Leivapuu (Artocarpus altilis) — troopiline toidupuu, ajalugu ja kasutus

Leivapuu (Artocarpus altilis) — troopiline toidupuu: ajalugu, levik ja kulinaarsed kasutusvõimalused. Avastage viljade tärkliserikkus, jahu ja kultuuriline tähtsus.

Leivapuu on mooruspuu perekonda kuuluva igihaljast puu nimetus. Algselt kasvas see puu Kagu-Aasias. Seda on kasvatatud ja kasvatatakse Aasia, Kesk- ja Lõuna-Ameerika ning Kariibi mere troopilistes ja subtroopilistes piirkondades. Puu võib ulatuda kuni 20 meetri kõrguseks. Leivapuu on selle puu vili. Viljad sisaldavad palju tärklist - sarnaselt kartulitele; neist jahvatatakse jahu, mida saab kasutada küpsetamiseks.

Kirjeldus ja botaanika

Artocarpus altilis on igihaljas puu, mille laiad sügavalt lõhestunud lehed ja tugevad oksad annavad tihti varju külgnevale taimestikule. Leivapuu viljad võivad olla erineva suuruse ja kuju ning samuti kaetud kas ühtlase või tuberkulaarse pinnaga; mõnel sortidel on seemneid, teistel on seemnevabad (klonalised) sordid. Marja-sarnane vili küpseb valkja või kollaka viljalihaga, mis on enne küpsemist pealt puuviljalõhnaline ja toorelt tugevamaitseline, küpsemisel muutub pehmemaks ja magusamaks. Lisaks toiduväärtusele kasutatakse puu ka varjuna, raiumaterjalina, puidu- ja käsitööstuses ning lehti ja koort mitmetes traditsioonilistes rakendustes.

Ajalugu ja levik

Polüneeslaste esivanemad leidsid Uus-Guinea loodeosas kasvavad puud umbes 3500 aastat tagasi. Nad loobusid Taiwanilt kaasa toodud riisikasvatusest ja kasvatasid selle asemel leivapuu vilju. Nad võtsid puud kaasa kõikjale, kuhu nad Vaikses ookeanis ka ei läinud. Erandiks olid Lihavõtte saar ja Uus-Meremaa: mõlemas kohas oli puude kasvatamiseks liiga külm. Nende iidsed ida-Indoneesia sugulased levitasid seda taime lääne ja põhja suunas läbi saarte ja Kagu-Aasia rannikualade. Ajaloolisel ajal on seda laialdaselt istutatud ka mujal troopilistes piirkondades.

Polüneesia meremehed transportisid ja istutasid leivapuid sihikindlalt, sest see oli usaldusväärne kaloriallikas: viljad annavad palju süsivesikuid ning seda saab küpsetada, keeta, praadida või jahvatada jahuks. Selle levik Austronesia laialdase inimrände käigus tegi leivapuust olulise osa mitmete saarestike toidukultuurist ja traditsioonilisest majandusest.

Ajalooline seos merenduse ja kolonialismi ajalooga

Mässu Bountyl põhjustasid leivapuud: William Bligh sai 1787. aastal käsu laadida Tahitile hulk neid puid ja saata need Kariibi mere äärde; seal pidid need olema odavaks toiduks istandustes töötavatele orjadele. Tol ajal olid peamised istandused suhkrurooistandused. See oli esimene katse, mille valitsus tegi, et kasvatada majanduslikult olulist taime teises kohas. Katse ebaõnnestus, sest meremehed ei mõistnud, miks taimede kastmiseks kasutati joogiveevarustust; nad viskasid taimed üle parda.

Bligh suutis puid teise reisi käigus laevale saata: Kariibi mere äärde jõudes seisis ta silmitsi teistsuguse probleemiga: sealsed orjad ei aktsepteerinud leivapuu vilja asemel. Bligh võitis oma jõupingutuste eest Kuningliku Seltsi medali, kuigi juurutamine ei olnud päris edukas. Kuigi enamik orje keeldus uut toitu söömast, võeti leivapuu Puerto Rico köögis omaks.

Hiljem levis leivapuu laiemalt Euroopa kolonistlike ringkondade ja taimse leviku kaudu tropiikidesse kui odava ja mitmekülgse toidu ning majandusliku taime allikas. Tänapäeval aitab leivapuu säästlikult lahendada toiduohutuse ja mitmekesistamise probleeme paljudes troopilistes kogukondades.

Kasutus ja toitumine

Leivapuu viljad sisaldavad rohkelt tärklist, mistõttu neid kasutatakse sarnaselt mugulvili- ja jahutoitudega. Sõltuvalt küpsusastmest ja valmistusviisist kasutatakse vilja järgmiste eesmärkide jaoks:

• roastimine ja küpsetamine lahtiselt (leivapuu "leib" või sariroog);
• keetmine ja püreestamine, mida süüakse kui lisandit või peamise roa komponenti;
• friikartuli või krõpsude valmistamine;
• jahvatamine jahuks (nii värskelt kuivatatud kui ka kuumtöödeldud viljast);
• konserveerimine ja külmutamine, ning kohalikult fermenteeritud toidud.

Toitainete kohaselt annab leivapuu peamiselt süsivesikuid (tärklis), aga ka kiudaineid, C-vitamiini, kaaliumi ja vähesel määral valke. Täpne koostis sõltub sordist ja küpsusastmest. Tänu kõrgele süsivesikute sisaldusele ja lihtsale kasvatatavusele peetakse leivapuud potentsiaalseks toiduohutuse allikaks troopilistes piirkondades.

Kultiveerimine ja paljundamine

Leivapuud kasvatatakse peamiselt vegetatiivselt, et säilitada seemnevabasid sorte: levinumad paljundusviisid on pistoksite, kõdunemisjuurte (sucker) ja jagatud juurekutsikate istutamine ning mõnikord ka klaonimine ja okulatsioon. Mõned tarvilisemad kasvutingimused:

• parim kliima: troopiline kuni subtroopiline, suhteline õhuniiskus ja soojad temperatuurid;
• eelistab hästi kuivendatud, viljakat mulda, kuid talub erinevaid mullatüüpe;
• õitsemine ja viljade tootmine nõuavad tavaliselt regulaarset sademete hulka ja piisavat päikest;
• paljundamine seemnetest on võimalik, kuid see annab sageli seemnerohkeid ja geneetiliselt erinevaid isendeid.

Istutamisel arvestatakse, et leivapuu võib hakata kandma vilju mõne aasta jooksul pärast istutamist, sõltuvalt sordist ja kasvutingimustest. Paljud kogukonnad istutavad leivapuid koduaiadesse ja külaümbrusesse, kus nad pakuvad nii toitu kui ka varju.

Haigused, kahjurid ja säilitamine

Nagu paljud troopilised kultuurtaimed, on ka leivapuu vastuvõtlik mõningatele haigustele ja kahjuritele (nt viljapõletik, seeninfektsioonid, putukakahjurid nagu puuviljamosad). Head majandustavad, sobiv istutuskoht ja vajadusel bioloogiline tõrje aitavad riske vähendada. Viljade säilitamine nõuab tähelepanu: toores leivapuu rikneb kiiresti, seega kasutatakse kuivatamist, kääritamist, konserveerimist või külmutamist selle säilitamiseks.

Kultuuriline ja sotsiaalne tähendus

Leivapuul on mitmetes polüneesia ja teiste troopiliste kultuuride traditsioonides suur sümboolne ja praktiline tähtsus: see on perekondlik toiduallikas, peetakse tähtsaks istanduste ja koduaedade osaks ning kasutatav ka rituaalides ja rahvameditsiinis. Leivapuu roll toidulaual ja kogukonna identiteedis selgitab, miks polüneeslased taime sihikindlalt kaasa võtsid ja istutasid.

Tänapäevane roll ja tulevikupotentsiaal

Tänapäeval uuritakse leivapuud toiduga kindlustatuse, väiketalude majanduse ja kliimamuutustega kohanemise vaatenurgast. Selle kõrge saagikus ja suhteline lihtne kasvatatavus teevad taimest paljulubava alternatiivi piirkondades, kus teraviljad alluvad äärmuslikele ilmastikutingimustele. Samuti jätkuvad sordivalik ja agrotehnika arendused, et suurendada haiguskindlust ja saagikust.

Kokkuvõte: Leivapuu (Artocarpus altilis) on mitmekülgne troopiline puu, mille viljad on rikas tärkliserikas toit. Selle ajalooline levik Austronesia meremeeste kaudu, roll polüneesia kultuurides ning hilisem kasutuselevõtt kolonialajal on teinud temast olulise kultuur- ja toidutaimi paljudes maailma troopilistes paikades. Tänapäeval nähakse leivapuus potentsiaali aidata lahendada kohalikke toiduprobleeme ja toetada säästlikku põllumajandust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on leivavilja?

K: Kus leivapuu algselt kasvab?

K: Kui kõrgeks võib leivapuu saada?

K: Kuidas kasutatakse leivapuud?

K: Millal leivapuu esimest korda avastati?

K: Miks anti William Blighile käsk laadida Tahitile hulk neid puid ja saata need Kariibi mere äärde?

K: Kas William Blighi katse selle uue toiduallika kasutuselevõtuks oli edukas?

Otsing