Tachi — Jaapani ratsaväe mõõk: ajalugu, omadused ja erinevused katanaga

Avasta Tachi — Jaapani ratsaväe mõõk: ajalooline päritolu, kumer tera, ratsanikukasutus ja peamised erinevused katanaga.

Galerii Dutta Geneve

Mis on tachi?

Tachi on traditsiooniline Jaapani sõjaväeline mõõk, millel on tugevalt kumer tera ja mis on üldjuhul pikem kui katana. Tachi oli keskajal eelistatud ratsaväerelv ning seda peetakse katanast vanemaks. Sõna tachi tähendus ja selle kultuuriline seos on kantud ajaloolisse konteksti — originaaltekstis mainitud väljend samuraide hing) viitab mõõga olulisele kohale sõdalase identiteedis.

Ajalooline taust

Tachi arenes välja varajasematel keskaja sajanditel (Heian–Kamakura perioodid ja edasi), kui ratsavägi oli lahingutes keskne. Kuna ratsanik vajab lahingus suurepärast löögipotentsiaali, tehti tachid pikemate ja tugevama kumerusega, et võimaldada laia, viiluvat lõiget ratsu seljast. Hiljem, kui jalaväelaste ja muu sõjapidamise tehnika muutus, hakkas katanast saama levinuim mõõk. Selle tulemusena liigutas tachi osaliselt oma rolli tseremoniaalsemaks ja dekoratiivsemaks lõikeriistaks.

Konstruktsioon ja omadused

• Terapikkus: tachi tera pikkus oli tavaliselt ligikaudu 30,7 tolli (umbes 75 cm), kuid varieerus; leidub nii lühemaid kui ka oluliselt pikemaid vorme.
• Kumerus (sori): tugev kumer tera annab hea viilava lõikeomaduse, mis sobib eriti hästi ratsuvõitlusesse.
• Käepide: tachi käepide võis olla piisavalt pikk, et mõõka hoida ka kahe käega; samas oli mõõk piisavalt kerge, et seda saaks kasutada ühe käega ratsutades.
• Teritus ja viimistlus: tera lõikepind (ha) on tavaliselt peegelsile ja hoolikalt poleeritud, samal ajal kui seljatagon ehk mune (seljatera) võib näha kandmiseks või kokkupõrgeteks mõeldud osa kujul.
• Seadistamine: tachi kanti reeglina vöö külge riputatuna lõiketera allapoole (edge down), vastupidiselt katana-le, mis tavaliselt kantakse lõiketera ülespoole.

Kandmine, koshirae ja montaaž

Tachi monteeriti dekoratiivsetesse ja funktsionaalsetesse koshirae-kinnitustesse (tugevad käepide-, kahane- ja tupedisainid), mis sobisid ratsaniku vajadustega. Tavapäraselt riputati tachi obi (vöö) külge lameda külje ehk lõiketera allapoole suunatult; see tähendas, et mõõga selg (mune) osutus välisküljele. See kandmismeetod võimaldas kiiret tõmbamist ja põhiliselt ratsu pealt lööke andmist.

Erinevused katanaga

• Kandmiskõrgus ja orientatsioon: tachi kantakse lõiketera allapoole; katana lõiketera oli tavaliselt ülespoole, mis muudab tõmbamis- ja löömisviisi.
• Pikkus ja kuju: tachi on üldiselt pikem ja kurvem kui tavaline katana; see muudab tachi eelistatumaks ratsaväes ja laiaulatuslikumate lõigetena.
• Funktsioon ajas: katana võttis lõpuks üle igapäevasõdalase esmase lasu- ja lähivõitluse rolli; tachi jäi tihti rituaalsemaks, formaalsemaks või ratsaväe-spetsiifiliseks relvaks.

Tüübid: ko-dachi ja o-dachi

Kõik tachi ei olnud ühesuurused. Väiksemaid vorme nimetati ko-dachi (小太刀) ning väga pikki mõõku (o-dachi või nodachi) kasutati mõnikord lahinguväljal või rituaalidel. O-dachi olid nii suured, et nende kandmine ja kasutamine eeldas erilise tehnikat või mitu inimest ning neid kasutasid ka demonstreerimiseks või kaitseks laiaulatuslike rünnakute vastu.

Muuseumid, säilitamine ja näitused

Muuseumides eksponeeritavad tachi'd on tavaliselt hästi poleeritud, eriti lõiketerad, mis on peegelsiledad ja hoolikalt viimistletud. Samal ajal võivad terade tagumisel serval (mune) või seljal märgata töötluse jälgi või liigendusi — need osad kajastavad nii valmistamise kui ka kasutamise jälgi. Eksperdid rõhutavad, et ratsavõitluses ja ka lähedases lahingus on relva kasutamise tehnikad eraldanud lõike- ja kokkupõrkeosad ning väljanägemist mõjutab ka montaaž ja poleerimine.

Valmistamine ja tunnusmärgid

Tachi valmistasid meistersepistused, kelle käe all tekkisid erinevad teratüübid, hamon (sulamuster serval), terase struktuur ja tangi (nakago) märgised, kus sageli sepatehnik või allkiri (mei) jäädvustati. Hea tachi puhul on tähtis tasakaal, terava lõikepindade säilitamine ning vastupidav tangi-konstruktsioon, mis kinnitab tera käepideme külge.

Kasutus ja taktika

Tachi oli eelkõige ratsaväe mõõk — selle kuju ja pikkus võimaldas laia ja viilavat lõiget ratsu seljast. Jalaväelastel, kes vahel kasutasid tachi'd, andis pikk käepide võimaluse kasutada mõõka kahe käega tugevamate löökide andmiseks. Hilisematel perioodidel, kui katana kasutus laienes, jäi tachi tihti formaalsemaks või rituaalseks relvaks ning seda võidi kanda ka ametliku rõivastuse osana.

Kokkuvõte

Tachi on ajalooliselt tähtis Jaapani mõõga vorm, mis eristus kumeruse, pikkuse ja kandmisviisi poolest. See oli ratsaväe eelistatud relv, mille kujundus ja viimistlus peegeldasid nii praktilist lahingukasutust kui ka kunstilist käsitööd. Kuigi katana võttis üle igapäevase rolli, jääb tachi keskajast pärit militaristliku ja rituaalse pälvija rolli tõttu tähtsaks osaks Jaapani relvaloomingu ajaloost.

Küsimused ja vastused

K: Mis on tachi?

K: Kui pikk oli tachi tera standardne pikkus?

K: Kuidas kasutasid samurai oma tachi'd lahingus?

Küsimus: Milline mõõgaliik muutus populaarseks pärast katanade kasutuselevõttu?

K: Kas tachi't oli võimalik kasutada ühe käega?

K: Kuidas samuraid oma tachisid kandsid?

Otsing