Lugu kolmest karust

Lugu

Kolm isast karu - "Väike, väike, väike karu ... keskmine karu ... ja suur, suur karu" - elavad metsas asuvas majas. Igaühel neist on puderpott, tool ja voodi. Ühel hommikul lähevad nad metsas jalutama, samal ajal kui nende puder jahtub. Karude äraolekul siseneb majja väike vana naine - "ulakas, kuri vana naine". Ta sööb väikese karu putru, lõhub tema väikese tooli ja jääb magama tema väikesesse voodisse. Karud tulevad koju ja avastavad vana naise magamas. Ta ärkab, näeb karusid, hüppab aknast välja ja kukub surnuks - teda ei näe enam kunagi.

Päritolu

"Kolme karu loo" kirjutas inglise kirjanik Robert Southey. See ilmus 1837. aastal tema 4köitelises esseede ja jutustuste kogumikus "The Doctor". Tõenäoliselt kuulis Southey selle loo versiooni lapsena oma onult William Tylerilt. Tõenäoliselt oli see versioon aluseks Southey poolt "The Doctor'isse" lisatud loole. Ei ole teada, kust või kuidas tema onu selle loo teada sai. Southey tundis lugu juba pikka aega enne selle avaldamist. Ta oli seda perekonnale ja sõpradele jutustanud alates 1813. aastast.

Väga sarnane versioon sellest loost on varasem kui Southey 1837. aastal avaldatud versioon. 1831. aastal kirjutas daam nimega Eleanor Mure selle loo riimitud värssides oma vennapoja neljanda sünnipäeva puhul. Nii Southey kui ka Mure'i versioonis on tegelane, kes siseneb karude majja, kole vana naine. Need kaks versiooni erinevad ainult mõnede väikeste üksikasjade poolest: Näiteks Southey karud söövad putru, Mure karud aga piima.

Samal aastal, mil Southey avaldas loo, kirjutas William Nicol riimitud versiooni. Southey kirjutas 3. juulil 1837, et oli saanud Nicoli versiooni. See meeldis talle. Ta arvas, et see tooks loole rohkem tähelepanu laste seas. Nicoli versioon avaldati 1841. aastal koos illustratsioonidega.

Mõned^[who?] arvavad, et lugu kolmest karust meenutab osaliselt "Lumivalget" või Norra lugu printsessist ja kolmest karunahkadesse riietatud printsist. Charles Dickens lisas oma 1865. aasta romaanis "Meie vastastikune sõber" loo kobrastest, mis samuti sarnaneb "Kolme karu" looga. Lugu nimega "Kraapijalg" võib olla "Kolme karu" originaaliks. Selles loos on karude majas sissetungijaks rebane (mitte inimene).

Illustratsioon "More English Fairy Tales" (1894) näitab Scrapefooti (rebane) kukkumist aknast.

Goldilocks

Umbes 12 aastat pärast Southey loo avaldamist muutis kirjanik Joseph Cundall oma raamatus "Treasury of Pleasure Books for Young Children" vana naise väikeseks tüdrukuks. Cundall tegi selle muudatuse, sest sel ajal oli palju lasteraamatuid vanadest naistest. Kui väike tüdruk tuli loosse, jäi ta sinna. Ta oli aastate jooksul tuntud kui Silverhair, Silverlocks, Goldenlocks ja muud nimed. Lõpuks sai temast kunagi 20. sajandi alguses Kuldkakk.

Aja jooksul said Southey originaali kolmest isakarust Papa, Mama ja Beebikaru. Kunagine hirmutav lugu uudishimulikust, koledast vanast naisest ja kolmest isukarust sai hubane lugu uudishimulikust, ilusast väikesest tüdrukust ja karuperesest. Viktoriaanlikust ajastust pärinevates versioonides on Southey sõnastus "[T]siin ta istus, kuni tooli põhi tuli välja, ja alla tuli tema, paksult maa peale" muudetud sõnastuseks "ja alla tuli ta" asemel "ja alla tuli". Kõik inimese "põhja" mainimised kustutati.

Tõlgendused

Harvardi professor Maria Tatar kirjutab 2002. aastal ilmunud raamatus "The Annotated Classic Fairy Tales", et seda lugu peetakse mõnikord hoiatavaks muinasjutuks. See hoiatab lapsi tundmatusse kohta eksimise ohtude eest. Ta juhib tähelepanu sellele, et tänapäeval esitatakse seda lugu sageli kui lugu sellest, mis on "just õige" enda jaoks. Varasematel aegadel aga rääkis see lugu kellegi teise omandisse sekkumisest.

Lastepsühholoog Bruno Bettelheim arutleb raamatus "The Uses of Enchantment" (1976) Goldilocki võitlustest, et kasvada üle oma ödefaalsetest probleemidest ja astuda vastu noorukite identiteediprobleemidele. Bettelheim kirjutab, et see lugu ei julgusta lapsi lahendama täiskasvanuks saamise probleeme ega lõpe traditsioonilise "õnneliku elu lõpuni" lubadusega neile, kes lahendavad oma Ödipuse probleemid. Ta usub, et see lugu ei võimalda lapselugejal emotsionaalset küpsust saavutada.

Tatar kirjutab: "[Bettelheimi] lugemine on ehk liiga palju panustanud muinasjuttude instrumentaliseerimisse, st nende muutmisse sõnumite edastamise ja lapse käitumismudelite kehtestamise vahendiks. Kuigi see lugu ei lahenda võib-olla oidipaalseid probleeme või õdede-vendade rivaalitsemist, nagu Bettelheimi arvates "Tuhkatriinu" seda teeb, viitab see omandi austamise tähtsusele ja tagajärgedele, mis kaasnevad, kui lihtsalt "proovitakse" asju, mis ei kuulu sulle."

Lugu toetab freudistlikku anaalset staadiumitõlgendust. Raamatus ""Kolm karu": Davis'i California ülikooli emeriitprofessor Alan C. Elms teeb sellise tõlgenduse ja toob esile loo rõhuasetuse korrastatusele - üks iseloomujoontest, mida Freud seostab inimese anaalse arengufaasiga - kui veenva tõendi. Elms viib loo anaalsuse Southeyle ja tema mustuse kinnisideedega tädile, kes andis oma kinnisideed talle edasi "mõnevõrra leebemas vormis".

Illustratsioon lapsepõlve lemmikutest ja muinasjuttudest

Kohandused

Walt Disney ja Metro-Goldwyn-Mayeri stuudiod on mõlemad teinud animafilme "Kolmest karust" - Disney 1922. aastal ja MGM 1939. aastal. Coronet Films tegi 1958. aastal lühikese mängufilmi, kus tegelasi mängisid tõelised karud ja tõeline laps. Faerie Tale Theatre tegi 1984. aastal televisiooniversiooni. Selles mängib Tatum O'Neal Kuldkinga rollis.

Kurt Schwertsik kirjutas 35-minutilise ooperi "Roald Dahli Kuldmokk". Beebikaru süüdistatakse Miss Goldie Locksi kallaletungis. Pööravad asjad ümber, kui kaitse näitab, et karud on selle "jultunud väikekelmuse" Kuldkinga tõttu palju vaeva näinud. Esmakordselt esitati 1997. aastal Glasgow Royal Concert Hallis.