Sir Hans Krebs (Hans Adolf Krebs, 25. august 1900 – 22. november 1981) oli saksa päritolu, juudi taustaga teadlane, kes omandas Briti kodakondsuse. Ta oli arst ja biokeemik, kelle uurimisvaldkonnaks oli peamiselt ainevahetus.

Elulugu ja karjäär

Krebs sündis Saksamaal ja õppis meditsiini ning biokeemiat. Nõukogudeaja-eelne poliitiline olukord ja natsismi võidu järel lahkus ta 1930. aastate alguses Saksamaalt ja asus elama Suurbritanniasse, kus jätkas teadustööd. Briti kodanikuks sai ta hiljem ning tema teadustöö andis suure panuse kaasaegse biokeemia ja ainevahetuse mõistmisse.

Peamised avastused

Krebs on rahvusvaheliselt tuntud kahe olulise ainevahetusliku tsükli avastamise ja kirjeldamise poolest:

  • Karbamiidutsükkel (urea cycle) – Krebs koos kolleegi Kurt Henseleitiga kirjeldas mehhanismi, kuidas organism eemaldab lämmastikku karbamiidi kujul (töö avaldati 1930. aastate algupoolel).
  • Sidrunhappe tsükkel (Krebsi tsükkel ehk citric acid cycle) – Krebs kirjeldas raku põhilist energiaainevahetuse rada, mille käigus hapnikuga seotud oksüdatsioon toodab rakuenergia kandjat ATP; see avastus vormistas arusaama sellest, kuidas süsivesikud, rasvad ja valgud lõppkokkuvõttes lagunevad rakuenergia saamiseks (töö tuntuks sai 1930. aastate lõpul).

Need avastused aitasid selgitada rakkude biokeemilisi protsesse ning andsid aluse edasistele uurimustele energia tootmise ja ainevahetuse regulatsiooni kohta.

Tunnustus ja pärand

Krebs töö tunnustati kõrge auhinnaga: selle eest sai ta 1953. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Auhinda jagati samal aastal ka teiste oluliste metabolismi uurijatega — näiteks sai tunnustust ka Fritz Lipmann tema töö eest koentsüüm A rolli selgitamisel. Hiljem nimetati Krebs ka rüütliks (sir) ning tema nimi onkin igaveseks seotud Krebsi tsükliga, mis on paljudes biokeemiaõpikutes ja kursustel põhimõiste.

Krebs avaldas palju teadusartikleid, koolitas järgmisi põlvkondi biokeemikuid ning tema töö mõjutas oluliselt meditsiini, bioloogia ja farmakoloogia arengut. Ta suri 22. novembril 1981, jättes maha püsiva teadusliku pärandi.