Talibani mäss Afganistanis (2001–): ajalugu, põhjused ja tagajärjed

Talibani mäss Afganistanis (2001–): põhjalik ülevaade ajalukust, põhjustest ja tagajärgedest — konflikt, mõju ühiskonnale, majandusele ja regionaalsele julgeolekule.

Pärast Afganistani sõja algust 2001. aastal alustas Taliban mässu, mida tuntakse Talibani mässu nime all. Pärast 2001. aasta USA‑juhtimise vägede sissetungi kukutati Talibani islamikapitalistlik valitsus, kuid sellest kujunes pikaajaline mässuline vastupanu: Taliban hakkas ründama ISAFi ja NATO vägesid Afganistanis, sooritas rida terrorirünnakuid ning võitles järjepidevalt Afganistani ametliku valitsuse ja selle liitlaste vastu. Al-Qaeda ning teised rahvusvahelised äärmusgrupid olid Talibani võrgustikus olulised ja asjaolu, et osa võitlejatest kasutas territooriumi baasina, aitas konflikti laienemisel ka Pakistani. Seetõttu on piirkondlikud pinged olnud tihedalt seotud — Pakistanis on sellega seotud võitlusi ja rünnakuid, mida vahel kirjeldatakse kui mässud Khyber Pakhtunkhwas.

Ajalooline ülevaade (2001–2021 ja edasi)

2001–2006 toimus relvastatud vastupanu peamiselt gerilja‑laadse mässuna, mille taktika hõlmas salaluure, lõhkekehi ja sihtmärke valitsusasutuste ning väeüksuste vastu. 2006–2014 laienes ja militariseerus konflikt — NATO juhtis laialdast ISAF‑operatsiooni, mille eesmärk oli julgeoleku taastamine ja riigivõimu tugevdamine. Pärast ISAFi ametliku tuumikosa lõppu 2014. aastal jätkus julgeolekuoperatsioon kaitse- ja väljaõpumpoliitikate ning kohalike julgeolekujõudude toel.

2018–2021 tõusis Talibani surve uuesti, mis lõppes 2021. aasta augustis kiire valitseva võimu taastamisega, kui Taliban võttis kontrolli suure osa riigist ja sisenes taas Kabuli. Sellele eelnesid rahuläbirääkimised (näiteks Doha kõnelused) ning USA ja teiste võõrvägede väljaõpe ja taganemisotsused, mis mõjutavad konflikti suunda ka täna.

Põhjused

• Poliitiline marginaliseerumine: nõrk riigivõim ja halb ühendus keskvalitsuse ning ääremaade elanike vahel lõid pinnase mässuks.
• Turvalisuse ja julgeoleku puudumine: madal politsei‑ ja kaitsevõime, korruptsioon ja kohalikud relvarühmitused.
• Majanduslikud tegurid: tööpuudus, vaesus ja sõltuvus mitteametlikest tuludeallikatest — sealhulgas poppisti/rahakultuuride kasvatamine — muudavad elanikkonna vastuvõtlikuks mõjule ja värbamisele.
• Piirkondlikud huvid ja varjupaigad: asjaolu, et võitlejatel on vahel ligipääs piiriäärsetele varjupaikadele Pakistanis, on konflikti pikendanud.
• Ideoloogilised ja religioossed põhjused: osa inimesi toetab Talibani religioosset tõlgendust või vaatab sellele kui vastupanule väljapääsule korraldatud korrumpeerunud süsteemi vastu.

Majandus ja narkootikumid

Kuna Afganistanis on viimastel aastakümnetel toimunud mitmeid sõjalisi ja poliitilisi muutusi, on selle majandus oluliselt kannatada saanud. Paljud pered kasutavad tulutoovat, kuid ebaseaduslikku põllumajandust – püüavad ellu jääda, kasvatades rahalisi põllukultuure, näiteks mooniseemneid. Sellest toodetakse ebaseaduslikke uimasteid nagu oopium ja heroiin, mis moodustavad märkimisväärse osa varjatud majandusest.

Taliban on sageli kasutanud narkotulude maksustamist ja kontrolli piirkondade üle, et rahastada oma tegevust. Samas on uimastetõrje keeruline: vägivalla ja ebastabiilsuse tingimustes on keeruline pakkuda taludele alternatiive ning ka vägivaldsed kampaaniad oopiumi hävitamiseks võivad kahjustada talunikke ilma jätmata neile asendusvõimalusi.

Tagajärjed tsiviilelanikele ja ühiskonnale

• Suured inimohvrid ja kodakondsusepõgenemine: konflikt on põhjustanud palju surmajuhtumeid, haavatuid ja sisepõgenikke.
• Õigusriigi ja avalike teenuste nõrgenemine: koolid, tervishoid ja infrastruktuur kannatavad ja sageli ei jõua teenused maal elavate inimesteni.
• Naiste ja vähemuste õigused: konfliktiga kaasnevad piiramised ja tagasilöögid võrdõiguslikkusesse ning inimõiguste olukord halveneb eriti rasketes piirkondades.
• Regionaalne ebastabiilsus: konflikt tingib surve naaberriikidele, suurendab pagulaste arvu ning halvendab suhteid regionaalsete jõududega.

Rahvusvaheline reageerimine ja püüdlused lahenduseks

Rahvusvahelised jõupingutused on hõlmanud sõjalisi operatsioone, humanitaarabi, riigiehituse programme ja rahuläbirääkimisi. NATO ja ÜRO kaudu on püüeldud julgeoleku ja arengu koosmõju poole, kuid tulemuste saavutamine on aeglane ja keeruline. Rahu saavutamine on olnud keeruline nii usalduse puudumise, kohalike huvide kui ka välispoliitiliste mõjutuste tõttu.

Võimalikud lahendused ja edasised sammud

Konflikti püsiv lahendus nõuab mitmetahulist lähenemist:

• Poliitiline kaasatus ja paindlikud rahuläbirääkimised, mis arvestavad eri ühiskonnagruppide huve.
• Turvalisuse tugevdamine kohalike jõudude väljaõppe ja demokraatlike kontrollmehhanismide abil.
• Majanduslikud alternatiivid oopiumikasvatusele — investeeringud haridusse, infrastruktuuri ja õiglastesse turgudesse.
• Regionaalne koostöö — naaberriikide aktiivne kaasamine, et vähendada varjupaikade mõju ja katkestada relvastatud ränne.
• Inimõiguste ning naiste õiguste kaitse kui jätkusuutliku stabiilsuse alus.

Talibani mäss Afganistanis on keeruline segu relvastatud vastupanuest, majanduslikest ja sotsiaalsetest teguritest ning rahvusvahelistest huvidest. Probleemide lahendamine nõuab seetõttu püsivaid poliitilisi kompromisse, majanduslikke investeeringuid ja regionaalset koostööd — ühelt poolt sõjaliste võitude saavutamisest olulisem on pikemaajaline stabiilsus ja inimeste elutingimuste parandamine.

Oopiumikaubandus

Praegu on Afganistan üks suurimaid oopiumitootjaid. Kuigi oopiumi kasutatakse ka tavalise narkootikumina, kasutatakse seda peamiselt ebaseadusliku narkootikumina. Kui 2001. aastal tootis Afganistan vaid 11% maailma oopiumist, siis praegu toodab ta üle üheksakümne protsendi. 2007. aastal pärines 93% maailmaturul olevatest mittefarmatseutilistest oopiumidest Afganistanist. See moodustab umbes 4 miljardi dollari suuruse ekspordi väärtuse; sellest summast teenivad oopiumikasvatajad umbes veerandi, ülejäänud osa läheb ringkonnaametnikele, mässulistele, sõjapealikutele ja uimastikaubitsejatele. Narkokaubandus moodustab poole Afganistani SKPst. ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) 2006. aasta hinnangul moodustab narkokaubandus 52% riigi SKPst ehk 2,7 miljardit dollarit aastas.

Piirkonnad, kus julgeolekuolukord on halvem, toodavad rohkem oopiumi; stabiilsemad piirkonnad toodavad vähem. Paljud maapiirkondade põllumajandustootjad sõltuvad mooniseemnete müügist. Oopium on kasumlikum kui nisu ja oopiumipõldude hävitamine võib põhjustada rahulolematust või rahutusi mõjutatud elanikkonna hulgas. Umbes 3,3 miljonit afgaani on seotud oopiumi tootmisega. Seetõttu ütlevad mõned inimesed, et moonikasvatuse hävitamine ei ole elujõuline variant. Mõned moonitõrjeprogrammid on siiski osutunud tõhusaks, eriti Afganistani põhjaosas. Balkhi kuberneri Ustad Atta Mohammad Noori oopiumimooni likvideerimise programm aastatel 2005-2007 vähendas Balkhi provintsis moonikasvatust edukalt 7200 hektarilt 2005. aastal 2007. aastaks nullini.

ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastase võitluse büroo koostatud Afganistani oopiumiriski hinnang 2013 näitab, et Taliban on alates 2008. aastast toetanud mooni kasvatavaid talunikke, mis on mässuliste sissetulekuallikaks.

Afganistani oopiumimooni kasvatamine, 1994-2016 (hektarites)


Korjatud moonikapslid


Oopium on Talibani peamine sissetulekuallikas: Oopiumimagunipõld Gostani orus, Nimruzi provintsis, Afganistanis.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Talibani mässumeelsus?

K: Keda Taliban mässu ajal ründas?

K: Kelle vastu Taliban konflikti käigus võitleb?

K: Milline on mässumeelsus Khyber Pakhtunkhwas?

K: Mis on Afganistani peamine sularahakasvataja?

K: Mida arvavad paljud inimesed Afganistanis riigi probleemidest?

K: Mida tähendab Afganistani probleemi lahendamine?

Otsing