Philippe d’Orléans (Philippe Égalité) – Orléansi hertsog ja revolutsionäär

Philippe d’Orléans (Philippe Égalité) — Orléansi hertsog ja revolutsionäär, giljoteeriti Prantsuse revolutsiooni ajal; tema poeg Louis Philippe tõusis hiljem Prantsuse troonile.

Philippe d'Orléans, Orléans'i hertsog (Louis Philippe Joseph; 13. aprill 1747 - 6. november 1793), üldtuntud kui Philippe, oli Orléans'i suguvõsa liige. Ta toetas aktiivselt Prantsuse revolutsiooni ja võttis endale nime Philippe Égalité, kuid teda giljoteeriti siiski hirmuvalitsuse ajal. Tema poeg Louis Philippe sai pärast 1830. aasta juulirevolutsiooni Prantsuse kuningaks. Ta kandis verivürsti auastet.

Varane elu ja perekond

Philippe sündis kõrgsõltlast aristokraatiasse ja kuulus Bourboneid järgiva Orléans'i harusse. Ta abiellus Louise Marie Adélaïde de Bourbon'ga, kellega tal oli mitu last; tuntum neist on hilisem kuningas Louis Philippe. Orléans'i hertsogina oli tal suur varandus ja poliitiline mõjuvõim, kuid isiklikud ja rahalised probleemid mõjutasid tema käitumist ja otsuseid enne revolutsiooni.

Poliitiline aktiivsus ja revolutsioon

1780.–1790. aastatel eristas Philippe end teistest kõrgametnikest oma reformimeelsuse ja kriitika poolest absoluutse monarhia vastu. Kui 1789. aastal algas revolutsioon, püüdis ta osaliselt oma positsiooni kasutada selleks, et saada rahva poolehoidu — nii pragmaatilistel kui ka ideoloogilistel põhjustel. Ta võttis kasutusele nime Philippe Égalité tähistamaks oma toetust võrdõiguslikumale poliitikale ja liitus mõningate radikaalsete ringkondadega, näiteks Jakobiinidega; samas jäi tema motiivide kohta ajaloolaste seas vaidlusi — kas tegu oli siira veendumuse või poliitilise oportunismiga.

Arreteerimine ja süüdistused

Kuigi Philippe avalikult toetas paljusid revolutsioonilisi meetmeid, tekitas tema päritolu ja sidemed kahtlusi nii revolutsionääride kui ka monarhistide seas. 1793. aastal, kui saksa- ja briti väed ning sisevastupanu ähvardasid revolutsiooni, suurenes terrori ja kahtluse õhkkond. Philippe arreteeriti, süüdistatuna vandenõudes ja suhtluses vaenlastega ning rahvusliku julgeoleku ohustamises. Tema kohtuprotsess ja hukatus 6. novembril 1793 olid osa laiemast poliitilisest puhastuslaine algusest, mis haaras nii kõrgseltskonda kui ka revolutsiooni algatajaid.

Pärand ja tähendus

Philippe d'Orléans on ajaloolaste hinnangutes vastuoluline kuju: ühtede silmis reformide ja võrdsuse pooldaja, teiste jaoks oportunistlik aristokraat, kes püüdis revolutsiooni enda huvides kasutada. Tema surm näitab, kui kiiresti võis revolutsioon pöörduda ka nende vastu, kes algselt seda toetasid. Kõige tuntum pikemaajaline tagajärg oli tema järeltulija Louis Philippe, kes 1830. aasta juulirevolutsiooni järel tõusis � la laagerdunud monarhistliku ja liberaalse võimu lahenduseks � Prantsuse troonile.

Biograafia

Louis Philippe oli Chartres'i hertsogi Louis Philippe d'Orléans'i ja Louise Henriette de Bourbon'i poeg ning sündis Château de Saint Cloud'is.

Orléans'i hertsog

1785. aasta novembris, pärast oma isa surma, sai Orléans'i hertsog Philippe Orléans'i maja juhiks. See oli üks Prantsusmaa jõukamaid perekondi ja Premier Prince du Sang, keda kõnetati kui Monsieur le Prince, kuningriigi tähtsaim isik pärast kuninga lähimat perekonda. Ta oli järgmine troonipärija, kui Bourbonide peamine liin peaks välja surema.

Abielu

6. juunil 1769 abiellus Louis Philippe Versailles' lossi kabelis Louise Marie Adélaïde de Bourboniga. Louise Marie Adélaïde tõi Orléans'i juba niigi jõukale majale märkimisväärse kaasavara - kuus miljonit livre'i, 240 000 livre'i aastasissetuleku (hiljem suurendati seda 400 000 livre'ile), samuti maad, tiitlid, residentsid ja mööbel. Neil oli viis last:

Louis Philippe d'Orléans (hiljem Prantsuse kuningas Louis Philippe I) (6. oktoober 1773 - 26. august 1850) abiellus Maria Amalia Napoli ja Sitsiilia kuninganna.
Antoine Philippe d'Orléans, Montpelier' hertsog (3. juuli 1775 - 18. mai 1807) suri vallalisena.
Adélaïde d'Orléans, kellest hiljem sai Orléans'i printsess (23. august 1777 - 31. detsember 1847), suri vallalisena.
Françoise d'Orléans (Adélaïde'i kaksikõde) (1777-1782) suri noorelt.
Louis Charles d'Orléans, Beaujolais' krahv (17. oktoober 1779 - 30. mai 1808) suri vallalisena.

Abielu esimestel kuudel tundus paar teineteisele pühendununa, kuid hertsog pöördus tagasi "libertinage'i" juurde, mida ta oli enne abiellumist elanud. 1772. aasta suvel, mõned kuud pärast seda, kui tema abikaasa oli sünnitanud surnult sündinud tütre, alustas Philippe salajasi suhteid ühe oma õukonna, Genlis' krahvinna Stéphanie Félicité Ducrest de St-Albiniga. Stephanie oli tema isa teise naise Madame de Montessoni vennatütar.

Sõjaväeteenistus

1778. aastal teenis Philippe Orvilliers'i krahvi laevastikus. Ta osales 27. juulil 1778 Ameerika iseseisvussõja ajal Ushanti lahingus, merelahingus brittide vastu. Ta eemaldati mereväest osaliselt kuninganna vihkamise tõttu, aga ka tema enda ebakompetentsuse ja väidetava argpükslikkuse tõttu. Kompensatsiooniks anti talle husaaride kindralkoloneli auamet.

Revolutsiooniline poliitika

Philippe d'Orléans'i roll 1789. aasta suvel on üks kõige enam arutatud punkte Prantsuse revolutsiooni ajaloos. Kuninglik õukond väitis, et ta oli iga rahvaliikumise põhjuseks, ning pidas "Orléans'i kulda" Réveillon'i mässu ja Bastille'i tormi põhjuseks. See oli nagu hilisem jakobiinide uskumus, et kõik nende vastu olev tugines "Pitt noorema kulla"). Tema vihkamine Marie Antoinette'i vastu, tema eelnev häbi õukonnas ja tema liberaalsus (koos sõprusega Duport'i ja Choderlos de Laclos'ga) näivad viitavat tema osalusele. Samuti väidetakse, et hertsog hoidis tahtlikult Pariisi rahvale teravilja tagasi, olles 5. oktoobri "marssi Versailles'ile" otseseks põhjuseks. Samuti arvatakse, et hertsog valetas selle kohta, kus ta oli, kui Versailles' palee 6. oktoobri varahommikul rünnati. Ta ütles, et oli Pariisis üldkoosolekul, kuid mitmed tunnistajad (sealhulgas markiis de la Tour du Pin) nägid, kuidas ta juhtis verejanulise rahvahulga kuninganna magamistuppa viiva trepi juurde, mida kaitses Šveitsi kaardivägi. Rünnaku ajal hüüdis rahvahulk "Kauge elagu meie kuningas d'Orléans".

Markiis de La Fayette, kes ilmselt oli Philippe'i populaarsuse pärast armukade, veenis kuningat saatma hertsogi missioonile Suurbritanniasse, kus ta viibis Inglismaal 1789. aasta oktoobrist kuni 1790. aasta juulini. 7. juulil 1790 võttis ta koha sisse rahvuslikus konstitutsioonilises assamblees. 2. oktoobril kuulutas Assamblee nii tema kui ka Honoré Mirabeau täielikult vabaks igasugusest seotusest 5.-6. oktoobri 1789. aasta sündmustega.

Citoyen Égalité

Philippe d'Orléans püüdis end poliitilisest maailmast eemal hoida, kuid ta oli kuninga suhtes siiski kahtlane ja tema toetajate surve all, et asendada Louis XVI. Tema poliitiliste ambitsioonide puudumist võib tõestada, kui märkida, et ta ei püüdnud pärast kuninga põgenemist Varennes'ile 1791. aasta juunis ühtegi juhtivat positsiooni saada. Tegelikult üritas Louis Philippe 1792. aasta jaanuaris kuningaga lepitada, kuid sai tagasilöögi ja keeldus kuningat edasi aitamast. Püüdes näidata oma toetust demokraatlikule ja valgustusfilosoofiale, muutis ta oma nime Philippe Citoyen Egalité'ks, mis tähendab võrdsust.

See on selgelt põhjus, miks Philippe'i pea nüüd Prantsusmaal palees seinal ripub.

1792. aasta suvel viibis ta lühikest aega koos oma kahe poja, tulevase Prantsuse kuninga Chartres'i hertsogi ja Montpensier'i hertsogiga Põhjaarmee koosseisus, kuid oli enne 10. augusti ülestõusu tagasi Pariisis.

Suure terrori ajal

Pärast monarhia kukutamist riskis Philippe oma eluga, päästes revolutsioonilise režiimi kahtlusaluseid. Grace Elliotti palvel päästis ta Tuileries' palee valitseja Louis René Quentin de Richebourg de Champcenetz'i elu, kes oli tema isiklik vaenlane. Ta võttis vastu Commune'i poolt talle antud tiitli Citoyen Égalité. Ta valiti Pariisi 20. ja viimaseks saadikuks Rahvuskonvendis, kus ta jällegi ei andnud muud märkimisväärset panust kui hääletas kuninga kohtuprotsessi. Ta hääletas Louis XVI surmaotsuse poolt. Paljud Pariisi kodanikud nägid selles Philippe'i katset kukutada kroon ja võtta ise võimule. Nad uskusid, et Palais-Royal ei olnud mitte ainult revolutsiooniliste ja filosoofiliste arutelude keskus, vaid et see oli ka tema pinnas, kus ta värbas ja rahastas rahutusi ja mässulist tegevust.

Bourbonide koja liikmena valiti Louis Philippe'ile kohtuprotsess, mille käigus ta 6. novembril 1793. aastal ühe päeva jooksul süüdi mõisteti ja giljoteeriti. Aruannetes tema vangistuse ja hukkamise kohta mainitakse tema erakordset julgust.

Philippe d'Orléans maeti Pariisi Madeleine'i kalmistule (mis suleti 1794. aastal), kuhu olid maetud Louis XVI, Marie Antoinette ja sajad terrori ajal Place de la Révolutionil hukatud inimesed. Tema säilmed ei ole kunagi leitud.

Pealkirjad ja stiilid

13. aprill 1747 - 4. veebruar 1752: Tema Kõrgeim Montpensier'i hertsog (Monseigneur le duc de Montpensier).
4. veebruar 1752 - 18. november 1785: Tema Kõrgeim Kõrgus Chartres'i hertsog (Monseigneur le duc de Chartres).
18. november 1785 - 6. november 1793: Tema Kõrgeim Kõrgus Orléans'i hertsog (Monseigneur le duc d'Orléans)