Béla Bartóki Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele (1938)
Béla Bartóki 1938. aasta Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele — unikaalne, põnev ja rütmiline meistriteos kahe klaveri ja rikkalike löökpillivärvidega.
Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele on ungari helilooja Béla Bartóki muusikateos. See on kirjutatud ebatavalisele, kuid väga isikupärasele koosseisule ja kuulub 20. sajandi tähtsate kammerteoste hulka.
Koosseis ja lavapaigutus
Teos on kavandatud neljale esitajale: kaks pianisti (igaüks oma klaveriga) ja kaks löökpillimängijat. Bartók nõudis partituuri sissejuhatuses väga täpseid juhiseid nii löökpillide valiku, nende mängutehnika kui ka laval paigutuse kohta, et saavutada soovitud kõlapildid ja rütmilised efekte. Esitamiseks kasutatavad löökpillid on loetletud järgmiselt: mängivad koos seitset pilli: kolm timpani, ksülofon, üks küljetrumm koos snare'idega ja üks ilma, ripptaldrik, paar tämbrit, basstrumm, triangel ja tam-tam. (Praktiliselt tähendab see, et löökpillimängijad peavad tihti vahetama pille ja kasutama erinevaid löökke ning hoolitsema ka timpani häälestuse ja pedaalikontrolli eest.)
Struktuur ja muusikaline keel
Teosel on kolm osa, lihtsas järjekorras: kiire — aeglane — kiire. Esimene osa algab lahkel, aeglasel sissejuhatusel, misjärel liigub edasi aktiivse sonaatliku materjali poole; selle osa vormiline ülesehitus on sonaatvormis. Esimese osa eripära on löökpillide ja klaverite tihe rütmiline koosmäng ning julged kõlapildid — näiteks võivad timpani osaleda glissandodega, st nootide helikõrgus libiseb üles või alla, mis eeldab timpani mängijalt pedali oskuslikku kasutamist.
Teine osa on rahulik ja õuduse-eelne — seda iseloomustab Bartóki nn „öine“ kõla: õhukesed, kõdunevad helid, kolkivad rütmid ja kauged, kõhedust tekitavad efektid, mis tihti meenutavad öiseid putukaid või teiste looduslike öökõlade kujutamist. Selles osas kasutab Bartók ainulaadseid kõlatämbreid ja klaverite glissandod annavad osale väga erilise, sürreaalse kõla.
Viimane osa on energiline ja tantsuline, tugev kontrast teise osa õõvastava atmosfääriga — see omab pidulikku, elavat rütmi ja nõuab esitajatelt suurt virtuoossust ning täpset rütmitunnet.
Teose tähendus, esitamine ja ajalugu
Bartóki muusika selles sonaadis ühendab rahvamuusika mõjutusi, modernistlikku harmooniat ja tugevate rütmidega, perkutseerivaid klaveritekstuurid. Tegu on eredate kõlapiltidega kammerteosega, mis nõuab esitajatelt head kohta- ja ajastustunnet ning löökpillimängijatelt mitmekülgseid tehnilisi oskusi.
Sonaat valmis lõplikult 1937–1938. aasta paiku; esiettekanne toimus Baselis 1938. aastal, kus helilooja mängis ühel klaveril ja tema abikaasa Ditta teisel klaveril. Löökpillimängijateks esiettekandel olid Fritz Schiesser ja Philipp Rühlig. Teos leidis kiiresti publiku ja interpreetide seas tunnustust ning on sellest ajast alates üks Bartóki tuntumaid teoseid.
Bartók tegi hiljem ka lihtsustatud või kohandatud versioone (näiteks kahe klaveri väljatoomise võimaluse) neile olukordadele, kus originaalkoosseis poleks kasutatav, ent tavapäraselt esitatakse teost just kahe klaveri ja löökpillide koosseisuga. Esitusaeg sõltuvalt tempodest jääb tavaliselt umbes 20–25 minuti vahemikku.
Praktilised ja interpretatiivsed aspektid
Sonaadi esitamine on logistiliselt ja muusikaliselt nõudlik: löökpillimängijad peavad kiiresti vahetama instrumente, timpani häälestus ja pedali kasutus on tihti osa muusikalisest väljendusest, ning klaveritele langeb suur rütmiline ja perkutseeriv roll. Lisaks eeldab teos head koostööd ja pingevaba kommunikatsiooni kõigi nelja muusiku vahel.
Sonaat on laialdaselt salvestatud ning kuulub sagedasti kontsertprogrammidesse tänu oma värvikusele, omapärasele koosseisule ja Bartóki selgelt äratuntavale stiilile.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele?
V: Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele on ungari helilooja Béla Bartóki muusikaline teos.
K: Mitu mängijat on selle sonaadi esitamiseks vaja?
V: Selle sonaadi esitamiseks on vaja nelja mängijat: kaks pianisti ja kaks löökpillimängijat.
K: Milliseid pille mängivad kaks löökpillimängijat?
V: Kaks löökpillimängijat mängivad kokku seitset instrumenti: kolm paukpilli, ksülofon, üks küljetrumm koos tämbriga ja üks ilma, ripptaldrik, paar tämbrit, basstrumm, triangel ja tam-tam.
Küsimus: Mitu osa on sonaadis?
V: Sonaadis on kolm osa: kiire osa, aeglane osa ja teine kiire osa.
K: Kas klaver One mängib mõnes osas glissandosid?
V: Jah, esimeses osas mängib Piano One palju glissandosid.
K: Kes esitas sonaadi, kui seda 1938. aastal Baselis esmakordselt mängiti?
V: Sonaati esmakordselt esitati Baselis 1938. aastal, kusjuures Béla Bartók mängis ühel klaveril ja tema abikaasa Ditta teisel klaveril. Fritz Schiesser ja Philipp Rühlig mängisid löökpille.
K: Kas sellest teosest on olemas ka orkestriversioon?
V: Jah, Bartók tegi ka versiooni kahele klaverile, mida mängitakse koos orkestriga, kuid tavaliselt seda nii ei esitata.
Otsige