Ortona lahing oli väike, aga äärmiselt julm ja iseloomult lähedalahe (lahing) sõjategevus, mis peeti Saksa ja Kanada vägede vahel 20.–28. detsembril 1943. See oli osa suuremast konfliktist Teises maailmasõjas ja Itaalia kampaaniast Aadria mere rannikul.
Taust ja osapooled
Võitlejad kuulusid Saksa 1. langevarjurite diviisile, mida juhtis kindralleitnant Richard Heidrich. Sakslased kasutasid kogenud langevarjuritele iseloomulikku rasket kaitsetaktikat. Vastaspool oli 1. Kanada jalaväediviis, juhitud kindralmajor Chris Vokesi poolt. Kanada väeosad olid osa liitlasvägede laiemast edasitungist Itaalias.
Lahingu eripära ja kulg
Ortona asus Aadria mere ääres ja enne sõda elas seal umbkaudu 10 000 inimest. Linnast kujunes sakslaste jaoks oluline kaitsespetsialiseerunud positsioon, sest selle kaitsmine takistas liitlaste edasiliikumist Aadria rannikul. Lahingut on sageli nimetatud "Väikeseks Stalingradiks", sest võitlus oli äge, tihe ja toimumisviis meenutas tänavalahinguid (house-to-house fighting).
Võitlus toimus peamiselt Ortona kitsastel tänavatel ja lagunenud hoonetes. Mõlemad pooled kasutasid lähivõitluseks sobivaid taktikaid: sakslased kaevusid kindlatesse positsioonidesse, panid lõkse ja kasutasid rasket relvastust, kanadalased aga arendasid välja ja kasutasid taktikana nn „mouse-holing“ – seinte sisse tehtud avade kaudu hoonete vahel liikumist, et vältida avatud tänavatel liikumist ja liigset avamist tule alla. Lisaks mõjutas lahingutingimusi talvine ilm – külm ja lumesadu raskendas liikumist ja varustamist.
Tagajärjed ja tähendus
Lahing lõppes 28. detsembril 1943, kui Kanada väed vallutasid Ortona, kuid see saavutati kõrgete kuludega mõlemale poolele. Linn hävitati laialdaselt ning tsiviilelanikkond kannatas märkimisväärselt. Võitlus jäi meelde kui näide rasketest tänavalahingutest väikestes linnades ja kui tähtis sündmus Kanada relvajõudude ajaloos – Ortona on Kanadas sageli mainitud kui sümbol nende ohverdusest Itaalias.
Kuigi Ortona vallutamine aitas liitlasi piirkondlikult edasi, ei muutnud see iseenesest suuremat strateegilist tasakaalu Itaalias. Lahingul on püsiv mälestus nii Ortona linnas kui ka Kanadas: seal on kalmistuid ja mälestusmärke langenutele ning sündmus jääb ajaloolaste ja veteranide mälus oluliseks teemaks.
Peamised järeldused:
- Ortona lahing näitas, kui ränk võib olla tänavalahing väikese linnakeskkonna pärast.
- Saksa kogenud langevarjurid andsid Kanada vägedele tugeva vastupanu.
- Kanada väed võitsid linna, kuid kannatasid suuri kaotusi ja linn sai tõsiselt kannatada.
- Lahingust on jäänud elav mälu nii kohalikele elanikele kui ka Kanada rahvale.
