Voynichi käsikiri – tundmatu keel, krüptograafia ja keskaja pergament
Voynichi käsikiri on nime saanud Wilfrid Michael Voynich’i järgi, kes ostis selle 20. sajandi alguses. Käsikiri koosneb umbes 240 pergamendilehest ja on tõenäoliselt koostatud 15. sajandi alguses Põhja-Itaalias. Tänapäeval asub see Yale'i ülikooli raamatukogu kunstiraamatute kollektsioonis (Beinecke Rare Book & Manuscript Library, katalooginumbri MS 408 all).
Paljud leheküljed sisaldavad rikkalikke illustratsioone — taimede, astronoomiliste diagrammide, sodiaagimärkide, meditsiiniliste ja anatoomiliste kujutiste ning väikeste naishahmude sarjadena. Illustratsioonid jagunevad teemati: herbaarileheküljed (taimede kujutised), astroloogilised ja kosmoloogilised lehed, "badeleheküljed" ehk vesi- ja vanniskene ning farmatseutilised lehed, kus on kujutatud purke ja segusid. Kuigi mõned joonised meenutavad tuntud taimi või sümboleid, on suur osa ilustratsioonidest raskesti identifitseeritavad ja nende tähendus jääb spekulatsiooniks.
Keel ja kiri
Tekst on kirjutatud tundmatus keeles tundmatus kirjasüsteemis ehk tähestikus. Kirjas esinevad korduvad mustrid ja vormid, mis annavad tunnistust süsteemsusest — tähemärkide sagedusjaotus ning sõna‑jaotus näivad järjekindlad. Paljud uuringud on näidanud, et tekst ei käitu täiesti juhuslikult: statistikaliselt sarnaneb see mõnede tunnustatud loomulike keeltes esinevate omadustega (nt sõna pikkuste ja korduste jaotus, Zipfi‑sarnasused), kuid otsekohene tõlge või järelpärimuse leidmine puudub.
Tekstil puuduvad selged parandused ja ülekirjutused, mis on keskaja käsikirjades tavaline — see on tõstatatud kui märkimisväärne tunnus. Sõnalõppude, ühenduste ja korduvate "sõnade" mustrid on olnud dešifreerijate ja keeleteadlaste põhifookus.
Dešifreerimis‑ ja interpretatsioonikatsetused
Mitmed amatöörid ja professionaalsed krüptograafid on püüdnud käsikirja sisu lahti murda. Kuulsamad katsed hõlmavad 20. sajandi krüptograafe (nt William F. Friedman), kes pühendasid sellele mitmeid aastaid, samuti kaasaegseid arvutianalüüse ja statistilisi uuringuid. Teooriaid on palju: tegemist võib olla šifreeritud tekstiga, loodud konstrueeritud keelega, meditsiinilise või botaanilise käsiraamatuga kodeeritud märkide abil või — vähem toetatud vaatenurk — sammuga pettusesse või meisterlik hoax’iga.
Mõned teadlased (näiteks Gordon Rugg) on ette kandnud, et teatud meetoditega oleks võimalik teksti imiteerida, kasutades lihtsaid generaatoriprotseduure (Cardan grille’i‑laadsed tehnikad). Teisalt on tehtud arvukalt arvutuslikke analüüse ja masinõppepõhiseid lähenemisi, mis on näidanud teksti sisemist järjepidevust ning keerukust, mida lihtne juhuslik või kaval võltsing ei selgitaks täielikult.
Pergeamendi dateerimine ja tint
2009. aastal teostasid Arizona ülikooli teadlased käsikirja pergamendi radiokarbondateeringu, mis andis (95% tõenäosusega) dateeringu 1404–1438. See toetab käsikirja päritolu keskaja alguses. Lisaks leidis McCrone'i uurimisinstituut Chicagos, et suur osa tindist oli pandud enam‑vähem samal ajal või mitte väga palju hiljem, mis kinnitab, et käsikiri ei ole kaasaegne pettus, vaid autentselt keskaegne dokument. Samas jääb avatus tehnilistele ja interpretatiivsetele aruteludele — näiteks on analüüsitud eri tindiliike ja korduvate lisanduste võimalust.
Miks käsikiri jätkuvalt köidab?
- Müstika: tundmatu keel ja seletamatu pildikeel loovad saladuslikkuse, mis kutsub esile avalikku ja teaduslikku huvi.
- Mitmeõnnulised vihjed: nii tekstilised mustrid kui illustreeritud teemad lubavad eri distsipliinidel (krüptograafia, keeleteadus, botaanika, ajalugu) pakkuda erinevaid tõlgendusi.
- Keskaegne taust: käsikirja vanus ja päritolu annavad akadeemilise väärtuse ning võimaldavad uurida teadmiste ja representatsiooni viise hiliskeskajast.
Tänapäevane uurimine ja ligipääs
Käsikirja uurimine jätkub: kombineeritakse klassikalisi paleograafilisi meetodeid, keelelist statistikat, digiteeritud pilditöötlust ja masinõpet. Paljud huvilised saavad käsikirja digikoopiaid uurida ning teaduslikke artikleid ja arutelusid avaldatakse regulaarselt. Kuigi lõplik vastus — täpne sisu ja tähendus — puudub, on käsikiri säilitanud oma positsiooni kui üks kultuuriajaloo põnevamaid ja seniajani lahendamata mõistatusi.
Voynichi käsikiri
Teine lehekülg
Sektsioneerimine
Kuna teksti ei ole veel tõlgitud, on see jaotatud piltide põhjal. Jaotus on tavaliselt järgmine:
- Taimne: Iga lehekülg sisaldab ühe või kahe taime kujutist, millele on lisatud mõned kirjad.
- Astronoomiline: Sisaldab pilte, mis näevad välja nagu tolleaegsed astronoomilised või astroloogilised sümbolid; siia kuuluvad ka sodiaagimärgid.
- Bioloogiline: näitab pilte basseinides suplevatest alasti naistest; mõned naised kannavad kroone; samuti on kujutatud kehaorganeid.
- Kosmoloogiline: Rohkem ringikujulisi skeeme; samuti väljavolditavate kaartidega; ühel on kuus lehekülge, millel näib olevat ühendatud saared koos vulkaaniga.
- Farmaatsiatooted: Märgistatud pildid taimeosadest, koos ravimipurkidega.
- Retseptid: Lühikesed tekstilõigud, millele tavaliselt eelneb täht või lillelaadne illustratsioon.
Kõige viimasel leheküljel näib olevat mingi "võti": kolm rida teksti, mille kirjaviis meenutab 15. sajandi Saksamaal kasutatavat kirjaviisi.
Tekstianalüüs
Käsikiri koosneb kvääridest. Kviir on valmistatud kokkuvolditud pärgamendist. Kviirid koosnevad lehtedest, mille mõlemal küljel on tekst või illustratsioonid. Kväärid on nummerdatud 1-20, fooliod 1-116. Mõned voldikud on ebatavalise kujuga. Sõltuvalt lugemisviisist on kokku 240 lehekülge. Kuna numeratsioonis on lüngad, on tõenäoline, et mõned leheküljed on kadunud; käsikirjas oli tõenäoliselt vähemalt 272 lehekülge. Lüngad olid olemas juba siis, kui Voynich ostis käsikirja 1912. aastal.
Teksti ja jooniste kontuuride jaoks kasutati sulepead. Figuurid värviti värviga, tõenäoliselt hiljem. On palju tõendeid selle kohta, et paljud raamatu lehtedest on raamatu ajaloo eri etappidel ümber järjestatud ja et algne lehekülgede järjestus võis olla hoopis erinev sellest, mida me näeme tänapäeval.
Tekst on kirjutatud vasakult paremale, sest paremal on ebakorrapärased marginaalid. Ilmselt puuduvad kirjavahemärgid. Tundub, et teksti kirjutanud isik või isikud on keelt vabalt valdanud. Tõenäoliselt oli veel üks "allikas", millest nad kopeerisid. Teksti voolavus on sujuv, mis jätab mulje, et sümboleid ei ole krüpteeritud.
Kokku on umbes 170 000 glüüfi. Arvestades nende vahelist ruumi, näib olevat "sõnad" ja "lõigud". Tekstis kasutatud tähestiku kindlaksmääramine on keeruline (ja vaieldav küsimus); mõned tähemärgid võivad olla teiste tähemärkide variatsioonid ja mõned võivad olla lihtsalt kaks omavahel ühendatud tähemärki. Tõenäoliselt saab teksti esitada kahekümnest kuni kolmekümnest tähestikust koosneva tähestikuga.
Seal on umbes 35 000 "sõna", mis koosneb tähemärkidest või tähtedest. On tehtud statistiline analüüs ja "sõnad" sarnanevad "loomulikule keelele":
- Nad järgivad Zipfi seadust.
- Sõnade entroopia on sarnane ladina või inglise keele entroopiale.
Eesmärk
Tõenäoliselt oli raamatu eesmärk kasutada seda uimastite valmistamise käsiraamatuna või meditsiiniraamatuna. Esimene osa on peaaegu kindlasti taimne. Ravimtaimed on taimede kogumik koos nende kirjeldusega. Taimede identifitseerimine piltide põhjal on aga enamasti ebaõnnestunud. Kahte taime võib mõningase kindlusega ära arvata: metspaanika ja neiuvaipneiuvaip. Paljud taimepildid on komposiitpildid: nad kombineerivad taimeosi; ühe taime juur on lisatud teise taime lehtedele; õied võivad olla kolmandast liigist. Samuti on tuvastatud kastoorõli taime lehed ja viljad.
Bioloogilises osas olevate torude tõttu võib tekst olla seotud alkeemiaga. See oleks mõttekas ka siis, kui tekst käsitleks teatud liiki ravimite valmistamist. Probleem selle teooriaga on see, et tolleaegsed alkeemiaraamatud kasutavad kõik ühiseid motiive oma piltide jaoks; neid motiive ei leia käsikirjast.
Teine mõte on, et raamat räägib astroloogiast; tol ajal levinud tavad, nagu näiteks verevalamine, olid sageli seotud astroloogiaga. Selle lähenemisviisi probleemiks on see, et peale sodiaagimärkide ja ühe diagrammi, mis võib-olla näitab klassikalisi planeete, ei ole keegi näidanud, et sümboleid leidub ka teistes astroloogilistes traditsioonides.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Voynichi käsikiri?
V: Voynichi käsikiri on umbes 240 pärlmutterlehest koosnev käsikiri, mis kirjutati tõenäoliselt 15. sajandi alguses Põhja-Itaalias.
K: Kelle järgi on käsikiri nime saanud?
V: Käsikiri on nime saanud Wilfrid Michael Voynichi järgi, kes ostis selle 20. sajandi alguses.
K: Kus asub käsikiri praegu?
V: Käsikiri on Yale'i ülikooli raamatukogus.
K: Mis on käsikirja autori ja keele kohta teadmata?
V: Kuigi selle käsikirja autoriks on arvatavasti olnud mitu autorit, on autor endiselt teadmata. Tekst on kirjutatud tundmatus keeles, tundmatus kirjasüsteemis.
K: Milline on käsikirja tekst?
V: Tekst on tõenäoliselt mingi krüptotekst; paljud krüptograafiaga tegelevad inimesed on püüdnud selle koodi murda, nii amatöörid kui ka professionaalsed krüptograafid. Tundub, et tekstis ei ole vigu. Selles ei ole parandusi.
K: Mida on inimesed illustratsioonide juures tähele pannud?
V: Kuigi illustratsioonidele on pööratud vähem tähelepanu, tundub, et need näitavad taimi, anatoomilisi või astronoomilisi seoseid.
K: Mida on hiljutised uuringud näidanud käsikirja päritolu kohta?
V: 2009. aastal tegid Arizona Ülikooli teadlased käsikirja pergamendi radiosüsiniku dateerimise, mis nende sõnul (95% tõenäosusega) on tehtud ajavahemikus 1404-1438. Lisaks sellele leidis McCrone'i uurimisinstituut Chicagos, et suur osa tindist lisati mitte kaua aega hiljem, mis kinnitab, et käsikiri on autentne keskaegne dokument.
