Must pipar (Piper nigrum): päritolu, omadused, kasutamine ja ajalugu

Must pipar on taim, mis kasvab troopikas, eriti Indias. Taim on mitmeaastane viinapuu, mis kannab õisi. Inimesed kasvatavad seda taime selle vilja pärast. Pipratera võib kasutada vürtsina või maitseainena. Tavaliselt muudab ta toidu teravamaks ja soojemaks.

On mitmeid erinevaid taimi, mida nimetatakse pipraks, mis kõik kuuluvad perekonda Piperaceae. Must pipar on nende seas kõige tuntum ja selle teaduslik nimetus on Piper nigrum.

Alates 16. sajandist kasutasid inimesed sõna "pipar" ka tšiili paprika kohta, mis on pärit täiesti sõltumatust taimest. Vanematel aegadel nimetati musta pipart sageli ka mustaks kullaks tänu tema kõrgele väärtusele vürtsiturul.

Päritolu ja botaanika

Must pipar pärineb Lõuna-India Malabari rannikualadelt. See on roniv taim, mis vajab toestust (puud või aiapostid) ning sooja, niisket kliimat. Viljad ehk pipraterad kasvavad kobaratena oksa otsas; neid korjatakse eri küpsusastmetes sõltuvalt sellest, kas soovitakse musta, rohelist või valget pipart.

Omadused ja keemiline koostis

Peamine toimeaine, mis annab mustale piprale teravuse, on piperiin. Lisaks sisaldab pipar eeterlikke õlisid, flavonoide ja antioksüdante. Omadused:

• Teravus ja lõhn: piperiin ja eeterlikud õlid annavad tugeva lõhna ja vürtsisuse.
• Toiteväärtus: väikestes kogustes sisaldab pipar mineraale ja vitamiine ning aitab seedimist.
• Mõju tervisele: traditsiooniliselt on pipart kasutatud seedimise toetuseks, gaaside vähendamiseks, samuti põletikuvastaste ja antiseptiliste omaduste tõttu. Tänapäeval uuritakse piperini mõju ainevahetusele ja raviaineid imendamisele.

Kasutamine

Must pipar on üks enimlevinud vürtse maailmas. Peamised kasutusalad:

• Toidulisandina ja maitseainena — lihatoitudes, suppides, kastmetes, marinatsioonis.
• Vürtsisegudes — koos soola ja teiste vürtsidega.
• Meditsiinis ja rahvameditsiinis — seedimise toetamiseks ning kergete valu- ja külmetusnähtude leevendamiseks.
• Toidu säilitamisel ja konservandina — piperiinil on kergelt antibakteriaalsed omadused.
• Kosmeetikas ja lõhnaainetes — eeterlike õlide tõttu kasutatakse harva ekstrakte lõhnastamisel.

Kultiveerimine ja töötlemine

Must pipar kasvatatakse troopilistes tingimustes. Korjamine ja töötlemine määravad eri tüüpi pipra:

• Must pipar: korjatakse poolküpsed rohelised terad ja kuivatatakse, kuni nahk kortsub ja tumeneb.
• Valge pipar: korjatakse küpsed punased marjad, eemaldatakse viljaliha (leotoimel või töötlemise teel) ning jäetakse alles vaid sisu ehk seeme.
• Roheline pipar: säilitatakse värskena või töödeldakse kiirelt (külmkuivatamine, säilitamine soolvees või äädikas) säilitamaks rohelist värvi ja leebemat maitset.

Ajalugu ja kaubandus

Must pipar on olnud olulisel kohal ülemaailmses kaubanduses juba antiikajast alates. Piisavalt kaua oli see hinnaline luksuskaup — seda veeti idamaadest Vahemere piirkonda ja hiljem Euroopasse. Keskaegsetel turgudel oli pipar nii väärtuslik, et seda kasutati ostude maksmiseks ja kingitusena. 16. sajandil tõi avastusretked ning meretee India poole kaasa olulisi muutusi vürtsikaubanduses: Portugal, Holland ja hiljem Suurbritannia võistlesid kontrolli pärast vürtsikasvatuspiirkondade üle.

Nõuanded kasutamiseks ja säilitamiseks

• Purustatud või värskelt jahvatatud pipar annab parima aroomi — jahvata tera vahetult enne kasutamist.
• Säilita pipart kuivas, jahedas ja valguse eest kaitstult õhukindlas anumas.
• Kui retsept nõuab tugevat teravust, lisa pipar valmistamise lõpus; pikk kuumutamine võib osa aroomist vähendada.

Must pipar on lihtne, kuid mitmekülgne vürts, millel on pikk ajalugu ja mitmeid kasulikke omadusi nii köögis kui ka traditsioonilises meditsiinis.

Piparmündi kui ravim

Nagu kõik idamaade vürtsid, oli pipar ajalooliselt nii maitseaine kui ka ravim. Pikk pipar, mis oli tugevam, oli sageli eelistatud ravim, kuid kasutati mõlemat.

Mustad pipraterad on mainitud India Ayurveda, Siddha ja Unani meditsiinis. 5. sajandi Süüria ravimiraamatus määratakse pipart (või ehk pikka pipart) selliste haiguste puhul nagu kõhukinnisus, kõhulahtisus, kõrvavalu, gangreen, südamehaigused, hernia, kõrvetised, kõrvetised, seedehäired, putukahammustused, unetus, liigesevalu, maksaprobleemid, kopsuhaigused, suu abstsessid, päikesepõletus, hambakaaries ja hambavalu. Erinevad allikad alates 5. sajandist väidavad, et pipar on hea ka silmaprobleemide raviks. Sageli tuleb pipraga valmistatud spetsiaalseid salve kanda otse silma. Praegu puuduvad meditsiinilised tõendid selle kohta, et ühestki neist ravimeetoditest oleks kasu; otse silma kantud pipar oleks üsna ebamugav ja võib-olla kahjulik.

Pikka aega uskusid inimesed, et aevastuse põhjuseks on pipar; seda usutakse ka tänapäeval. Mõned allikad ütlevad, et piperiin ärritab ninasõõrmeid, mis põhjustab aevastamist; mõned ütlevad, et see on lihtsalt jahvatatud pipra peene tolmu mõju, ja mõned ütlevad, et pipar ei ole tegelikult üldse väga tõhus aevastuse tekitaja. Küsimusele vastamiseks on tehtud vähe või üldse mitte kontrollitud uuringuid.

Pipar võib ärritada soolestikku. Seetõttu jäetakse see kõhuoperatsiooniga ja haavanditega patsientide toidust välja. Asenduseks nimetatakse tavaliselt mahedat dieeti.

Pipar sisaldab väikestes kogustes safrooli, mis on kantserogeenne ühend.

"Selles supis on kindlasti liiga palju pipart! Alice ütles endale, nii hästi kui ta aevastuse pärast suutis. - Alice Imedemaal (1865). VI peatükk: Siga ja pipar. Pane tähele, et kokk on pipraveski.

Küsimused ja vastused

K: Mis on must pipar?

K: Millist osa taimest kasutatakse maitseaineks?

K: Millise taime hulka kuulub must pipar?

K: Milline on pipraterade tavaline kasutusviis?

K: Kas on olemas erinevaid taimi, mida kutsutakse pipraks?

K: Kas sõna "pipar" kasutati ka tšillipipra kohta?

K: Kuidas nimetati vanasti musta pipart?

Otsing