Kreekas Olümpias asuva Zeusi kuju kavandas Phidias umbes 432. aastal eKr. Phidias rajas Olümpias oma töökoja spetsiaalselt selle kuju valmistamiseks ja jäi sinna tõenäoliselt terveks eluks. Kuju paiknes Zeusi templis, mis oli pühapaiga keskne ehitis Olümpia kultuurimaastikul. See kuju oli üks tuntumaid antiikmaailma kunstiteoseid ja loeti maailma seitsme imetise hulka.
Loome ja materjalid
Zeusi kuju valmistati chryselephantine-tehnikas ehk kullast ja elevandiluust kombinatsioonina. Juhtpõhimõte oli puitraami katmine elevandiluust väljaulatuvate kehaosade (nägu, käed, jalad) jaoks ning õhukeste kuldlehtedega riietuse ja dekoratsioonide loomiseks. Rüü, sandaalid, habe ja juuksed olid kuldsed; nägu, käed ja jalad elevandiluust. Troon oli rikkalikult sisseehitud ja kasutati mitmeid väärtuslikke materjale — kuld, pronks, eebenipuit, elevandiluu ja kalliskivid — ning seda kaunistasid mütoloogilised stseenid ja ornamentika. Kuju kõrgus koos alusega oli hinnanguliselt umbes 12,40 meetrit, mis tegi sellest monumentaalse, inimkulgast radikaalselt erineva skaalaga kujutise.
Välimus ja religioosne tähendus
Zeus kujutati istuvas poosis troonil, hoides ühes käes võimu sümbolina säärast või skulptuurilist elementi (allikates on eri tõlgendusi) ning tema pea ümbritses hõbedast oliivipärja. Phidias’i Zeusi kõnekeelne esitlus rõhutas pigem isiku lahkust ja auväärsust kui ägedat kuriuse avaldumist — see vastas tempelile ja kultile, kus kuju oli pühendatud olümpialikele jumalakultustele ja avalikele rituaalidele.
Templi ja kuju juures toimusid olulised pühadusaktid, ohverdused ja igal neljandal aastal peetavate Olümpiamängudega seotud rituaalid — Zeusi kuju oli nii pühapaiga kui ka kogu Olympia ühiskondliku elu kujundaja.
Saatus ja hävimine
Kuju ei ole tänaseni säilinud. Rooma keiser Caligula olevat plaaninud Zeusi kuju Rooma tuua ja asendada selle peaga, millel oleks tema oma näokuju — see peegeldab antiikse maailmapoliitika ja kultuuriväärtuste kasutamist isikliku võimu kuvandina. Hilisemad allikad viitavad, et kuju viidi tõenäoliselt hilisantiigil perioodil Konstantinoopolisse; traditsiooniliselt mainitakse selle ümberasustamist umbes 4. sajandi lõpus või 5. sajandi alguses. Lõplik hävimine seostub 5. sajandi tulekahjuga Konstantinoopolis, mille käigus suure hulga kultuse- ja kunstiväärtusi arvatakse hävinud olevat — kuju leidis tõenäoliselt lõpu umbes 475. aastal pKr. Täpne saatus on ajalooliselt vastuoluline ja tugineb peamiselt kirjalikele allikatele, sest kuju ise ei ole jäänud.
Allikad ja pärand
Meie teadmised Zeusi kujust põhinevad eelkõige antiiksete kirjandusteostega, nagu Pausanias, ning hilisematest kirjalikest mainetest ja müügimärkidest. Samuti on võimalik hinnata kuju üldist ilmet ja mõju lähtuvalt Phidias’ teistest töödest (nt Athena Parthenos Ateenas), mündipiltidest ja hilisematest kunstiliste interpretatsioonide kirjelduselementidest. Kuigi algset teost pole säilinud, on selle esteetiline ja religioosne mõju jätkunud: Zeusi kuju on saanud sümboliks antiikkunsti kõrgteosele ning inspireerinud kunstiteooriat, arheoloogiat ja populaarset kujutlusvõimet läbi sajandite.
Kõige sellega koos jääb Zeusi kuju Olümpias oluliseks näiteks sellest, kuidas antiiksed meistrid ühendasid tehnilist osavust, luksuslikke materjale ja religioosset tähendust, luues teose, mille kuulsus ületas tema materiaalse olemasolu.
