Sinikaelus (Malurus cyaneus) – välimus, levik ja sotsiaalne käitumine
Sinikaelus (Malurus cyaneus) – välimus, levik ja sotsiaalne käitumine: erksad isaslinnud, levik Kagu-Austraalias, monogaalne kuid promiskuusne paaritumine, elupaigad ja toitumine.
Sinikaelus (Malurus cyaneus) on lendoravate sugukonda Maluridae kuuluv väike lind, keda leidub laialdaselt kogu Kagu-Austraalias. Tegemist on hästi tuntud ja kergesti äratuntava liigiga, eriti isaslindude ereda pesitsusvardi tõttu.
Välimus ja sooline dimorfism
Sinikaeluse pikkus on tavaliselt umbes 14–17 cm ja kaal jääb enamasti alla 15 g. Pesitsusvardi isased on silmatorkavad: neil on helesinine lõuajoone ja peaosa, tume mask silmade ümber, sinakas-must või must kurk ning sinine mantel ja saba. Emased isendid ja mittespetsialiseerunud isased (nt sulestiku vahetuse või mittepesitsusajal) ning poegade sugukorraldused on pigem hallikaspruunid ja vähem silmatorkavad, mis aitab varitseda kiskjate eest.
Levik ja elupaik
Sinikaelus elab eelkõige Kagu-Austraalias ning on tavapärane liik äärelinna haljasaladel. Levinud elupaikade hulka kuuluvad hõredamad rohumaad koos hajutatud põõsastega, mõõdukalt tihedad metsad, metsad, nõmmed ja koduaedad. Liik kohaneb hästi inimtekkeliste maastikega ja on tavaline nähtus Sydney, Canberra ja Melbourne'i äärelinnades. Eelistab tihedamat aluskasvust, kust leiab peidupaiku ja pesitsemiskohad.
Toitumine
Sinikaelus on peamiselt putuktoiduline: ta otsib ja sikutab putukaid ning teisi väikseid selgrootuid aluskamarast ja põõsastest. Toidusedelit täiendavad seemned ja aeg-ajalt muud taimsed osised. Toitumisel liiguvad linnud sageli madalal, kiirete hüpetega põõsaste vahel.
Paljunemine ja sotsiaalne käitumine
Nagu teistel haldjakärbsenaistel, on sinikaelusel keerukas sotsiaalne elu. Paarid on tavaliselt sotsiaalselt monogaamsed — paar moodustub ühe isase ja ühe emase vahel ning nad jagavad territooriumi ja pesitsuskohustusi. Samas on liik seksuaalselt promissiivne: partnerid paarituvad ka teiste isenditega ning sageli on pesades kõrge osakaal välispaaritustel (extra‑pair paternity).
Paarid ja nende abilised (tihti eelmise aasta pojad) osalevad üheskoos poegade kasvatamises — see nn koostööline paljunemine suurendab pesade ellujäämise tõenäosust. Pesitsusaeg kestab piirkonniti, kuid talvine sulestikuvahetus ja eri aegadel ilmnev eriline sinine vardi on selgelt seotud paljunemisperioodiga; isaslinnud võivad enne ja ajal pesitsemist olla kõige erksamalt värvunud.
Pesad on madalal põõsastes või tihedas taimestikus; need on sageli kaardus või katusega ning pesitsusmunade arv on tavaliselt 2–4, keskmiselt 3. Inkubatsiooniperiood kestab ligikaudu kaks nädalat ja pojad jäävad pesasse tavaliselt umbes 12–15 päevaks enne esimest lendu. Aeg ja kestus võivad piirkonniti veidi erineda.
Kurameerimisel teevad isaslinnud tüüpilist petal-show’d: nad nopivad näiteks kollaseid kroonlehti või teisi eredaid esemeid ja näitavad neid emaslinnule, mis on osa paaritumisrituaalist ja territoriaalsest väljendusest.
Häälitsused ja käitumine
Sinikaelus on suhteliselt häälne — lind laulab ja kutsub, kasutades erinevaid häälitsusi, mis aitavad hoida kontakti paarilise ja gruppi kuuluvate abiliste vahel ning tähistavad territooriumi. Laul võib olla sarjadest koosnev ja muutuda olenevalt olukorrast (sotsiaalne suhtlus, häda, paaritumine).
Kiskjad, ohud ja kaitse
Pigem väike ja madalel hõljuv liik on haavatav koduloomade (nt kassid), rebaste, roomajate ja suurte röövlindude suhtes. Peamised ohud on elupaikade hävitamine ja killustumine linnalistumisega, samuti invasiivsed kiskjad. Kuid laiemas levilas on liik üldiselt arvukuselt stabiilne ning rahvusvahelises kontekstis ei ole ta hetkel otseselt ohustatud.
Muud tähelepanekud
- Sinikaeluse sotsiaalne süsteem on teadlaste seas huvipakkuv näide koostööline paljunemises ja geneetilise monogaamia puudumises, mis pakub palju uurimisvõimalusi.
- Isaste sulestiku hooajaline muutus (kergest pruunikasest nõrgalt sinakani varjuv) on osa nende elutsüklist — suvepesitsuse ajal on erksaimad vardi omavad isased.
- Koduaedades ja linnaparkides saab lihtsasti nende käitumist jälgida, kui hoida tihedamaid põõsaste alasid, mis pakuvad neile sobivaid peidukohti ja pesitsemisvõimalusi.
Sinikaelus on selge näide sellest, kuidas väike, värvikas lind on kohanenud nii looduslike kui inimtekkeliste maastikega, olles samal ajal intrigeeriv nii loodusvaatlejatele kui ka teadlastele.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ülivõrdsete haldjate teaduslik nimi?
V: Superb fairy-wreni teaduslik nimi on Malurus cyaneus.
K: Millised on pesitsuskujunduses isase füüsilised tunnused?
V: Isaslinnul on pesitsuspruugis helesinine otsmik, kõrvakatted, mantel ja saba, millel on must mask ja must või tumesinine kurgu.
K: Kuidas käitub ülivõrkjas tündrikull?
V: Suurepärane haldjas on sotsiaalselt monogaamne, kuid seksuaalselt paljuräägitud. Nad moodustavad paarid ühe isase ja ühe emase vahel, kuid iga partner paaritub teiste isenditega ja aitab isegi nende paaride poegade kasvatamisel. Isased rähnid nopivad kollaseid kroonlehti ja näitavad neid emasloomadele kurameerimise käigus.
K: Kus saab seda liiki leida?
V: Suurepärane haldjakäpp võib leida peaaegu igal alal, kus on vähemalt veidi tihedat aluskasvust, sealhulgas rohumaad koos hajutatud põõsastega, mõõdukalt tihe mets, metsad, nõmmed ja koduaedades. Ta on hästi kohanenud linnakeskkonnaga ja on tavaline Sydney, Canberra ja Melbourne'i äärelinnades.
K: Mida ta sööb?
V: Suurepärane haldjakäpp sööb peamiselt putukaid ja täiendab oma toidulauda seemnetega.
K: Kas sellel liigil on sugudimorfismi?
V: Jah, selle liigi puhul esineb sugudimorfismi; isastel on teistsugused füüsilised tunnused kui emastel või noorloomadel, kes on enamasti hallikaspruuni värvi.
K: Kas isased, kes ei arene, on erksavärvilised nagu isased, kes aretavad?
V: Ei, isased, kes ei arene, ei ole erksavärvilised nagu aretusisased; nad on enamasti hallikaspruuni värvi nagu emased või noorloomad.
Otsige