Sümbolism — 19. sajandi kunst ja kirjandus: tähendus ja mõjud

Sümbolism oli 19. sajandi lõpu prantsuse, vene ja belgia päritolu kunstiliikumine, mis levis kiiresti üle Euroopa ja mõjutas ka kirjandust, maalikunsti, grafikat, skulptuuri, teatrit ja muusikat. Liikumine lükkas tagasi realismi ja naturalismi otsese, faktipõhise kujutuse ning rõhutas selle asemel isiklikku, vaimset ja müstilist kogemust. Sümbolistid pidasid oluliseks, et kunst ei peegeldaks üksnes nähtavat maailma, vaid väljendaks sügavamaid, sageli vastuolulisi ja mitmetähenduslikke tõdesid, mida saab edasi anda vaid vihjete, kujundite ja metafooride kaudu. Sellest tulenevalt võib sümbolistlik maal näida realistlik, kuid tegelikult kujutab see mitte-visuaalset ideed, meeleolu või sisemist seisundit.

Taust ja põhimõtted

Sümbolismi tuumseks ideeks oli filosoofiline ja vaimne sügavus ning kunstniku kui vahendaja roll nähtamatu ja nähtava vahel. Sümbolistlik kunst on sageli une- või mütoloogiapõhine, täis arhetüüpe, unenäolisi elemente ja isiklikke koode. Üldised jooned olid:

• Sugestioon ja kaudne väljendus — tõde servedakse vihjetena, metafooridena ja sümbolitena, mitte otsese kirjeldusena.
• Subjektiivsus ja introspektsioon — rõhk kunstniku sisemaailmal, emotsioonidel ja visioonidel.
• Müstitsism ja spirituaalsus — huvi okultismi, mütoloogia ja religioossete kujutuste vastu.
• Estetiseerimine — keele ja kujutise muusikaline, rütmiline ning sensoorne kasutus; eelistati stiili, kõla ning vormi sisule kui üksnes faktidele.

Kirjandus

Kirjanduse vallas sai stiil laialdasemalt tuntuks läbi Charles Baudelaire'i luulekogu "Les Fleurs du mal" ("Kurja lilled", 1857), mida peetakse üheks sümbolismi eellaseks ja oluliseks inspiratsiooniallikaks. Baudelaire’ile olid suurt mõju avaldanud ka Edgar Allan Poe'i teosed; Baudelaire tõlkis Poe’d prantsuse keelde ning tunnistas teda suureks eeskujuks. Kaasaegsete sümbolistide seas olid tähtsad poeetilised hääled nagu Stéphane Mallarmé, Paul Verlaine ja Arthur Rimbaud, kelle teosed rõhutasid keele muusikalist potentsiaali, ambivalentsust ja salapära. Nimetust "sümbolist" kasutas esmakordselt kriitik Jean Moréas, et eristada uue lähenemise pooldajaid teistest dekadentlikest ja parnassistlikest vooludest.

Kujutav kunst

Sümbolism maalikunstis tugines tihti mütoloogiale, religioonile, unenäolistele stseenidele ja allegooriatele. Kunstnikud lähtusid isiklikest sümbolitest ja varjatud viidetest, mis ei olnud mõeldud peavoolu ikonograafia otseseks taastoodanguks, vaid pigem privaatseteks ja mitmetähenduslikeks signaalideks publikule. Sümbolistlikus maalil on sageli udu, hämarus, taevalik või gootilik meeleolu ning rõhk sisemisele tajule.

Sümbolistlikke maalijaid ja kujutava kunsti autoreid oli mitmeid, näiteks Gustave Moreau, Gustav Klimt, Odilon Redon, Henri Fantin-Latour, Gaston Bussière, Edvard Munch, Félicien Rops ja Jan Toorop. Sümbolism maalikunstis oli geograafiliselt laialdasem kui sümbolism luules ning selle ideed mõjutasid paljusid riiklikke koolkondi ja üksikuid autoreid. Näiteks mõjutasid need ideed Mihhail Vrubelit, Nikolai Roerichi, Martiros Saryani, Mihhail Nesterovi, Léon Baksti, Jelena Gorohhovat Venemaal, aga ka Frida Kahlot Mehhikos ja David Chetlahe Paladinit Ameerika Ühendriikides. Mõnikord peetakse Auguste Rodin'i sümbolistlikuks skulptoriks, kuna tema figuuridesse kätketud sümbolism ja tundelisus ületavad puhtfüüsilise vormi raamid.

Visuaalsed ja stilistilised tunnused

Sümbolistlikud maalijad kasutasid sageli:

• unelikku, õhukest värvipaletti või vastupidi intensiivseid, kontrastseid värve;
• stiililisi elemente, nagu kontuuride rõhutamine, dekoratiivsus ja flööritud pinnaefektid;
• mütoloogilisi, allegoorilisi ja arhetüüpilisi kujundeid (nõiad, oraklid, muusad, surm, loodusjumalused jne);
• sümboleid, mis olid sageli intensiivselt isiklikud, privaatsed, ebaselged ja mitmetähenduslikud — mitte ainult tuntud sümbolid, mis on tuttavad peavoolu ikonograafiast, vaid pigem viited, mis nõudsid tõlgendust ja intiimset kontakti vaatajaga; säärased märgid võivad paljastada mitmeid tõlgenduskihte.

Mõju ja pärand

Sümbolism mõjutas tugevalt 20. sajandi kunsti ja kirjanduse arengut: see andis lähtepunkti ekspressionismile, fauvismile, juugendstiilile (Art Nouveau), Les Nabis'le ning andis teed ka sürrealismile ja mitmetele modernistlikele suundumustele. Sümbolism aitas kunstnikele ja kirjanikele formuleerida uusi väljendusviise, mis keskendusid teadvuse sisemaailma kujutamisele ja keele resoneerivale kasutamisele. Tema filosoofilised küsimused — tõe ligipääsetavus, subjektiivne kogemus, metafooride ja sümbolite roll — on jäänud oluliseks küsimustikuks ka kaasaegses kunstiarutelus.

Tuntud esindajad (valik)

• Charles Baudelaire (kirjandus)
• Stéphane Mallarmé (kirjandus)
• Paul Verlaine (kirjandus)
• Arthur Rimbaud (eellane, kirjanik)
• Gustave Moreau (maalikunst)
• Gustav Klimt (maalikunst)
• Edvard Munch (maalikunst)
• Odilon Redon (maalikunst/joonistus)
• Auguste Rodin (skulptuur, vahel seostatakse sümbolismiga)

Kuigi sümbolism ei olnud monoliitne või rangelt määratletud stiil, lõi see viljaka pinnase, kust kasvasid välja mitmed 20. sajandi avangardivoolud. Selle tähtsus kunstiajaloos peitub selle võimes laiendada kunsti eesmärki: nooremale põlvkonnale näitasid sümbolistid, et kunst võib olla mitte lihtsalt maailma peegeldaja, vaid vahend sügavamate, sageli paradoksaalsete ja püsivate tõdede otsimiseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sümbolism?

Küsimus: Kes alustas seda stiili kirjanduses?

K: Kes leiutas termini "sümbolist"?

K: Kuidas on sümbolism seotud romantismiga?

K: Kes olid mõned märkimisväärsed sümbolistlikud maalijad?

Küsimus: Millist kujundit kasutasid sümbolistid?

K: Milliseid sümboleid kasutatakse sümbolismi puhul?

Otsing