Voynichi käsikiri on nime saanud Wilfrid Michael Voynich’i järgi, kes ostis selle 20. sajandi alguses. Käsikiri koosneb umbes 240 pergamendilehest ja on tõenäoliselt koostatud 15. sajandi alguses Põhja-Itaalias. Tänapäeval asub see Yale'i ülikooli raamatukogu kunstiraamatute kollektsioonis (Beinecke Rare Book & Manuscript Library, katalooginumbri MS 408 all).

Paljud leheküljed sisaldavad rikkalikke illustratsioone — taimede, astronoomiliste diagrammide, sodiaagimärkide, meditsiiniliste ja anatoomiliste kujutiste ning väikeste naishahmude sarjadena. Illustratsioonid jagunevad teemati: herbaarileheküljed (taimede kujutised), astroloogilised ja kosmoloogilised lehed, "badeleheküljed" ehk vesi- ja vanniskene ning farmatseutilised lehed, kus on kujutatud purke ja segusid. Kuigi mõned joonised meenutavad tuntud taimi või sümboleid, on suur osa ilustratsioonidest raskesti identifitseeritavad ja nende tähendus jääb spekulatsiooniks.

Keel ja kiri

Tekst on kirjutatud tundmatus keeles tundmatus kirjasüsteemis ehk tähestikus. Kirjas esinevad korduvad mustrid ja vormid, mis annavad tunnistust süsteemsusest — tähemärkide sagedusjaotus ning sõna‑jaotus näivad järjekindlad. Paljud uuringud on näidanud, et tekst ei käitu täiesti juhuslikult: statistikaliselt sarnaneb see mõnede tunnustatud loomulike keeltes esinevate omadustega (nt sõna pikkuste ja korduste jaotus, Zipfi‑sarnasused), kuid otsekohene tõlge või järelpärimuse leidmine puudub.

Tekstil puuduvad selged parandused ja ülekirjutused, mis on keskaja käsikirjades tavaline — see on tõstatatud kui märkimisväärne tunnus. Sõnalõppude, ühenduste ja korduvate "sõnade" mustrid on olnud dešifreerijate ja keeleteadlaste põhifookus.

Dešifreerimis‑ ja interpretatsioonikatsetused

Mitmed amatöörid ja professionaalsed krüptograafid on püüdnud käsikirja sisu lahti murda. Kuulsamad katsed hõlmavad 20. sajandi krüptograafe (nt William F. Friedman), kes pühendasid sellele mitmeid aastaid, samuti kaasaegseid arvutianalüüse ja statistilisi uuringuid. Teooriaid on palju: tegemist võib olla šifreeritud tekstiga, loodud konstrueeritud keelega, meditsiinilise või botaanilise käsiraamatuga kodeeritud märkide abil või — vähem toetatud vaatenurk — sammuga pettusesse või meisterlik hoax’iga.

Mõned teadlased (näiteks Gordon Rugg) on ette kandnud, et teatud meetoditega oleks võimalik teksti imiteerida, kasutades lihtsaid generaatoriprotseduure (Cardan grille’i‑laadsed tehnikad). Teisalt on tehtud arvukalt arvutuslikke analüüse ja masinõppepõhiseid lähenemisi, mis on näidanud teksti sisemist järjepidevust ning keerukust, mida lihtne juhuslik või kaval võltsing ei selgitaks täielikult.

Pergeamendi dateerimine ja tint

2009. aastal teostasid Arizona ülikooli teadlased käsikirja pergamendi radiokarbondateeringu, mis andis (95% tõenäosusega) dateeringu 1404–1438. See toetab käsikirja päritolu keskaja alguses. Lisaks leidis McCrone'i uurimisinstituut Chicagos, et suur osa tindist oli pandud enam‑vähem samal ajal või mitte väga palju hiljem, mis kinnitab, et käsikiri ei ole kaasaegne pettus, vaid autentselt keskaegne dokument. Samas jääb avatus tehnilistele ja interpretatiivsetele aruteludele — näiteks on analüüsitud eri tindiliike ja korduvate lisanduste võimalust.

Miks käsikiri jätkuvalt köidab?

  • Müstika: tundmatu keel ja seletamatu pildikeel loovad saladuslikkuse, mis kutsub esile avalikku ja teaduslikku huvi.
  • Mitmeõnnulised vihjed: nii tekstilised mustrid kui illustreeritud teemad lubavad eri distsipliinidel (krüptograafia, keeleteadus, botaanika, ajalugu) pakkuda erinevaid tõlgendusi.
  • Keskaegne taust: käsikirja vanus ja päritolu annavad akadeemilise väärtuse ning võimaldavad uurida teadmiste ja representatsiooni viise hiliskeskajast.

Tänapäevane uurimine ja ligipääs

Käsikirja uurimine jätkub: kombineeritakse klassikalisi paleograafilisi meetodeid, keelelist statistikat, digiteeritud pilditöötlust ja masinõpet. Paljud huvilised saavad käsikirja digikoopiaid uurida ning teaduslikke artikleid ja arutelusid avaldatakse regulaarselt. Kuigi lõplik vastus — täpne sisu ja tähendus — puudub, on käsikiri säilitanud oma positsiooni kui üks kultuuriajaloo põnevamaid ja seniajani lahendamata mõistatusi.