Nicolas Desmarest (16. september 1725 – 20. september 1815) oli tuntud prantsuse geoloog, kelle vaatlused ja kaartide koostamine aitasid oluliselt kaasa vulkanoloogia ja geomorfoloogia tekkimisele.
Desmarest sündis Soulaines'is Aube'i departemangus Prantsusmaal. Ta omandas hariduse Troyes' ja Pariisi oraatorite kolledžis ning teenis ülikooliajal raha õpetamisega, et katta oma õpingute kulud.
Buffoni teooria Maa kohta huvitas teda ja 1753. aastal võitis ta auhinna, kirjutades essee Inglismaa ja Prantsusmaa vaheliste iidsete sidemete kohta. Selle töö tõttu palgati teda koostama aruandeid ja uurima erinevate riikide tootmise olukorda. Aastal 1788 sai temast Prantsusmaa tööstuse peainspektor, mis andis talle ametliku positsiooni tööstus- ja tootmisprobleemide hindamiseks.
Desmarest rändas jalgsi ja tegeles põhjalike välitöödega, et uurida Maa ehitust ja kivimite päritolu. Aastal 1763 tuvastas ta, et Auvergne'i basaltkivimid ei olnud lihtsalt kivimikihid, vaid vanad laavavoolud. Ta leidis, et need sarnanevad Iirimaal asuva Giant's Causeway'i sammastega ning mõistis, et need on tõendid vanade, tänaseks enamasti mitteaktiivsete vulkaanide tegevuse kohta.
1774. aastal avaldas ta sellekohase essee (koos geoloogilise kaardiga) pärast mitmekordseid visiite uuritavasse piirkonda. Kirjas käsitles ta ka kivimites toimunud muutusi, mida põhjustavad ilmastiku mõju ja erosioon. Oluliselt rõhutas ta, et orud võivad tekkida tänu jõgede pikaleajalisest erosioonist tingitud kulumisest — see oli üks esimesi selgesõnalisi väiteid orude tekke seletamiseks läbi jõgede erosiooni.
Töömeetodid ja mõju
Desmaresti tööd iseloomustasid hoolikad välivaatlused, võrdlev analüüs ning geoloogilise kaardistamise kasutuselevõtt. Tema võrdlused eri piirkondade basaltide vahel ja laavavoolude äratundmine aitasid selgelt eristada magma päritolu kivimitest, mis enne seda seostati tihti ainult säilmetega või muudele protsessidele.
Tema järeltulijatele ja kaasaegsetele avaldasid suurt mõju tema järeldused vulkaanilisest päritolust ja maapinna kujunemisprotsessidest. Kaart ja kirjatööd aitasid panna aluse geoloogilistele uuringutele, mis hiljem arenesid teaduslikumaks ja täpsemaks tänu täiendavatele mõõtmistele ja laboriuuringutele.
Desmarest suri 20. septembril 1815 Pariisis. Tema tööde tähtsuse kinnituseks avaldas tema poeg Anselme Gaëtan Desmarest 1823. aastal uue ja parendatud väljaande isa kaardist, mis aitas säilitada ja levitada Nicolas Desmaresti geoloogilisi tähelepanekuid järgmistele põlvkondadele.
Pärand: Desmaresti tähelepanekud Auvergne'i basalte kohta ja tema seletused orude tekke kohta on tänapäeva geoloogias laialt tunnustatud. Tema töö aitab mõista, kuidas välivaatlused, võrdlevad analüüsid ja varajane kaardistamine võivad viia suurte teaduslike järeldusteni Maa arengust ja vulkaanilisest aktiivsusest.