Francis Harry Compton Crick OM FRS (8. juuni 1916 - 28. juuli 2004) oli Briti füüsik, bioloog ja humanist.
Ta on üks neist, kes töötas välja DNA struktuuri. Kasutades röntgenkristallograafia tulemusi Maurice Wilkinsi biofüüsikameeskonnalt Londoni King's College'is, avastasid Crick ja James Watson, et DNA-l on nn kaksikspiraali struktuur.
See tähendab, et DNA koosneb kahest üksteise ümber keeratud ahelast, mis moodustavad spiraali. Ainult üks ahelatest kannab teavet, kuid kaks ahelat koos muudavad molekuli stabiilsemaks. DNA on tänapäeval peaaegu kõigi eluvormide pärilikkuse alus.
Crick, Watson ja Wilkins said 1962. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Nende töö vallandas tohutu hulga teadusuuringuid molekulaar- ja rakubioloogia valdkonnas ning selle tulemusena on antud palju hilisemaid Nobeli preemiaid.
Varasem elu ja haridus
Francis Crick sündis Inglismaal ja alustas haridusteed insener- ja füüsikahuviga. Enne teise maailmasõja töid töötas ta füüsika alal; sõja ajal osales ta rakendusuuringutes (nt magnetmiinide uurimine ja radiosüsteemide arendamine), mis kujundasid tema analüütilist lähenemist probleemidele. Pärast sõda suundus Crick bioloogia poole, olles huvitatud sellest, kuidas elusorganismid salvestavad ja edastavad pärilikku informatsiooni.
Teekond molekulaarbioloogiasse ja kaksikspiraali avastuse detailid
Crick liitus 1940. ja 1950. aastatel Cambridge'i ja Londoni teadusringkondadega, kus kohtus teiste bioloogiateadlastest kolleegidega. Koostöös James Watsoni ja teistega kogus ta olemasolevaid andmeid ja teoreetilisi ideid, mis viisid 1953. aastal avaldatud mudelini, mille järgi DNA on kahest vastastikku painduvast ahelast koosnev kaksikspiraal. Crick rõhutas, et molekuli omadused — complementarity ehk vastastikune täiendatus nukleotiidide vahel — võimaldasid täpse kopeerimise mehhanismi, mis on pärilikkuse aluseks.
Avastuse juures oli oluline ka röntgenkristallograafia, mille tulemused aitasid limiteerida võimalikud geomeetrilised mudelid. Kuigi röntgenandmete hulgas oli olulisi pilte ja analüüse, mida teostasid mitmed teadlased (sh Rosalind Franklin ja Maurice Wilkins), on tänapäeval tunnustatud, et tõsine teaduslik edasiminek sündis ideede, andmete ja mudelite kokkuviimise kaudu mitme uurimisrühma vahel.
Pärast kaksikspiraali ja edasine teadustöö
Pärast DNA struktuuri leidmist töötas Crick aktiivselt geneetilise koodi lahtimõtestamise ja valkude sünteesi mehhanismide teoreetilise selgitamise kallal. Ta pakkus välja nn adaptor-hüpoteesi (hiljem tuvastati adaptoriteks tRNA-molekulid) ja aitas kaasa arusaamisele kolmest nukleotiidist koosnevatest kodonitest, mis määravad aminohapped valkude sünteesis.
Hiljem suunas Crick oma huvi ka neuroteaduse poole, uurides teadvuse bioloogilisi aluseid. Ta töötas Salki instituudis ja teiste asutustega ning avaldas populaarteadusliku raamatu "The Astonishing Hypothesis" (1994), kus esitleti ideed, et teadvus on bioloogiline nähtus, mida saab uurida sama objektiivsusega kui muid füüsikalisi protsesse.
Auhinnad, maailmavaade ja pärand
1962. aasta Nobeli auhind, mille jagasid Crick, Watson ja Wilkins, tõi rahvusvahelise tunnustuse kaheksakümnendate ja edaspidiste aastate molekulaarbioloogia edusammude alustaladeks. Crick sai ka mitmeid teisi auhindu ning oli OM ja FRS. Tema maailmavaade oli tugevasti teaduspõhine ja humanistlik — ta rõhutas kriitilist mõtlemist ning teaduse ja mõistuse tähtsust ühiskonnas.
Francis Crick suri 28. juulil 2004. Tema töö kaksikspiraali ja geneetilise koodi valdkonnas muutis bioloogiat fundamentaalselt: selle teoreetilised ja praktilised tagajärjed ulatuvad geenitehnoloogiatest ja haiguse ravist kuni evolutsioonilise bioloogia ja infotöötluse alaste uurimisteni. Tema panus on jätkuvalt aluseks geneetika, biomeditsiini ja neuroteaduste arengule ning inspireerib uusi põlvkondi teadlasi.
