Bernhard Riemann

Life

Lapsepõlve

Bernhard Riemann oli kuuest lapsest koosneva pere teine laps. Tema isa oli luterlik pastor. Perekond oli väga vaene ja neil ei olnud palju süüa. Mitmed lapsed surid ja Bernhardil oli alati halb tervis. Tema vanemad olid armastavad, kuid ta oli väga häbelik poiss. Hiljem pidi ta väga kõvasti pingutama, et olla piisavalt julge, et avalikult rääkida. Tema isa oli üks tema esimesi õpetajaid. Noor poiss oli väga huvitatud kõigest õppimisest. Kui ta oli kümneaastane, oli tal matemaatika erialaõpetaja, kuid ta oli matemaatikas sageli parem kui tema õpetaja. Kui ta oli 14-aastane, läks ta Hannoverisse, kus ta elas oma vanaema juures, et ta saaks käia gümnaasiumis. Tema isa tahtis, et temast saaks preester, kuid Bernhard oli liiga häbelik, et inimestele jutlustada. Lõpuks lasi ta tal õppida matemaatikat.

Riemanni kooliajast on tuntud lugu. Kooli direktor vabastas ta matemaatikatundidest, sest tunnid olid tema jaoks liiga lihtsad. Bernhard küsis direktorilt, kas ta võiks laenata talle lugemiseks mõne raske matemaatikaraamatu, nii et direktor laenas talle Legendre'i teose "Théorie des Nombres" (Arvude teooria). See oli tohutu suur raamat, mille matemaatika oli nii raske, et vaid vähesed inimesed maailmas oleksid sellest kõigest aru saanud. Direktor oli pettunud, kui poiss tõi raamatu tagasi juba kuue päeva pärast. Ta küsis temalt, kui kaugele ta oli jõudnud. Poiss ütles, et ta oli kogu raamatu läbi lugenud. See oli tõsi, ja ta oli sellest kõigest aru saanud ja mäletanud. Hiljem, kui Riemann oli 33-aastane, töötas ta välja kuulsa Riemanni hüpoteesi. See oli vaid 8 lehekülje pikkune artikkel, kuid ta arendas oma idee välja Legendre'i kirjutatu põhjal. Matemaatikud on sellest ajast peale püüdnud tõestada seda, mida Riemann kirjutas.

Ülikooli elu

Riemann õppis Göttingeni ja Berliini ülikoolides. Oma üliõpilasajal töötas ta välja ideid, mis said väga oluliseks kaasaegse matemaatilise füüsika jaoks. 1851. aastal sai ta doktorikraadi doktoritöö eest, mille pealkiri oli "Foundations for a General Theory of Functions of a Complex Variable" (kompleksmuutuja funktsioonide üldise teooria alused). See sai väga kasulikuks topoloogias, mis tegeleb asukoha ja kohaga. Kui ta sai Göttingeni õppejõuks, pidi ta pakkuma kolm loengut, millest professorid valivad ühe. Üks professoritest oli Carl Friedrich Gauss, kes oli üks suurimaid kunagi elanud matemaatikuid. Gauss palus tal rääkida teemal "On the Hypotheses that form the foundations of Geometry". Gauss ise oli sel teemal töötanud. Riemann oli kohutavalt närvis, et peab kuulsa Gaussi ees sel teemal loengut. Kui ta selle loengu pidas, sai sellest üks kuulsamaid sündmusi matemaatika ajaloos. Gauss ei kiitnud sageli nooremaid matemaatikuid, kuid ta oli väga entusiastlik. Riemanni ideed võimaldasid Einsteinil rohkem kui pool sajandit hiljem oma relatiivsusteooria välja töötada.

Esialgu ei olnud Riemannil palka. Ta sõltus üliõpilaste tasudest. Nelja aasta pärast anti talle väike palk. Aastal 1857 sai ta dotsendiks ja 1859 korraliseks professoriks, olles Dirichlet' järeltulija, kes oli neli aastat varem Gaussi järeltulija. Riemann kannatas halva tervise all. Ülekoormus põhjustas sageli depressiooniperioode. Tema perekonnas oli palju surmajuhtumeid, kuid ta töötas väga kõvasti ja tegi mitmeid avastusi, mis on nüüd tema nime kandvad. Ta sai väga kuulsaks. Berliini visiidil jagasid talle kiitust Borchardt, Kummer, Kronecker ja Weierstraß - kõik väga kuulsad matemaatikud. Ta läks Pariisi, kus ta kohtus Hermite'iga, kes teda väga imetles. Londoni Kuninglik Selts ja Prantsuse Teaduste Akadeemia austasid teda.

Ta abiellus ja oli lühikest aega õnnelik. Siis jäi ta haigeks. Ta kannatas rinnakaköhvi all ja käis mitu korda Itaalias oma tervise pärast. Ta suri Selascas Lago Maggiorel 39-aastaselt.

Seotud leheküljed

• Riemanni summa
• Riemanni hüpotees
• Riemanni zeta-funktsioon