Maurice Wilkins — DNA-struktuuri uurija ja 1962. aasta Nobeli laureaat
Maurice Hugh Frederick Wilkins CBE FRS (15. detsember 1916 - 5. oktoober 2004) oli Uus-Meremaal sündinud inglise füüsik ja molekulaarbioloog.
Wilkins sündis Uus-Meremaal Dublinist pärit perekonnas. Kui ta oli kuueaastane, kolis ta Birminghami.
Tema teadustöö aitas kaasa fosforeestsentsuse, isotoopide eraldamise, valgusmikroskoopia ja röntgenkristallograafia mõistmisele.
Ta töötas II maailmasõja ajal radari arendamisega ja oli Manhattani projekti liige.
Ta on kõige paremini tuntud oma töö poolest Londoni King's College'is DNA struktuuri alal.
Selle töö eest pälvisid ta, Francis Crick ja James Watson 1962. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna "nende avastuste eest, mis käsitlevad nukleiinhapete molekulaarstruktuuri ja selle tähtsust info edastamisel elusaines". Tema järelhüüe annab põhjalikku teavet siin mainitud teemade kohta.
Wilkins oli Kings College'i biofüüsikaüksuse direktori assistent, kes vastutas DNA struktuuri uurimise eest. Wilkins ja üks üliõpilane Raymond Gosling said 1950. aastal esimesed röntgendifraktsioonifotod DNA-st. Ta tutvustas Francis Crickile DNA tähtsust ja palkas Rosalind Franklini kolmeaastase stipendiumiga. Franklin tegi edusamme kristallograafias ja tegi struktuurist paremaid fotosid.
1953. aastal külastas Watson King's'i ja Crick sai ülevaate edusammudest. See aruanne sisaldas kasulikku teavet Franklinilt DNA omaduste kohta, mille ta oli tuletanud oma röntgendifraktsiooni andmetest.
Watson ja Crick avaldasid 1953. aasta aprillis ajakirjas Nature avaldatud artiklis oma ettepaneku DNA kaksikspiraali struktuuri kohta. Selles artiklis tunnistasid Watson ja Crick, et neid olid "stimuleerinud.... Wilkinsi ja Franklini avaldamata tulemused ja ideed".
Selleks ajaks oli Franklinil juba munasarjavähk. Ta suri 1958. aastal, mis seletab, miks ta ei saanud 1962. aasta Nobeli preemiat. Tema ja Wilkinsi suhteline panus on vaieldav.
Lisaks eelnevale on oluline selgitada Wilkinsi täiendavat rolli ja pärandit teaduses:
- Röntgenkristallograafilised uuringud: Wilkins koos Raymond Goslingiga tegi 1950. aastal DNA röntgendifraktsioonifotod, mis näitasid molekuli korduvat, painduvat struktuuri. Need pildid aitasid kujundada arusaama, et DNA ei ole ühetaoline amorfne aine, vaid omab regulaarset geomeetriat.
- Koostöö ja andmete jagamine: Wilkins mängis keskset rolli King's College'i labori ja Cambridge'i rühmade vahelistes kontaktides. Tema suhted teiste teadlastega, sealhulgas Rosalind Franklini ja Raymond Goslingi tööd, olid osa faktidest, mida Watson ja Crick kasutasid oma mudeli kujundamisel.
- Nobeli auhind ja tunnustus: 1962. aasta Nobeli preemia anti Wilkinsile koos Watsoni ja Crickiga. Auhind tunnustas nende kolme panust nukleiinhapete molekulaarstruktuuri mõistmisesse ja selle seost päriliku info edastamisega.
Teadustöö tähendus ja vaidlused
Wilkinsi töö aitas oluliselt kaasa bioloogia ja meditsiini arengule, kuna DNA struktuuri lahendamine võimaldas mõista, kuidas geneetiline info kopeerub ja ekspresseerub. Samas on ajalooliselt palju arutletud selle üle, kuidas täpselt kasutati Franklini ja teiste kolleegide andmeid ning kas nende käitumine andmete jagamisel oli alati sobiv. See vaidlus puudutas nii teadusliku tunnustuse jaotust kui ka teaduse eetikat – eriti seda, kuidas avaldamata tulemusi ja originaalandmeid käsitletakse.
Hilisem elu ja pärand
Wilkins jätkas teadustööd ja õpetamist ka pärast DNA-avastuse aega ning temast sai oluline hääl biomeditsiinilise uurimistöö ja teaduspoliitika vallas. Tema elu ja töö on sageli käsitletud nii eduka teadlase karjääri kui ka näitena sellest, kuidas teaduslikud avastused kujunevad kollektiivse tegevuse ja vahel keeruliste inimsuhete kaudu.
Peamised panused kokku:
- DNA röntgendifraktsiooni pildistamise ja tõlgendamise edendamine;
- osa 1950.–1953. aasta diskussioonidest, mis viisid kaksikspiraali mudelini;
- teadusliku töö publikustamine ja selle kaudu laiem mõju molekulaarbioloogiale;
- Nobeli preemia saamine 1962. aastal koos Watsoni ja Crickiga.
Maurice Wilkins jääb ajalukku kui üks XX sajandi mõjukamaid teadlasi, kelle töö röntgenkristallograafias ja molekulaarbioloogias muutis meie arusaama elu põhitõdedest. Tema elu ja karjäär annavad ka õppetunni teaduse koostöö ja avalikkuse ning eetika tähtsusest teadusuuringutes.
Küsimused ja vastused
K: Milline oli Maurice Wilkinsi rahvus?
V: Maurice Wilkins oli Uus-Meremaal sündinud inglise füüsik ja molekulaarbioloog.
K: Millal ta Birminghami kolis?
V: Ta kolis Birminghami, kui ta oli kuueaastane.
K: Millistele teadusuuringutele ta kaasa aitas?
V: Ta aitas kaasa fosforestsentsuse, isotoopide eraldamise, valgusmikroskoopia ja röntgenkristallograafia mõistmisele.
K: Mille poolest on Maurice Wilkins kõige tuntum?
V: Ta on kõige paremini tuntud oma töö eest Londoni King's College'is DNA struktuuri uurimisel.
K: Kes said koos Maurice Wilkinsiga 1962. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna?
V: Francis Crick ja James Watson said 1962. aastal koos Maurice Wilkinsiga Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna.
K: Kes tutvustas Francis Crickile DNA tähtsust?
V: Maurice Wilkins tutvustas Francis Crickile DNA tähtsust.
Küsimus: Miks ei olnud Rosalind Franklini 1962. aasta Nobeli preemiaga hõlmatud?
V: Rosalind Franklinit ei võetud 1962. aasta Nobeli preemiasse, sest ta oli selleks ajaks 1958. aastal munasarjavähki surnud.
