Claude Moneti vesililled — Giverny seeria, ajalugu ja mõju kunstile

Sukeldu Claude Moneti vesilillede maailma: Giverny seeria, selle ajalugu, loominguline mõju ja teoste tõlgendused – sügav ülevaade impressionismi ja abstraktsiooni vahel.

Vesililled (või Nymphéas, hääldub [nɛ̃.fe.a]) on prantsuse impressionisti Claude Monet'i umbes 250 õlimaalist koosnev seeria. Maalid kujutavad Monet'i lilleaeda Giverny's. Need olid Monet'i loomingu põhirõhk tema viimase kolmekümne eluaasta jooksul. Paljud tööd on maalitud ajal, mil Monet kannatas katarakti all. Maalid on eksponeeritud muuseumides üle kogu maailma, sealhulgas Musée Marmottan Monet's ja Musée d'Orsay's Pariisis, New Yorgi Metropolitan Museum of Artis, Chicago kunstiinstituudis, Carnegie kunstimuuseumis ja Walesi rahvusmuuseumis.

Giverny' ulatusliku aiandusplaani raames lasi Monet 1893. aastal oma aeda kaevata tiigi, kuhu istutati liiliad. Ta maalis seda teemat 1899. aastal ja seejärel domineeris see tema kunstis. Ta töötas rohkem kui kakskümmend aastat pidevalt suure dekoratiivse seeria kallal, püüdes jäädvustada iga lillede ja vee vaatlust, muljet ja peegeldust. Seeria jäädvustab õisi erinevatel kellaaegadel ja erinevates atmosfääritingimustes. Pärast pikka kõhklemist eksponeeris Monet 1909. aastal oma kunstimüüja Paul Durand-Ruel'i Pariisi galeriis 48 vesilillest koosnevat gruppi. Seeriast sai tohutu rahaline, populaarne ja kriitikahitt. 1910. aastate keskpaigaks oli Monet saavutanud täiesti uue, voolava ja mõnevõrra julgema maalimisstiili, milles vesiroosi tiik sai peaaegu abstraktse kunsti lähtepunktiks.

Monet ja tema Giverny aed

Monet ostis Giverny's asuva maamaja 1883. aastal ja hakkas seal järk-järgult kujundama oma tuntud aeda. Tiik ja selle ümbrus olid kunstniku enda kavanduse ja hoolduse tulemus: ta tõi sisse eksootilisi taimi, kujundas teerajad, sillad ja istutused nii, et need annaksid pidevalt uusi vaateid ja värvikombinatsioone. Vesililletiik oli tema jaoks nii loodud maastik kui ka põhimaterjal — Monet sõnas sageli, et ta maalib mitte niivõrd lilli kui nende peegeldusi ja valgust.

Tehnika ja stiilimuutus

Vesilillemaalide juures kasutas Monet suuri lõuendeid ning tihti lõikas ja paigutas ta pilte nii, et need toimiksid dekoratiivsete tahvlitena. Tema pintslilöögid muutusid aja jooksul vabamaks ja abstraktsemaks: ettepoole liikusid suuremad värvilaigud, piirid jäid ebamäärasemaks ja keskendus rohkem toonidele ning peegeldustele. See areng viiski kriitikute ja kunstiajaloofrihmide arvates osaliselt kaasaegse abstraktse maali tekkele, sest vaataja tähelepanu juhiti kujult ja ruumist pigem värvi ja kompositsiooni suunas.

Tervis, värsitaju ja konservatsioon

Monet töötas vesililledega suure osa oma hilisematest eluaastatest, samal ajal kui tal esines katarakt. Haiguse tõttu muutus tema värvitaju — punakate ja roosade toonide eristamine muutus raskemaks ning mõned teosed näivad hiljem oranžikamates või pruunikates toonides. 1923. aastal opereeriti teda ning tema nägemine paranes osaliselt, kuid vaatlused ja teadusuuringud on näidanud, et katarakti mõju võib seletada teatavaid stiililisi ja koloriitilisi muutusi tema hilisemates töödes. Tänased konserveerimis- ja taasterühmad uurivad pidevalt algupäraseid pigmente ja lakikihte, et taastada autentiinsem värvitasand.

Eksponeerimine ja pärand

Lisaks 1909. aasta Durand-Ruel'i näitusele on Monet teinud vesilillepanelid eesmärgiga katta suuri seinaalasid: tema kuulsad suured triptühhonid ja paneelid said hiljem püsiekspositsiooniks Musée de l'Orangerie's Pariisis, kus kahe suure ovaalse ruumi seinu katavad seitse või kaheksa tohutut Nymphéas-paneeli vastavalt kunstniku soovi ja paigutusele. Monet sai elusalt ja järelmõjuselt tuntuks kui kunstnik, kes viis maastiku- ja impressionistliku idee monumentaalseks, peaaegu arhitektooniliseks kujutiseks.

Mõju tulevastele põlvkondadele

Vesililled mõjutasid tugevalt 20. sajandi kunsti: nende keskendumine tonaalsusele, pinna struktuurile ja abstraktse vormi eeldamine inspireeris hilisemaid moderniste ja abstraktse maali liikumisi. Monet'i hilisemad vesilillemaalingud on olnud lähtepunktiks diskussioonidele selle üle, kus lõpeb looduslik kujutamine ja algab puhas abstraktsioon — see küsimus on tähtis nii kunstiajaloos kui ka kaasaegses kunstikriitikas.

Oluline teada

• Seeria ulatus: umbkaudu 250 õlimaali ja hulgaliselt joonistusi ning põhjapanevaid katsetusi.
• Aeg: Monet hakkas aktiivselt vesililli maalima alates umbes 1899. aastast kuni oma elu lõpuni 1926. aastal.
• Püsikogud: suured rühmad ja üksikud teosed asuvad muuseumides üle maailma — lisaks eelmainitule on töid näiteks New Yorgi Metropolitanis, Chicago instituudis, Carnegie kunstimuuseumis ja Walesi rahvusmuuseumis.
• Konservatsioon: katarakti ja hilisemad restaureerimistööd on oluline aspekt teoste autentse väljanägemise hindamisel.

Vesililled jäävad üheks Monet'i kõige laialdasemalt tundma ja armastatumaiks saavutusteks — need ühendavad aedniku, maalikunstniku ja esteedi rolli, pakkudes vaatajale samas meditatiivset ja visuaalselt rikkalikku kogemust.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetatakse Claude Monet'i maaliseeriat?

K: Mitu õlimaali on selles seerias?

K: Kus maalid on loodud?

K: Millal Monet alustas selle seeria maalimist?

K: Kui kaua ta selle suuremahulise dekoratiivse seeria kallal töötas?

K: Millal toimus nende tööde esimene näitus?

K: Millistes muuseumides võib neid töid tänapäeval leida?

Otsing