on Barnardi täht olnud sihikule võetud eksoplaneetide otsingutel. 2018. aastal teatasid astronoomid võimalikust külmast super-Maa tüüpi planeedist, nimega Barnard b (GJ 699 b), millele määrati minimaalseks massiks mõnikümmend protsenti Maa ja Neptuuni vahelisest massist ning orbiidiaeg umbes paarisajast päevast. Uurimised selle signaali kohta on olnud aktiivsed ja mõningad järgnevad analüüsid on pannud esialgse avastuse statistilisse konteksti; seega jääb planeedi olemasolu ja omadused teadlaste järeluuringute teema alla.

Kogu tähtsus ja vaatlus

Barnardi täht on tähtis nii lähima naabri kui ka vanuse- ja kiiruseuuringute tõttu. Tema suur omaliikumine aitas arendada meetodeid tähtede parameetrite mõõtmiseks ning mõistmist sellest, kuidas tähed liiguvad ja jagunevad Linnutees. Tänapäeval jälgitakse Barnardi tähte mitmetes lainetes — optilises, infrapunas ja radioos — ning ta on pidev sihtmärk nii eksoplaneetide otsingute kui ka tähetegevuse ja magnetilise aktiivsuse uurimisel.

Olulised faktid kokkuvõtlikult:

  • Ligikaudne kaugus Maast: ~1,8 parsekit ehk veidi vähem kui kuus valgusaastat.
  • Suurim teadaolev omaliikumine meie taevapilvel: ~10,3 kaaresekundit aastas (E. E. Barnard, 1916).
  • Ei ole palja silmaga nähtav (nähtav magnituud ~9).
  • Heledam infrapunas kui nähtavas valguses — sobib hästi infrapuna- ja teleskoopvaatluste jaoks.
  • 2018. aastal tehti teade võimalikust eksoplaneetist Barnard b; see avastus on jäänud edasiste kontrollide objektiks.