Feldmarssal Douglas Haig, 1st Earl Haig KT GCB OM GCVO KCIE ADC (sündinud 19. juunil 1861 Šotimaal Edinburghis, surnud 29. jaanuaril 1928 Londonis) oli Briti armee kindral I maailmasõjas.

Varane elu ja sõjaväeline taust

Haig kasvas üles Šotimaal ja astus noorukina sõjaväkke. Enne Esimese maailmasõda teenis ta mitmetes eriüksustes ning kogus kogemusi nii operatiivtöö kui ka juhtimise alal. Tema karjäär tõusis 1914–1915. aastatel, kui ta sai ettepaneku juhtida Suurbritannia ekspeditsioonijõude mandril — amet, mille ta pidas 1915. aastast kuni sõja lõpuni.

Teenistus Esimeses maailmasõjas

Ta oli 1915. aastast kuni sõja lõpuni Briti vägede ülemjuhataja Prantsusmaal. Eelkõige juhtis ta neid Somme'i lahingus, kolmandas Ypres'i lahingus (Passchendaele), kevadises pealetungis ja viimases sajapäevases pealetungis. Haig juhtis Briti ekspeditsioonijõude (BEF) suurel ja keerulisel läänerindel, kus operatsioonid olid osa liitlasvägede laiemast strateegiast vastu Saksamaad.

Haigile omistatakse ka roll modernse sõjapidamise tõhustamisel: tema juhtimisel hakati laialdasemalt kasutama suurtükiväge, lennuväge suunamiseks ning hiljem ka tanke ja paremat koostööd liitlastega. Samas oli ta seotud suuremahuliste rünnakute ja lähenemistega, mis nõudsid suurt inimkaotust ning mille taktika ja ajastus tekitasid teravat vaidlust.

Vaidlused ja hinnangud

Ajaloolased on sageli vaielnud selle üle, kas Haig oli hea kindral. Sõjajärgsetel aastatel oli ta populaarne. Pärast tema surma kirjutasid mõned ajaloolased ja poliitikud raamatuid, milles kritiseerisid Haigit. Nad väitsid, et ta tegi vigu, mis tõid kaasa palju kaotusi Briti vägede seas, eriti Somme'i ja Passchendaele'i lahingutel; teda on nimetatud "Butcher Haigiks" või "Somme'i lihunikuks". David Lloyd George, peaminister sõja hilisematel aastatel, ei olnud samuti Haigiga nõus. Üks tuntumaid Haigi kritiseerivaid raamatuid oli Alan Clarki raamat "The Donkeys" (1961). See on tuntud kui "aaside juhitud lõvid" seisukoht: idee, et Suurbritannial olid suurepärased sõdurid, kuid halvad kindralid.

Haigi kriitikud rõhutavad eelkõige tema varasemate rünnakute ettevalmistuse puudujääke, mudeliga-frontalsete pealetungide korduvat kasutamist ja kohati väidetavat paindumatust taktikas. Nende hinnangul oleks võinud taktikat ja juhtimist kohandada viisil, mis oleks vähendanud kaotusi.

Kaitsjad ja ümberhinnang

Siiski on mõned veteranid ja akadeemilised ajaloolased väitnud, et Haig oli suurepärane kindral. Näiteks John Bourne märgib, et Haig aitas armeel kasutada uusi relvi ja tehnoloogiat. John Terraine väidab, et kuigi Briti armee kaotas palju mehi, ei ole see üllatav, arvestades lahingutegevuse ulatust, ja teised riigid kaotasid palju rohkem. Samuti väidab Gordon Corrigan, et protsendina elanikkonnast kaotas Suurbritannia sõjas poole vähem inimesi kui Prantsusmaa ja Saksamaa.

Haigi toetajad toovad esile, et ajutine õppetöö suures sõjas oli tõsine — taktika ja tehnikad arenesid pidevalt — ning et Haig suutis lõpuks koordineerida suuri liitlaste vahelisi operatsioone, mis aitasid kaasa Saksamaa lõplikule murdumisele 1918. aasta lõpus (sajapäevane pealetung). Nad rõhutavad ka tema rolli suurtükiväe planeerimises, õhujõudude kasutuselevõtus suunamiseks ning tankide olukorda kaasavas taktikas.

Pärand ja mälestus

Haig jäi avalikkuse huviorbiiti ka pärast sõda. Tema nimi on seotud nii suurte võitude kui ka suurte kaotustega ning sellest tulenevalt on tema mälestus olnud vastuoluline. Ta sai sõjajärgsetel aastatel tiitleid ja autasusid ning temast sai oluline — ning mõnikord vastuoluline — sümbol Briti sõjalisest juhtimisest Esimesel maailmasõjal.

Kaasaegsed ajaloolased jätkavad Haigi hinnangute ümbervaatamist: osa akadeemikuid püüab tema rolli ja otsuseid kontekstualiseerida, pidades silmas tollaseid piiranguid, tehnoloogia arengut ja poliitilisi tingimusi; teised jäävad tema rünnakute hinnangus kriitiliseks. Üldiselt on Haig kujunenud üheks kõige vastuolulisemaks ja enim uuritud sõjaliseks juhiks 20. sajandi alguse Euroopa ajaloos.

Olulised punktid kokkuvõtvalt

  • Juhtpositsioon: Haig oli Briti võimude juht Läänerindel 1915–1918.
  • Peamised lahingud: Somme, kolmas Ypres (Passchendaele), pealetungid 1918. aastal.
  • Vaidlused: kriitika tema taktika ja kõrgete kaotuste pärast; tuntud sildid nagu "Butcher Haig".
  • Kaitsjad: rõhutavad tema rolli sõjatehnika ja taktika moderniseerimisel ning lõppvõidu saavutamisel.
  • Pärand: jätkuvalt vastuoluline — nii sümbol julgust kui ka sõjalisest juhtimisest tulenevat arutelu.