Puunikerdamine: mis see on, ajalugu, tehnikad ja materjalid

Puunikerdamine: ajalugu, tehnikad ja materjalid — õppige puidu töötlemist, tööriistu, stiile ja parimaid puuliike samm-sammult. Inspiratsioon, näited ja praktilised nõuanded nii algajale kui edasijõudnule.

Puidust nikerdamine on puidutöötlemise vorm lõikeriista abil. Tavalised tööriistad on tikker või nuga: tikkeriga võib lüüa puuklotsiga. Tulemuseks on puust figuur või puust eseme skulptuurne kaunistus. Puidust nikerdamine võib viidata ka valmistoodangule.

Puuskulptuuri valmistamisel on pikk ajalugu. Puit säilib palju vähem kui teised materjalid, näiteks kivi ja pronks. See on tundlik lagunemise, putukakahjustuste ja tulekahju suhtes. Seetõttu ei tea me vanemate kultuuride kunstiajaloos palju puidust. Välispuidust skulptuurid ei püsi enamikus maailma osades kaua, nii et meil on vähe aimu, kuidas kujunes välja totempostide traditsioon.

Paljud Hiina ja Jaapani kõige olulisemad skulptuurid on puidust, samuti enamik Aafrika, Okeaania ja teiste piirkondade skulptuuridest. Puit on kerge, seega sobib see maskide ja muude kandmiseks mõeldud esemete jaoks. Puit võimaldab väga peeneid detaile ja seda on ka palju lihtsam töödelda kui kivi.

Mõned Euroopa varase puulõikekunsti parimad näited pärinevad keskajast Saksamaalt, Venemaalt, Itaaliast ja Prantsusmaalt, kus kristlikel ikoonidel kasutati tolle ajastu tüüpilisi teemasid. Inglismaal on säilinud palju terviklikke näiteid 16. ja 17. sajandist, mil sageli kasutati tamme. Üldiselt tehakse tõeliselt peeneid nikerdusi puuviljapuust (viljapuu puit), sest seda on lihtne töödelda. Kuulus puunikerdaja Grinling Gibbons töötas lubjapuiduga. Keerukad tööd on sageli nikerdatud eraldi osadena, mis hiljem kokku kleebitakse.

Mis on puunikerdamine ja selle põhilised vormid

Puidust nikerdamine hõlmab erinevaid lähenemisi: täielikult vabakujulised skulptuurid (in-the-round), reljeefnikerdused (madal- või kõrgreleef) ja dekoratiivsed lõiked, nagu chip carving. Tehnikaid on palju ka rahvakultuurides — maskid, religioossed ikoonid, mööblikaunistused, ornamentika ja narratiivsed stseenid.

Ajalooline ülevaade

Kuigi puit ei säili sama hästi kui kivi või metall, on leiduvate näidete põhjal selge, et puunikerdamine on olnud oluline paljudes maailma kultuurides. Aasias on Hiina ja Jaapani tempel- ja kummarduskujud, Euroopas kirikutekstiilide ja altarireljeefide nikerdised, Aafrikas ja Okeaanias rituaalsed maskid ja figuurid ning Põhja‑Ameerikas totempostid. Keskajal ja varauusajal olid puunikerdajad tähtsal kohal kirikuehitistel ja mööblikujunduses.

Materjalid — millist puidutüüpi valida ja miks

• Pehmemad puidud (näiteks lepp, lubipuu/lindens, basswood) on lihtsamad töödelda ja sobivad algajatele ning detailseks nikerdamiseks.
• Kõvemad puidud (tamm, pähkel, kirss, vaher) annavad vastupidava ja ilusa viimistluse, kuid nõuavad teravaid tööriistu ja rohkem jõudu.
• Viljapuud (õun, ploom, kirss) on traditsiooniliselt hinnatud väga peente detailide tegemiseks tänu tihedale ja ühtlasele struktuurile.
• KARBUNPUUD ja eksootilised puidud pakuvad erilist värvi ja struktuuri, kuid võivad olla kallimad ja keerukamad töödelda.

Valikul mängivad rolli tera suund, sõlmede olemasolu, stabiilsus (vastupidavus niiskuse kõikumistele) ning viimistlemise võimalused (värvimine, õlitamine, lakiga kaitsmine).

Tööriistad ja tehnikad

Põhitööriistadeks on erinevat tüüpi tikud ja noad, haued (gouges), skoolerid, viilid ja haamer (puu- või kummiklots haamri asemel). Kaasaegsed puunikerdajad kasutavad sageli ka elektrilisi tööriistu: mootorsae suurte vormide jaoks, graveerimismasinad ja rototoolid detailide kiiremaks töötlemiseks.

• Reljeefnikerdus — kujundid tõstetakse välja tasapinnast, tekitades varjude ja sügavuse efektid.
• Vabakujuline nikerdus — kujundid töödeldakse täielikult ümber, et saada kolmemõõtmeline objekt.
• Chip carving — peened geomeetrilised lõiked, mis tehakse väikeste tükikeste eemaldamisega.
• Whittling (nuga‑nikerdus) — lihtsam ja mobiilsem tehnika, kus kasutatakse peamiselt noadeta liikumist sisselõigetega.

Tähtis on tera teravus ja õige lõike suund suhtega puidu tera suunale. Suured või keerukad tööd nikerdatakse sageli osadena ja hiljem liimitakse kokku, et vältida pragunemist ning lihtsustada töötlemist.

Viimistlemine

Viimistlus tugevdab puitu ja toob esile selle ilu. Levinud lõpptöötlused:

• õlid (linaseemneõli, tungõlid) — toovad välja tera ja pakuvad niiskuskaitset;
• vahatamine — annavad pehme läike ja mõõduka kaitse;
• lakid ja lakkpõhised viimistlused — tugevam kaitse kulumise ja niiskuse vastu;
• värvimine ja kullatamine — dekoratiivsed efektid; sageli kasutatud religioossetes ja esitlusdetailides.

Säilitamine ja konserveerimine

Puidu säilitamisel tuleb arvestada niiskuse, temperatuuri, valguse ja kahjuritega. Puit paisub ja kahaneb niiskuse muutudes ning UV‑kiirgus võib värvi ja pindu kahjustada. Muuseumitingimustes kontrollitakse õhuniiskust, kasutatakse insektitsiidseid meetmeid või kuumutustöötlust kahjurite kõrvaldamiseks ning tehakse vajadusel restaureerimistöid, kus täidetakse lõhed, stabiliseeritakse struktuuri ja taastatakse viimistlus.

Ohutusnõuanded

• Kasutage teravaid tööriistu — tuhm tera libiseb ja põhjustab kergemini vigastusi.
• Kaitsevahendid: prillid silmade kaitseks, tolmumask lihvimisel ja tolmuimuri kasutamine tootmise ajal.
• Kui kasutate noad või tikke, töödelge alati eemal kehast — lõigake alati enda suunas vastupidises suunas.
• Kui kasutate mootorsae või rototooli, kandke vastavaid kuulmiskaitsevahendeid ja kinniseid tööriietusi ning veenduge tööriista nõuetekohases kinnituses.

Tuntud näited ja puunikerdamise tähtsus

Kuulsad meistrid, nagu Grinling Gibbons, on jätnud püsiva jälje Euroopa nikerdustraditsioonile oma peente dekoratiivsete lõikete ja õrna liistarytseerimisega. Traditsioonilised totempostid, tempelkujud ja maskid illustreerivad, kuidas puunikerdamine on olnud kultuuriliselt oluline rituaalide, uskude ja igapäevaelu väljendaja.

Kust õppida ja mida proovida algajana

Alustamiseks sobivad pehmemad puiduliigid (näiteks linden/basswood), lihtsamad tööriistakomplektid ja põhitehnikate harjutamine: joonistamine, põhivastused, väikesed reljeefid ja whittling‑projektid. Palju õpetusi leiab puunikerdusklubidest, töötoadest ja raamatutest. Harjutamine ja tööriistade hooldus (lõiketerade lihvimine, õige teritamise nurk) annavad kiiresti paremaid tulemusi.

Puidust nikerdamine on nii praktiline kui ka kunstiline tegevus, mis ühendab tehnilise oskuse ja loomingulise väljenduse. Õige materjali, tööriistade ja hooldusega võivad nikerdatud teosed püsida ja rõõmustada järgmisi põlvkondi.

Küsimused ja vastused

K: Milliseid tööriistu kasutatakse tavaliselt puulõikamiseks?

K: Mis on puulõikamise tulemus?

K: Kui kaua on puulõiked olnud kasutusel?

K: Miks me ei tea palju vanemate kultuuride puiduga seotud kunstiajaloost?

K: Milline materjal sobib maskide ja muude kandmiseks mõeldud esemete jaoks?

K: Millist liiki puitu kasutati 16. ja 17. sajandil Inglismaal sageli?

Küsimus: Millise puuliigi puiduga on lihtne töödelda peeneid näiteid varajase Euroopa nikerdustest?

Otsing