Anzio lahing (operatsioon Shingle) toimus 22. jaanuaril 1944 ja oli liitlaste meredessant Itaalia kampaania raames Itaalias sakslaste vastu. Maabumine viidi läbi Anzio ja Nettuno rannikualadel ning selle eesmärgiks oli õõnestada sakslaste positsioone ja võimaldada kiire edasiliikumine Rooma suunas.

Eesmärgid ja planeerimine

Põhilised liitlaste eesmärgid olid:

  • väljatõrjuda Gustav'i kaitseliinist ja murda sakslaste tagala, mis ühendaks idapoolset rindejoont;
  • kiire edasiliikumine mööda märgala ja rannikualasid, et jõuda Rooma ning sundida sakslasi taganema;
  • võtta sakslaste tähelepanu kõrvale ja kergendada survet Cassino piirkonnas tegutsevatele liitlasvägedele.

Amfibiarünnaku juht oli Ameerika kindralmajor John P. Lucas, kes juhtis US VI korpust. Maabumine oli kavandatud kiiresti läbi viidavaks manöövriks, sest operatsioon pidi kasutama ootamatust ja kiiret liikumist mööda sooalal paiknevaid liine.

Maabumine ja algfaas

22. jaanuaril üllatas maabumine sakslasi ja liitlasväed suudeti edukalt dessantida Anzio ja Nettuno ette. Esialgne edumaa võimaldas liitlastel kinnistada rannajoon ning raja varustust mereteedelt. Maastik ranna ja sisealade vahel oli madal, soine ja osaliselt soolase veega üleujutatud, mis mõjutas liikumist ja rindekorraldust (soolase veega ülevool).

Staatus ja vastutegevused

Kuigi maabumine oli edu, pidasid liitlaste juhid, eriti Lucas, ametlikult avatud rindet piiratumana kui paljud komandörid ootusi — ta otsustas esmalt tugevdada rannapunkti ja oodata täiendavaid vägesid. See ajaline viivitus andis sakslastele aega reageerida. Saksa juhtkond, keda üleüldiselt juhtis kindralfeldmarssal Albert Kesselring, organiseeris kiiresti vasturünnakud ning tõi piirkonda suurt väe- ja suurtükiväge.

Pinged ja lahingutsükkel

Peale algmaabumist kujunes Anzio ranniku lähedal välja raske ja veniv lahing. Sakslased rajasid kindlustusi ranniku ümber, pani välja suurtükiväe positsioone ning püüdsid liitlaste rannapunkti piirati. Mõlemad pooled kannatasid külma talve, muda ja logistiliste raskuste all. Vastasseis kestis mitu kuud ja muutus aeg-ajalt veriseks rünnakute ja vasturünnakute jadaks.

Põhijäreldus ja lõppfaas

Pärast ümbergrupiseerimist ja täiendavate liitlaste jõudude saabumist — ning samaaegset survet teisest rindeosast (sh operatsioonid Cassino piirkonnas) — suudeti lõpuks mais alustada laialdasemat väljalõikamist ranniku liinidest. See võimaldas liitlastel laieneda ja suruda sakslasi loodesse, mille tulemusena vabanes Rooma 4. juunil 1944.

Tulemus ja tähendus

  • Operatsioon Shingle ei toonud kohe kiiret läbimurret nagu loodeti, kuid lõplikult see siiski aitas murda Gustav'i kaitseliini ja kiirendas sakslaste taganemist.
  • Laevaldustel ja maapealsetel lahingutel olid mõlema poole kaotused märkimisväärsed — tuhandeid surnuid ja haavatuid ning palju materjalikahju.
  • Operatsiooni mehhanism ja juhtimisotsused, eriti Lucas'e ettevaatlikkus, on jäänud ajalooliste debatide teemaks: mõned hindavad otsust kui liigset ettevaatlikkust, mis andis sakslastele aega konsolideerumiseks; teised rõhutavad logistilisi ja taktikalisi piiranguid, mis mõjutasid manöövri ulatust.
  • Anzio lahingu tulemused aitasid liitlastel lõpuks realiseerida laiemat Itaalias toimuvat lahinguplaani, milles Operation Diadem ja Monte Cassino lahingud olid tihedalt seotud.

Oluline kontekst

Sakslaste vastupanu keskendus tugevalt Gustav'i liinile ja Cassino piirkonnale, kus Saksa 10. armee pidas rida kurnavaid kaitselahinguid. Liitlaste maabumine Anzios oli strateegiliselt mõeldud selleks, et sundida sakslasi hajutama jõude ja avada tee Rooma suunas — tulemuseks oli lõpuks Rooma langemine liitlaste kätte 4. juunil 1944.

Kuigi Anzio lahingut ei saa pidada puhtalt edukaks rünnakuks vastavalt algsetele ootustele, oli see siiski tähtis osa Itaalia kampaaniast ja mõjutas sakslaste operatiivset paigutust ning edasisi sündmusi Läänerindel.