Philippe d'Orléans, Orléans'i hertsog (Louis Philippe Joseph; 13. aprill 1747 - 6. november 1793), üldtuntud kui Philippe, oli Orléans'i suguvõsa liige. Ta toetas aktiivselt Prantsuse revolutsiooni ja võttis endale nime Philippe Égalité, kuid teda giljoteeriti siiski hirmuvalitsuse ajal. Tema poeg Louis Philippe sai pärast 1830. aasta juulirevolutsiooni Prantsuse kuningaks. Ta kandis verivürsti auastet.
Varane elu ja perekond
Philippe sündis kõrgsõltlast aristokraatiasse ja kuulus Bourboneid järgiva Orléans'i harusse. Ta abiellus Louise Marie Adélaïde de Bourbon'ga, kellega tal oli mitu last; tuntum neist on hilisem kuningas Louis Philippe. Orléans'i hertsogina oli tal suur varandus ja poliitiline mõjuvõim, kuid isiklikud ja rahalised probleemid mõjutasid tema käitumist ja otsuseid enne revolutsiooni.
Poliitiline aktiivsus ja revolutsioon
1780.–1790. aastatel eristas Philippe end teistest kõrgametnikest oma reformimeelsuse ja kriitika poolest absoluutse monarhia vastu. Kui 1789. aastal algas revolutsioon, püüdis ta osaliselt oma positsiooni kasutada selleks, et saada rahva poolehoidu — nii pragmaatilistel kui ka ideoloogilistel põhjustel. Ta võttis kasutusele nime Philippe Égalité tähistamaks oma toetust võrdõiguslikumale poliitikale ja liitus mõningate radikaalsete ringkondadega, näiteks Jakobiinidega; samas jäi tema motiivide kohta ajaloolaste seas vaidlusi — kas tegu oli siira veendumuse või poliitilise oportunismiga.
Arreteerimine ja süüdistused
Kuigi Philippe avalikult toetas paljusid revolutsioonilisi meetmeid, tekitas tema päritolu ja sidemed kahtlusi nii revolutsionääride kui ka monarhistide seas. 1793. aastal, kui saksa- ja briti väed ning sisevastupanu ähvardasid revolutsiooni, suurenes terrori ja kahtluse õhkkond. Philippe arreteeriti, süüdistatuna vandenõudes ja suhtluses vaenlastega ning rahvusliku julgeoleku ohustamises. Tema kohtuprotsess ja hukatus 6. novembril 1793 olid osa laiemast poliitilisest puhastuslaine algusest, mis haaras nii kõrgseltskonda kui ka revolutsiooni algatajaid.
Pärand ja tähendus
Philippe d'Orléans on ajaloolaste hinnangutes vastuoluline kuju: ühtede silmis reformide ja võrdsuse pooldaja, teiste jaoks oportunistlik aristokraat, kes püüdis revolutsiooni enda huvides kasutada. Tema surm näitab, kui kiiresti võis revolutsioon pöörduda ka nende vastu, kes algselt seda toetasid. Kõige tuntum pikemaajaline tagajärg oli tema järeltulija Louis Philippe, kes 1830. aasta juulirevolutsiooni järel tõusis � la laagerdunud monarhistliku ja liberaalse võimu lahenduseks � Prantsuse troonile.