Anzio lahing

Taust

1943. aasta lõpus, pärast liitlaste sissetungi Itaaliasse, jäid liitlasvägede jõud Gustavi liini äärde kinni. See oli kaitseliin üle Itaalia. Kesk-Itaalia maa aitas kaitsele kaasa.

Winston Churchill kavandas operatsiooni Shingle 1943. aasta detsembris. Ta kavatses maabuda Anzios kaks diviisi ja vallutada Rooma.

Kindral Harold Alexander oli välja mõelnud plaani, milles kasutati viit diviisi. Kuid 5. armeel ei olnud piisavalt vägesid ega võimalust neid transportida.

Anzio ja Nettuno rannad asuvad soodes. Kui Truscotti 3. diviis valiti rünnakuks, ütles ta, et kõik surevad. Lucasile öeldi, et ta juhib V armee VI korpuse maabumist Anzio/Nettuno piirkonnas.

Plaan

Planeerijad arvasid, et kui Saksa väed jätavad Gustavi liini kaitseks liitlaste rünnaku vastu, siis suudavad liitlaste väed selle liini läbi murda. Kui väed jäeti Gustavi-liinile, siis võisid liitlased üritada Rooma vallutada.

Liitlased kavatsesid rünnata lõunast. Nad tahtsid vallutada Anzio lähedal asuva ranna, liikuda edasi ja olla valmis Rooma poole minema.

Merejõudude kättesaadavus

Üks probleeme plaaniga oli mot piisavalt maandumislaevu. Ainult ühe diviisi maabumiseks oli piisavalt tanki maabumislaevu (LST). Hiljem hoolitses Churchill selle eest, et kahe diviisi maabumiseks oleks olnud piisavalt.

Lahingukorraldus

Liitlaste väed koosnesid selles rünnakus 5 ristlejast, 24 hävitajast, 238 maabumissõidukist, 62+ muust laevast, 40 000 sõdurist ja 5000+ sõidukist.

Rünnak koosnes kolmest rühmast:

• Briti jõud ("Peter Beach"): See vägi ründas rannikut 10 km Anziost põhja pool.
• USA loodeosa relvajõud ("Yellow Beach"): See vägi ründas Anzio sadamat.
• USA edelaosas asuvad väed ("X-Ray Beach"): See vägi ründas rannikut Anziost 10 km (6 miili) ida pool.

Lõunapoolne rünnak

Viienda armee rünnak Gustavi-liinile algas 16. jaanuaril 1944 Monte Cassinos. Rünnak ei suutnud läbi murda. Sakslased tõid Roomast uusi vägesid.

Battle

Esimesed maandumised

Maabumine algas 22. jaanuaril 1944. Sakslased ei rünnanud maabumist, välja arvatud mõned Luftwaffe kuulipildujate rünnakud. Keskööks oli randadele maabunud 36 000 sõdurit ja 3200 sõidukit.

Kaks liitlaste diviisi maabus. Saksa kaitsjaid oli kaks või kolm korda rohkem.

Teljejõudude reageerimine

Sakslased said maabumistest teada 22. jaanuaril kell 03:00. Kell 05:00 andsid sakslased 4. langevarjurite diviisi Kampfgruppe'ile ja Hermann Göringi panzerdiviisile käsu kaitsta Anziost Albani mägedesse viivaid teid. Sakslastel oli 40 000 sõjaväelast kaitsepositsioonidel.

Kolm päeva pärast maabumist oli rand ümbritsetud kolme diviisi poolt: 4. langevarjurite diviis läänes, 3. panzergrenaderide diviis keskel, Hermann Göringi panzerdiviis idas.

Von Mackenseni 14. armee võttis 25. jaanuaril kaitsekomando üle. Osa kaheksast Saksa diviisist paigutati ranna ümber. Veel viis diviisi oli teel Anzio piirkonda.

Liitlaste pealetung

USA 45. jalaväediviisi ja USA 1. soomusdiviisi saabumine tõi 29. jaanuariks liitlasvägede koguarvu rannal 69 000 mehele, 508 suurtükile ja 208 tankile. Kaitsevate sakslaste arv oli tõusnud 71 500-ni.

Liitlased ründasid 30. jaanuaril. Üks rühm liikus Cisternasse. Teine rühm suundus kirdesse Campoleone suunas.

Saksa vasturünnakud

Veebruari alguseks oli neljateistkümnendas armees Saksa vägedel 100 000 sõjaväelast. Liitlaste väed olid selleks ajaks 76 400. Saksa väed alustasid täielikku rünnakut kell 23:00.

16. veebruaril alustasid sakslased uut rünnakut. Mõlemal oli esimesest maabumisest alates 20 000 ohvrit. Samuti tabasid 18. veebruaril Anziosse naasmisel kaks torpeedot kerge ristleja HMS Penelope'i ja see uppus 417 mehe kaotusega. ^[]

Jõudude paigutus Anzio ja Cassino juures jaanuar/veebruar 1944

Operatsiooni "Diadeem" planeerimine

Mõlemad pooled mõistsid, et enne kevadet ei ole võimalik tulemusi saavutada. Sakslased rajasid uue kaitseliini, Caesar C liini. Liitlased kavandasid rünnakut mais. See pidi hõlmama Gustavi-liini ründamist, mida nimetati operatsiooniks Diadem.

Märtsis saadeti 2. Itaalia SS-pataljon "Vendetta" ja 29. Itaalia SS-püssimeeste pataljon võitlema liitlasvägede vastu Anzio/Nettuno rannas. USA 34. jalaväediviis saabus Anziosse samal kuul. Mais oli Anziosse saabunud USA 36. jalaväediviis. Mai lõpuks oli liitlasvägede arv 150 000.

Saksa diviise oli viis. Sakslastel oli ette valmistatud kaitse, kuid neil puudusid ohvitserid.

Liitlaste rünnaku planeerimine oli üksikasjalik. Briti 5. diviis ja 1. diviis pidid ründama piki rannikut. USA 45. jalaväediviis, 1. soomusdiviis ja 3. jalaväediviis ründaksid Saksa 362. ja 715. jalaväediviisi.

Liitlaste rünnakuplaan operatsiooni "Diadeem" jaoks, mai 1944


Liitlaste läbimurre Anziost ja edasitung Gustavi liinilt mai 1944

Breakout

23. mail 1944 kell 05:45 alustas 1500 liitlaste suurtükiväe pommitamist. Seejärel liikusid liitlaste jalavägi ja soomus edasi. Esimese päeva lahingud olid rasked: 1. soomusdiviis kaotas 100 tanki ja 3. jalaväediviis 955 kaotust. Sakslaste 362. jalaväediviis kaotas 50% oma võitlusvõimest.

25. mai pärastlõunal vallutas 3. diviis Cisterna. Õhtul pöördusid liitlased üheksakümmend kraadi vasakule. Uuel rünnakul tehti vähe edusamme, kuni 1. soomustatud jõudis 29. mail kohale. 2. juunil murdus Caesari liin ja 14. armee tõmbus läbi Rooma tagasi. Hitler ei käskinud Rooma kaitsmist.

Seejärel

Pärast sõda ütlesid mõned eksperdid, et Anzio plaan ei olnud hea. Selles kasutati vaid kahte jalaväediviisi ilma soomuseta.

Operatsioon Diadem (mille käigus USA 5. ja Briti 8. armee 44 000 kaotust kandis) ei saavutanud oma eesmärki, milleks oli Saksa 10. armee hävitamine.