Alain Fabien Maurice Marcel Delon (prantsuse hääldus: [alɛ̃ dəlɔ̃]; sündinud 8. novembril 1935) on prantsuse näitleja. Ta sai kiiresti kuulsaks ja juba 23-aastaselt võrreldi teda selliste prantsuse näitlejatega nagu Gérard Philipe ja Jean Marais. Teda võrreldi ka Ameerika näitleja James Deaniga. Teda nimetati isegi mees Brigitte Bardot'ks. Oma karjääri jooksul on Delon töötanud paljude tuntud lavastajatega. Mõned neist on Luchino Visconti, Jean-Luc Godard, Jean-Pierre Melville, Michelangelo Antonioni ja Louis Malle.

Delonile anti 1999. aastal Šveitsi kodakondsus. Tal on ettevõte, mis haldab tootefirmat, ja see asub Genfis.

Varajane elu ja sisenemine näitlemisse

Alain Delon sündis 1935. aastal Sceaux's (Hauts-de-Seine) Prantsusmaal. Nooruses töötas ta mitmel ametil, enne kui ta teenis Prantsuse relvajõududes. Pärast teenistust alustas ta väiksematest rollidest ja modellitööst ning jõudis peagi filmi- ja teatristuudio maailma, kus tema välimus ja karisma tõid talle kiiresti tähelepanu.

Karjäär ja märgilised rollid

Delon saavutas rahvusvahelise tuntuse 1960. aastal filmiga Plein Soleil (inglise keeles Purple Noon), kus ta kehastas keerukat ja külma tegelast Tom Ripley’d. Aastakümneid kestnud karjääri jooksul on tema nimega seotud palju meeldejäävaid rolle — tihti mängis ta anti-kangelasi, salapäraseid palgamõrvarid või romantilisi kurtsoone. Mõned tema tuntuimad filmid on:

  • Plein Soleil (1960) – lavastaja René Clément;
  • Rocco and His Brothers (1960) – Luchino Visconti film, mis kinnitas tema näitlejaoskusi dünaamilistes draamades;
  • The Leopard (Il Gattopardo, 1963) – jälle Visconti, ajalooline eepos;
  • Le Samouraï (1967) – Jean-Pierre Melville’i minimalistlik neo-noir, kus Delon mängis legendaarset Jef Costello't;
  • La Piscine (1969) – psühholoogiline draama, mis demonstreeris tema keemiat ekraanipartneritega.

Tema koostöö režissööridega nagu Melville ja Visconti aitas kujundada Prantsuse ja euroopa kino stiili 1960.–1970. aastatel ning Delonist kujunes rahvusvaheline filmiikoon.

Stiil ja avalik kuvand

Deloni kuvand suvati sageli kui karmi, salapärast ja salapäraselt võluvat meest — omadused, mis tegid temast popkultuuri sümboli ja moesümboli. Tema minimalistlik näitlemise stiil ja külm elegants mõjutasid paljusid nooremaid näitlejaid ning aitasid luua arhetüübi «võluv, kuid ohtlik mees» kinolinal.

Isiklik elu ja pärand

Delon on olnud avaliku tähelepanu keskmes ka väljaspool filmi: tema eraelulised suhted, abielud ja perekond on olnud meedia huvi all. Ta on isa mitmele lapsele, nende seas tuntud näitleja Anthony Delon ning tütar Anouchka Delon. Tema elukäik on kombineerinud rahvusvahelise staarielu ja ärilisi samme, sealhulgas ettevõtlust, mis haldab tema kaubamärki ja õigusi ning mis, nagu eespool märgitud, on registreeritud Genfis.

Tunnustus ja mõjud

Kuigi Delon pole keskendunud ainult auhindade kogumisele, on tema töö pälvinud laialdast kriitikutelt ja publikult tulevat tunnustust ning ta on teinud olulise jälje euroopa kinosse. Tema rollid on jätkuvalt osa filmikoolide õppekavadest ning tema kujundatud filmipärand elab edasi festivalidel, retrospektiivides ja populaarteadlikus kultuuris.

Hiljem elus on Delon esinenud avalikult harvemini, kuid tema mõju ja staatus filmimaailma ikoonina püsivad. Tema mitmekesine karjäär — alates varajastest romantilistest rollidest kuni külmakõhise palgamõrvari portreedini — teeb temast ühe tähtsaima näitleja Euroopa filmiajaloos.